s-1
| Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. |
s-2
| Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. |
s-3
| Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. |
s-4
| Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. |
s-5
| Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. |
s-6
| Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole: |
s-7
| 'Töölt?' |
s-8
| 'Töölt,' vastas Jan väsinult. |
s-9
| 'Ammu?' |
s-10
| 'Kümme aastat.' |
s-11
| 'Tülpinud?' rohkem nentis kui küsis kõrvalistuja. |
s-12
| 'Kohutavalt!' |
s-13
| 'Aeg-ajalt peab kõike muutma, muidu läheb eluisu ära,' ütles mees lõpuks ootamatult pika lause. |
s-14
| 'Kõike?' ei saanud Jan aru. |
s-15
| ' Kõik muutub ükskord niigi. |
s-16
| Siis, kui sa enam ei jõua. |
s-17
| Parem on ise muuta. ' |
s-18
| Jan ei mõistnud päris täpselt, mida mees silmas pidas. |
s-19
| Tal oli juba kümme aastat päevast päeva olnud naine, töö ja kodu. |
s-20
| Kokkuvõttes oli see ju õnn! |
s-21
| Vähemalt oleks pidanud olema. |
s-22
| Tülpimus tülpimuseks, aga tema ei kavatse küll päeva pealt kõike jätta ja uuesti alustada. |
s-23
| 'Selle üle peab mõtlema,' vaatas Jan mehele otsa ja märkas tolle silmis ebatavaliselt tarka ja kelmikat, samas metsikut ja ükskõikset pilku. |
s-24
| Justnagu oleks mees elu käest peksa saanud ja samas oma saatuse üle naernud. |
s-25
| 'Võib-olla ongi juba hilja,' poetas vana mokaotsast ja tõusis, et taaruda bussi tagaakna juurde. |
s-26
| Ka Jan tõusis, sest järgmises peatuses pidi ta väljuma. |
s-27
| 'Näe!' osutas mees peaga akna suunas. |
s-28
| 'Sa vaata, kui kiiresti kõik taganeb!' |
s-29
| Buss peatus, Jan hüppas eelviimaselt astmelt üle rentsli, vaatas poolkõõrdi üle õla tagasi ja nägi vana-mehe muigel nägu. |
s-30
| 'Poo ennast üles, kui tahad!' nähvas ta endamisi ja tõstis tibutava vihma eest nägu varjates jopekrae ninaotsani üles. |
s-31
| Kuuskümmend üks sammu väravani, kaksteist tagaukseni, neliteist trepiastet ja viimased viis uksekellani. |
s-32
| 'Kes seal on?' kostis seest täiesti võõras mehehääl. |
s-33
| ' Mi-mina olen! |
s-34
| Jan muidugi. |
s-35
| ' Asi võttis Jani kogelema. |
s-36
| Oli kuulda jutupominat ja mõne hetke pärast avanes uks. |
s-37
| Sellel seisis matsakas, karvase rinnaga, dressipükste väel keskealine mehemürakas. |
s-38
| 'Millega saan teid aidata?' |
s-39
| 'Ma, ma peaksin siin nagu elama!' oli Jan jahmunud. |
s-40
| 'Huvitav küll,' sügas mees oma karvast kõhtu, 'kus kuradi kohas siis mina viimased kümme aastat elanud olen?' |
s-41
| Jan piilus ukse vahelt sisse ja tõepoolest - tapeet oli teine, mööbel oli teine ja lõhnadki olid hoopis teised. |
s-42
| Nende peres igatahes kasse ei olnud. |
s-43
| ' Oi, andke andeks! |
s-44
| Ma siis vist ikka tõesti eksisin! |
s-45
| Veelkord, palun vabandust! ' |
s-46
| Ta taganes midagi mõistmata trepini ja kuulis veel seljatagant öeldavat: |
s-47
| 'Võtke heaks!' |
s-48
