Dependency Tree

Universal Dependencies - Estonian - EDT


Select a sentence

Showing 1 - 100 of 676 • previousnext

s-1 Kui kana siia maailma sündis, ütles ta:
s-2 'Piiks.'
s-3 Võimalik, et see tähendas tema keeles 'tere'.
s-4 Ta vaatas ringi ja nägi maailma, mida muna sees olles polnud märganud.
s-5 Kõigepealt oli seal üks puuriit, kus halgude otsad moodustasid iseäraliku mustri.
s-6 Halli mulla peal puude ääres liigutasid end rohututid.
s-7 Vastsündinu veendus, et kõik rohelist värvi asjad ongi rohelised.
s-8 Puuriida kohal kõrgus sinine taevas, see tundus olevat kaugemal kui rohi.
s-9 Maailmas oli väga palju erinevaid asju ja need kõik näisid seal olevat ammu enne kui tibu sinna saabus.
s-10 Kõige tähtsam aga oli valge kanaema, kes vaatas tibu peale sellise pilguga, nagu kuuluks too täielikult temale.
s-11 See mõjus nõnda, et tibu tahtiski talle kuuluda ja tema juurest kaitset otsida.
s-12 Kui ta munakoore seest välja astus, tundis ta kahesugust tunnet.
s-13 Oli tahtmine pugeda kanaema tiiva alla, et taas oleks pehme, soe ja pime.
s-14 Teisalt aga ajas uudishimu teda emast eemale.
s-15 Ta tahtis proovida oma jalgu, silmi, tiivakesi, et teada saada, miks need olemas on ja mida nendega annab teha.
s-16 Ka kõrvad pidid tal kusagil olema, sest ta kuulis tasast, kuid nõudlikku häälitsust:
s-17 'Kok, kok, kok.'
s-18 Selles lauses oli väga palju tähendusi.
s-19 Seal oli hoiatust ja kutset, oli rangust ja armastust.
s-20 See seletas põhjalikult ära, et nii noorel olevusel nagu munakoore igaveseks maha jätnud tibu, ei maksa üle kümne sammu eemalduda emast, sest maailm on väga suur ja tulevikus on piisavalt aega, et seda tundma õppida.
s-21 Tibu ei teadnud, misasi on tulevik.
s-22 Kui oled alles ühe minuti olnud munakoorest väljas, siis sa veel kella ei vaata.
s-23 Ja polegi vaja liiga vara teada saada, et kõik asjad siin maailmas on ajutised.
s-24 Paraku ka kanad.
s-25 Praegu tundus tiivaalune, kuhu kanaema kutsus, olevat kindel ja igavene paik, tibu võis sinna sukelduda midagi mõtlemata.
s-26 Seal kohtas ta oma õdesid ja vendi, kes esimesel hetkel näisid olevat tema sarnased, aga tegelikult olid üsna erinevad, nii et tal polnud hirmu end kellegi teisega ära vahetada.
s-27 Kummagi tiiva all oli peidus kuus vähkrevat pallikest, kes ainult une ajal paigal püsisid.
s-28 Ema tiivad olid nõndaviisi ehitatud, et kõik külmavaresed sinna ära mahtusid.
s-29 Ja kuigi emal oli tegemist selle rabeleva vennaskonnaga, oli ta üsna uhke ja ümmargune oma tiibade alla peidetud saladusega.
s-30 Tiiva alla ei jäänud kanapoeg kauaks.
s-31 Ega ta selleks maailma tulnud, et pimedas tiiva all lösutada.
s-32 Kui sulepallike oli sooja saanud, oli ta esimene, kes hakkas rabelema.
s-33 Emale vähkremine ei meeldinud, ta kergitas tiiba ning laskis lapsukesed laia maailma.
s-34 Tibupoeg oli targa marjulise moodi, ei asunud kohe esimest laastukest imetlema ega jooksnud ka pea laiali otsas kanaemast võimalikult kaugele, vaid astus mõned sammud, vaatas ringi ning mõtles, mida selles kirjus maailmas kõige enne lähemalt uurida.
s-35 Et pesa oli peidus mulluste puupinude vahel, siis oli loomulik, et kõigepealt nägi ta halgusid.
s-36 Need moodustasid kõrge seina, mis viis pilgu taevasse.
s-37 Mõned halgude otsad olid ümmargused, mõned kandilised või kiiljad.
s-38 Ükski polnud teisega päris sarnane.
s-39 Halud olid tihedasti üksteise vastas, läbi vahede ei pääsenud, pinu taga oli teine riit, mis sulges selle riida arvukad aknad.
