s-1
| Öö oli täiesti tuuletu. |
s-2
| Tähed taevas särasid nagu laiali loobitud silgupead ning peegeldusid vastu vaikselt õõtsuvas meres, mis nägi välja otsekui hiiglasuur, musta, jaheda siidiga kaetud säng. |
s-3
| Mere kaldal seisis loss. |
s-4
| Mitte just eriti suur, kuid ikkagi loss, paari terava torni ning hiiglasliku kaarja väravaga, mille raudvõre kohale oli kuldtähtedes kirjutatud: 'Mu isamaa on minu arm!' |
s-5
| Neid tähti valgustasid kaks liikumata leegiga tõrvikut. |
s-6
| Kaugelt vaadates paistis see kõik otsekui melanhoolse kunstniku pintsli all sündinud meremaal, nii tardunud oli kõik. |
s-7
| Üksnes näriv pakane andis tunnistust sellest, et ei viibita hoopiski mitte muuseumisaalis. |
s-8
| Tõnu sidus külmast kohmetunud käega oma jopepaelu, et jäine mereõhk talle põue ei pääseks, et riided end tihedamini ihu ümber hoiaksid ning kaitseksid novembrikuise Hiiumaa ilma eest. |
s-9
| Ta oli tulnud jala juba üle viie kilomeetri, sest siia, selle lossi juurde, ei viinud ühtegi autoteed. |
s-10
| Ei viinud isegi õiget rada, tuli pugeda läbi kadakate ning vantsida üle rannakarjamaade, ning ehkki tuult polnud, pures niiskus siiski üsna valusasti keha ja pani lõdisema. |
s-11
| Seepärast oli Tõnul siiralt hea meel, kui ta viimaks lossi silmas. |
s-12
| Ehkki see tundus öötaeva taustal küllaltki tontliku ja mahajäetuna, võis lähemale jõudes täheldada siiski ka õrna valguskuma, mis mõne akna paksudest klaasidest välja, pimedusse immitses. |
s-13
| Tõnu kiirustas nende soojust tõotavate kiirte poole, nagu laev, mis on märganud majakat. |
s-14
| Peagi oli ta värava taga ning prõmmis sellele. |
s-15
| Hulk aega ei tulnud keegi avama ja Tõnu tagus uuesti. |
s-16
| Viimaks kuuldus seest samme, lukk hakkas ragisema ning uks paotus. |
s-17
| Algul Tõnu ehmus - tundus, et uks on avanenud iseenesest, lukuga ragistajat polnud sugugi näha. |
s-18
| Kuid järgmisel hetkel märkas Tõnu enda näost üle meetri madalamal kellegi läikivaid silmi, mis teda põrnitsesid. |
s-19
| Tema ees seisis kääbus, seljas tilluke raudrüü. |
s-20
| 'Kes te olete ja mida te tahate?' küsis ta nõudlikult. |
s-21
| Tõnu tutvustas end. |
s-22
| 'Olen noor dirigent ja tulin kohtuma maestro Ernesaksaga. |
s-23
| Konservatooriumiust saadeti.' |
s-24
| 'Ah nii!' noogutas kääbus. |
s-25
| 'Palverändur. |
s-26
| Selge. |
s-27
| Astuge siis edasi. |
s-28
| Maestro magab praegu, nii et te peate ootama. |
s-29
| Aga ega te ju täna enam nagunii tagasi minema ei hakka, väljas on pime ja teie olete väsinud. |
s-30
| Ma juhatan teile toa kätte, seal võite öösel magada.' |
s-31
| 'Teen ilmaaegu tüli!' vabandas Tõnu, aga kääbus kehitas vaid õlgu. |
s-32
| 'Kulla noorsand, meile on see tavaline asi! |
s-33
| Konservatoorium saadab teiesuguseid alatihti siia, pea iga nädal tuleb keegi. |
s-34
| Selles toas, kuhu ma teid praegu viin, on neid ööbinud igasuguseid, naisi ja mehi, pakse ja peenikesi. |
s-35
| Ja mingit tüli see meile ei tee. |
s-36
| On ju loomulik, et laulutaati meeles peetakse.' |
s-37
| Nad kõndisid mööda pikka paekivist koridori, mida valgustasid seinte külge kinnitatud tõrvikud. |
s-38
| Kääbusel oli käes peenike küünal, umbes selline, mida kasutatakse vene kirikutes, elektrivalgust aga ei paistnud kusagilt. |
s-39
| Üldse oli lossi seni läbitud osa jätnud ülimalt arhailise mulje, nii et Tõnu ei suutnud uudishimu maha suruda ning päris: |
s-40
| 'Mis imelik loss see on? |
s-41
| Kas päris keskaegne? |
s-42
| Ma ei teadnudki, et Hiiumaal midagi säärast säilinud on.' |
s-43
| 'Sellised lossid ehitati omal ajal kõigile sotsialistliku töö kangelastele,' ütles kääbus väärikalt. |
s-44
| 'Ja ega sellest lihtrahvale ei räägitudki. |
s-45
| Need lossid asusid mere ääres ning olid muust maailmast eraldatud okastraadiga. |
s-46
| Niisugust paika nimetati piiritsooniks, sinna polnud igal nuuskijal asja! |
s-47
| Luba pidi olema, et siia saada. |
s-48
| Jah, nii oli elu aastate eest korraldatud ja seatud! |