| 'No on ju sama trepp!' |
s-49
| Ta jõudis alla ja seisis keset õue. |
s-50
| ' Täpselt! |
s-51
| Kõik on sama! |
s-52
| See on minu maja! ' |
s-53
| Igaks juhuks läks ta väravast välja ja vaatas hoone eestpoolt üle. |
s-54
| 'Siiski, kardinad meie akende ees on teised ...' |
s-55
| Üle tee lähenes naaber esimeselt korruselt - kena mutikene, kes igal võimalusel Janiga suhelda püüdis, mis siis, et Jan alati midagi ettekäändeks tuues käest ära libises. |
s-56
| 'Tere, tädi Alma!' |
s-57
| 'Tere, jah!' vastas see võõrastavalt ja seiras möödudes Jani altkulmu. |
s-58
| Õue sisenedes sulges ta isegi värava ja kadus rutates majanurga taha. |
s-59
| 'Tohoh!' ei saanud Jan enam millestki aru. |
s-60
| ' Kas ma olen valesse aega sattunud? |
s-61
| Või hoopis mõnda teise dimensiooni? ' |
s-62
| Ta astus kiiruga üle tänava, istus kõnniteeservale maha ja hakkas käsipõsakil oma endist kodu ja selle ümbrust uurima. |
s-63
| ' Mis kuradi jama see on? |
s-64
| Nii ei saa lihtsalt olla! |
s-65
| Ma ei maga ju! ' |
s-66
| Ta näpistas ennast käsivarrest, raputas pead ja lõi lõpuks lahtise käega vastu põski. |
s-67
| Võõrad kardinad olid ja jäid tema akende ette. |
s-68
| 'Aitab!' otsustas ta lõpuks ja seadis sammud lähima telefoniputka poole. |
s-69
| 'Tsau, ema!' |
s-70
| 'Tere, Jan-poiss!' |
s-71
| Jan oli õnnelik, et keegi teda vähemalt äragi tundis. |
s-72
| 'Ema, ütle, kus ma elan?' |
s-73
| ' Nalja teed või? |
s-74
| Kui sa joodik oleksid, saaksin aru, aga ... ' |
s-75
| Ta viivitas veidi ja justkui taipas: |
s-76
| ' Läksite tülli? |
s-77
| Noojah. |
s-78
| Viskas su välja? |
s-79
| See nüüd küll tema moodi pole! ' |
s-80
| ' Ema, ütle mulle mu aadress, palun! |
s-81
| Või oled unustanud? ' |
s-82
| 'Kummeli 24-6,' tuli vurinal. |
s-83
| Siis lisas ta veidi solvunult: |
s-84
| ' Mul ei ole veel skleroosi, kallis poeg. |
s-85
| Ja kui see nüüd nali oli, siis on sul küll veidrad naljad viimasel ajal! ' |
s-86
| ' Ära solvu, ema! |
s-87
| Tegin lihtsalt pulli! |
s-88
| Võtsime sõpradega siin ühe õlle ... |
s-89
| Okei, pean nüüd minema. |
s-90
| Eks ma astu läbi, kui aega saan. |
s-91
| Tervita papsi! ' |
s-92
| 'Mida?!' kostis ärev ja ehmunud hääl teises otsas, aga Jan oli jõudnud juba toru hargile panna. |
s-93
| 'Millest selline reaktsioon?' mõtles ta endamisi ja astus pikkade sammudega tagasi bussipeatusse. |
s-94
| Ta oli küll hakanud viimase kahe aasta jooksul rohkem viina võtma ja ega need tülidki kodus tulemata jäänud, aga välja polnud teda veel visatud. |
s-95
| Oma treialitööga teenis ta piisavalt, et naise rahaarmastust rahuldada ja niimoodi lapsega koos lihtsalt kaduda - seda ei uskunud ta Evest iialgi. |
s-96
| Bussi oodates jalutas ta veelkord oma majani ja tagasi. |
s-97
| Kardinad olid endiselt võõrad. |
s-98
| ' Ah et mina elan hoopis linna teises otsas? |
s-99
| No me veel vaatame seda asja! |
s-100
| Kui ma hulluks olen läinud, siis pole ju hullu midagi. |