s-40 Aga enne kui meie tibu puuriidaasjus suuremale selgusele jõudis või seda paika oma sünnikoha ja koduna omaks võttis, mindi siit ära veelgi laiemasse maailma.
s-41 Kanaema nägi, et tiiva all sooja saanud pallikestel on kange himu igasse ilmakaarde laiali joosta ning ta otsustas nad taluõuele viia ning pererahvale näidata, kuidas üks kaval kana on kõiki ninapidi vedanud tänu sellele, et ta suutis hoiduda valjusti kaagutamast kohe kui muna oli munetud, vaid tegi seda pisut hiljem, kui oli riitade vahelt väljas ning parajal kaugusel nendest.
s-42 Nõnda ei teadnud inimesed pesa otsida, munad jäid alles ja tibu sai maailma sündida.
s-43 Kanaema polnud üksi kaval, tal oli ka suure väejuhi mõistus.
s-44 Nõudlikult kok-kokutades käskis ta tibudel enese läheduses püsida ning uhke salgana marssisid nad avarale õuele, kus oli nii palju erinevaid asju, et esimese ehmatusega ei osanud ühtegi tähele panna.
s-45 Kanaema tahtis uhkeldada oma pesakonnaga ning viis selle majatrepi eest läbi lauda juurde, kus kanadele tavaliselt teri puistati, mis seetõttu oli üks huvitavamaid paiku lähikonnas.
s-46 Vastu tuli teisi kanu, kellest osa olid meie tibule sugulased, osa aga täiesti võõrad.
s-47 Viimastel oli koguni naljakas väljanägemine: neil olid valgete asemel kirjud suled seljas.
s-48 Kohe esimeses õues näidati meie udupallile palju erinevaid asju ja elusolendeid.
s-49 Üks huvitavamaid nende seas oli väike tüdruk, kellel oli pikk pats selja taga ja paljad jalad.
s-50 Ta tuli majatrepile, haigutas mõnusasti ja tahtis just ringutama hakata, et päikesele näidata oma ilu, nagu ta seda oli igal hommikul harjunud tegema, kui äkki märkas kohevil kana, kelle nimi oli Valge Neljas, ning selle ümber kahtteistkümmend kollast pallikest, kes näisid veerevat ilma jalgade abita.
s-51 Et ümmargusi oli just kaksteist, seda ta ei jõudnud kohe kindlaks teha.
s-52 Ta vaatas üllatunult, kuidas laevastik tema eest mööda ujub ning hüüdis:
s-53 'Ema, ema, tule vaata, Valge Neljandal on tibud.'
s-54 Uksele ilmus pikem olevus, kes lõi käsi kokku ja ütles:
s-55 'Seda ma arvasin!
s-56 Seda see nurjatu oli viimased päevad kadunud! '
s-57 'Mitte kadunud, vaid ta haudus tibusid välja,' parandas tütar, millest oli tunda, et ta on valmis Neljandat koos tibudega kaitse alla võtma.
s-58 Aga ega ema halvustav sõna 'nurjatu' nii kurjalt kõlanudki, selles oli rohkem imestust ja isegi tunnustust.
s-59 Tõe huvides peab ütlema, et tibu kuulis küll sõnu, aga ta ei saanud nende tähendusest aru.
s-60 Need ei jäänud isegi meelde, aga niipalju oli küll selge, et väiksema inimese hääles helises soe toon, nõnda et tibukese üheksas meel, mis oli tal juba enne sündi hästi arenenud, ütles talle, et selle inimesega tasub edaspidises elus arvestada.
s-61 Tibu ei taibanud millestki, et need olevused on talus kõige tähtsamad.
s-62 Õue teises servas oli ohjadega aida trepi külge seotud hobune.
s-63 See oli hoopis suurem ja ilusam kui inimesed ning oli täiesti mõistetav, et tibu pidas just teda peremeheks majas.
s-64 Aida kõrval, ketiga kuudi küljes kinni, hüples peni ja tegi lärmi, aga teda ei saanud tibu kuidagi peremeheks pidada.
s-65 Kuigi ta oli näiliselt kuri, oli tema olekus alandlikkust ja alluvust, mida ema Neljanda olekus sugugi polnud.
s-66 Et koer lipitses inimeste ja mitte hobuse ees, seda ei mõistnud tibu veel tähele panna.
s-67 Kui nad seal sedaviisi läksid, jäid õed ja vennad tibule ühtelugu ette, aga ta mõistis, et vist oleks kurb elada, kui keegi sulle ette ei jää.
s-68 Siis jõudsid nad terade puistamise platsile ning kanaema hakkas kohe nokkima.
s-69 Tibud ei teadnud, mida nemad peavad tegema.