s-49
| Õiglaselt ja valjult. ' |
s-50
| Tõnu ei julgenud enam midagi küsida. |
s-51
| Õnneks jõuti pärast pikka kõndimist Tõnule määratud toani. |
s-52
| See polnud eriti hubane ega ka eriti soe, kuid kääbus hakkas otsekohe kaminasse tuld tegema ning kui leegid praksuma hakkasid, võis Tõnu nende paistel vähemalt käsi soojendada. |
s-53
| Kääbus silmitses teda arupidavalt ja ütles siis: |
s-54
| 'Olgu, puhake veidi. |
s-55
| Ma kutsun teid, kui maestro ärkab.' |
s-56
| 'Kas siis nüüd, öösel?' imestas Tõnu. |
s-57
| 'Ma mõtlesin, et hommikul ...' |
s-58
| 'Ei, ei!' raputas kääbus pead. |
s-59
| 'Ma usun, et ta on kohe-kohe ärkamas, kui mitte juba ärganud. |
s-60
| Kõige parem on, kui te temaga juba täna kohtute, siis võite hommikul end välja magada ning seejärel ära sõita. |
s-61
| Hommikul ei võta ta nagunii kedagi vastu, siis on tal teised asjad ajada.' |
s-62
| 'Kas ta komponeerib hommikuti?' küsis Tõnu viisakalt, aga kääbus ei vastanud, silmitses ainult külalist tardunult ja kissis silmi, nii et Tõnul jube hakkas. |
s-63
| 'Vabandage, kuidas teie nimi on?' esitas ta kiiresti uue küsimuse. |
s-64
| 'Ram,' vastas kääbus. |
s-65
| 'Väga meeldiv,' lausus Tõnu. |
s-66
| 'Ja teie olete vist maestro Ernesaksa ... sekretär?' |
s-67
| 'Ma olen tema ori,' ütles kääbus. |
s-68
| 'Kõigile Nõukogude Liidu rahvakunstnikele oli määrusega ette nähtud isiklik ori, ihukaitsja ametis. |
s-69
| Mind anti talle üle 1956. aastal koos rahvakunstniku tunnistusega.' |
s-70
| Tõnu noogutas pead, oskamata selle peale midagi sõnada. |
s-71
| Ram oli pea viltu keeranud ja kuulatas. |
s-72
| 'Mulle tundub, et ta on ärganud!' ütles ta. |
s-73
| 'Ma lähen ja kontrollin. |
s-74
| Olge valmis tema ette astuma!' |
s-75
| Ta kiirustas minema, jättes Tõnu üksinda. |
s-76
| Tuli kaminas lõõmas ning vähehaaval muutus toas soojemaks. |
s-77
| Tõnu proovis voodit - see oli üsna kõva, kuid see-eest hiiglasuur, ilmselt oleks võinud seal lahedasti magada oma viis inimest. |
s-78
| Midagi muud peale voodi toas polnudki, peale kamina ja kitsa akna, millest paistis rannajoon ning merest välja ulatuvad kivid. |
s-79
| Süsimust, laineteta vesi läikis nende ümber nagu nafta. |
s-80
| Tõnu silmitses parajasti seda, kuidagi nukraks muutvat vaatepilti, kui kääbus joostes tuppa tormas. |
s-81
| 'Ta on üles tõusnud!' hüüdis ta, nagu vene papp lihavõtteööl. |
s-82
| 'Tulge, kiiresti! |
s-83
| Ta on üles tõusnud!' |
s-84
| 'Ma võtan jope ära!' pakkus Tõnu, kes läks ka millegipärast ähmi täis ja tundis, kuidas käed hakkavad värisema ning kattuvad külma higiga. |
s-85
| Aga kääbus haaras tal käisest ja vedas uksest välja. |
s-86
| 'Ruttu, ruttu!' hüüdis ta. |
s-87
| 'Mis jopest siin enam! |
s-88
| Ta juba ootab teid!' |
s-89
| Nad kiirustasid läbi uute hämarate koridoride, ronisid üles ühest väga kitsast ning järskude kiviastmetega keerdtrepist ning jõudsid viimaks keskaegses olustikus täiesti ootamatult mõjuva nahkpolstriga ukse juurde, millised olid moes millalgi seitsmekümnendatel. |
s-90
| Ukse külge oli kinnitatud pronksist plaadike kirjaga 'Prof. Ernesaks'. |
s-91
| Kääbus ei hakanud koputama, vaid paiskas kohe ukse pärani ning tõukas Tõnu sisse. |
s-92
| Tuba oli suur ning oluliselt mugavam sellest kambrist, kuhu oli majutatud Tõnu. |
s-93
| Esiteks oli siin väga soe. |
s-94
| Seinad olid löödud üle verevate kangastega, põrandat kattis paks ja punane vaip nagu moonipõld. |
s-95
| Keset tuba seisis päratu tugitool, samuti punane. |
s-96
| Seal istuski Ernesaks. |
s-97
| Ta oli väga vana ja väga valge, mõjudes punase tooli, vaiba ja seinte taustal ilmselt veelgi kaamemalt. |
s-98
| Tal oli seljas valge linane ülikond, mida koorijuhid tavatsesid kanda laulupidudel ning peas sama karva torukübar. |
s-99
| Valged juuksed keerdusid selle alt välja nagu kübara juured ning segunesid pleekinud tammepärjaga, mida Ernesaks sallina kaelas kandis. |
s-100
| Alakeha oli tal kaetud paksu valge vatitekiga. |