s-70 Ema eeskujule järgneda polnud võimalik, sest terad olid suuremad kui tibude nokad.
s-71 Juba tuligi paljasjalgne ja pikapatsiline taldrikuga, millele oli puistatud peent tangu, ning pani selle tibude keskele maha.
s-72 Kanaema uuris asja ning lubas söögi kallale asuda.
s-73 Tibud olid nii head õpilased, et neid polnud tarviski õpetada.
s-74 Peagi hüplesid kõik ümber taldriku ning üks kargas isegi peale, nõnda et tanguterad laiali lendasid.
s-75 Noomida ta selle eest kanaemalt ei saanud, kuid pikapatsiline võttis ta õrnalt sõrmede vahele ning tõstis taldrikult maha.
s-76 Nõnda õpetati seal talus lauakombeid ning meie tibu ei teadnud, kas olla kade või rahul, et tema polnud eksija, et mitte teda ei puudutanud inimese käed, kes söögi toomisega kõvasti tähtsust ja tähendust juurde oli saanud.
s-77 Sel tähtsal päeval oli veel üks suur sündmus: söögiplatsile lauda ette ilmus kukk.
s-78 See oli kirju ning üpris suurelise olemisega isand.
s-79 Kuni kuke ilmumiseni oli siin kõige enam kohevil kanaema, tema pikast loksumisest kõhnunud keha näis olevat kopsakam kui kõigil teistel kanadel.
s-80 Nüüd kahanes tema tähtsus märgatavalt.
s-81 Ta näis nagu süüdlaslikult ootavat, kas isand võtab tibukarja omaks.
s-82 Kukel olid pikad kookus sabasuled ja kõrge hari, mis koos kõvera nokaga andsid talle ähvardava ilme.
s-83 Ta vaatas oma kanad rahulolevalt üle, tibudest aga ei teinud üldse välja.
s-84 Vahest ta silmanurgast märkaski neid, kuid nad olid veel liiga armetud, et neid tõsiselt võtta.
s-85 Polnud teada, kellest siin üldse elulooma saab, ning kukk ei mõtelnud veel, et peagi saabub aeg, mil ühest sellisest pallist kasvab noor ja tugev kukk, kellega tal tuleb võimu pärast võidelda.
s-86 Ta oli varem noorkukkedega kokku puutunud ning neid alla surunud enne, kui nood täisjõu kätte said.
s-87 Ta pidas oma võimu täielikult enese teeneks ega arvestanud, et siingi on mängus inimeste käsi.
s-88 Kui nad ühel mustal päeval leiavad, et vanast kukest pole enam õiget asja kiremisel või kanade kamandamisel, siis lasevad nad mõnel noorel täiskasvanuks saada.
s-89 Ja siis läheb võitluseks elu ja surma peale, kus seisavad vastamisi jõud ja kogemus.
s-90 Inimesed asjast osa ei võta, aga nende poolehoid kuulub noorele.
s-91 Et nad vana kukke asjata ei kõrvaldaks, peab ta noorest selgelt üle olema ning teda nõnda kõvasti sarjama, et inimesed ta poolsurnuna leiaksid ning veenduksid, et nad on teinud vea, kui otsustasid, et vana kuke päevad on loetud.
s-92 Nad peavad nägema, et vana on veel täis võimu ning väärib oma kohta kanakarja keskel.
s-93 Niisugune oli kuke elu, temal tuli end mitte üksi kanade, vaid ka inimeste ees maksma panna, nõnda et tühistele pallikestele tal tõepoolest tähelepanu ei jätkunud.
s-94 Aga seda kõike meie tibupoeg ei teadnud, ta vaatas kukke imetlusega ning tundis oma noore meelega, et selle olevusega tuleb tal edasises elus arvestada.
s-95 Nagu arvestab täna tema ema.
s-96 Kukk astus väärikal sammul toiduplatsile ning kanad tõmbusid kõrvale.
s-97 Suuremat söögiisu tal polnud, ta nokkis mõned terad, otsekui sooviks teistele näidata, et tema võib seda igal ajal teha, kui tahab.
s-98 Tibu ei jõudnud veel kuke imetlemist lõpetada, kui juhtus midagi ootamatut: kogu tibude pesakond pandi vangi olematute kuritegude eest.
s-99 Toast ilmus välja veel üks olevus, keda nimetati pereisaks, ta läks sõna lausumata kuuri alla ning tõi sealt varbadest kasti, mille kaaneks oli traadist võrk.
s-100 Ta asetas selle lauda seina äärde ning ütles:

Text viewDownload CoNNL-U