| s-502
| Seal säilinud mitmesuguse suurusega 'lumepallid' oleksidki säilinud planetesimaalid. |
| s-503
| Alates 1996. aastast on neid leitud ka vaatluslikult. |
| s-504
| Varem pole seda juhtunud põhjusel, et need objektid on maapealsete teleskoopide reageerimisläve piiril. |
| s-505
| Kord tekkinud planeedi Maa edasine arengulugu oleneb juba olulisel määral selle sulamise kaudu diferentseerunud planeedi jahtumise kulgemisest. |
| s-506
| Tõepäraseks peetakse Maa akretsiooni toimumist kahes etapis - enne ja pärast kergete gaaside päikesetuule poolt ärapuhumist. |
| s-507
| Esimene etapp oleks koostiselt päikesesarnase aine koondumine ja teine meteoriitse koostisega aine lisandumine. |
| s-508
| Marsi ja Kuu uurimise kaudu on leitud tõendeid Päikeseüsteemi sisemiste planeetide regiooni intensiivse meteoriitidega pommitamise kohta ligikaudu 4 miljardit aastat tagasi. |
| s-509
| On tuntud Kuu kataklüsmi periood 3.9 kuni 4 miljardit aastat tagasi, mil lühikese aja jooksul on tekkinud palju kraatreid. |
| s-510
| Esialgu tuleb sellist kaheetapilist Maa tekkelugu vaadata kui üht võimalikku, kuid mitte ainuvõimalikku versiooni. |
| s-511
| Päikesesüsteemi planeedid on erinevate massidega ja erineva ehitusega. |
| s-512
| Maa arenguloo kohta arendatavad versioonid peavad sobima ka teiste planeetide arengulugudega. |
| s-513
| Viimastega tegeleb planetoloogia, mis kaasajal ka kiiresti areneb. |
| s-514
| Suures osas on see areng tingitud soovist Maaga seotud sündmusi ja protsesse paremini mõista. |
| s-515
| Kauges minevikus peeti Maad lapikuks. |
| s-516
| Siiski juba 540 e. Kr. paiku pidas Pythagoras teda kerakujuliseks ja õnneks jõudis faktide najal samale seisukohale ka autoriteet Aristoteles. |
| s-517
| Eratosthenes määras 230 e. Kr. üsna täpselt selle kera suuruse. |
| s-518
| Ta sai Maa raadiuse väärtuseks 6311 km. |
| s-519
| Praegu loetakse Maaga võrdse ruumalaga kera keskmiseks raadiuseks 6371 km ja Maa ekvatoriaalseks raadiuseks 6378 km. |
| s-520
| Eratosthenese määratud Maa raadiuse väärtus oli kasutusel 17. sajandini. |
| s-521
| Õieti tegi küll juba 1528. a. järgmise sellise mõõtmise Jean Fernel (1497-1558), kes 1 kraadi ulatusega kaarel kasutas teepikkuse mõõtmiseks tõllaratast ja sai kraadile vastava kaare pikkuseks 110.6 km. |
| s-522
| Juba siis 17. sajandil on 1617. a. Hollandis kraadile vastava kaare pikkust mõõtnud Villerbrord Snellius (1591-1626) saades tulemuseks 108 km ning 1636. a. Inglismaal Richard Norwod (1590-1636) Londoni ja Yorki vahelisel kaarel. |
| s-523
| Aastatel 1669-1670 mõõtis prantsuse astronoom Jean Picard (1620-1682) 1o 22 55 ' kaare pikkuse ja arvutas Maa raadiuseks 6 371 692 m. |
| s-524
| Aastal 1687 avaldas Newton Maa kuju teooria, milles näitas, et mõõduka kiirusega pöörleva planeedi kuju vastab pöördellipsoidile. |
| s-525
| Täpsemate maakaartide koostamise eesmärgil toimusid mitmel pool suuremad triangulatsioonilised kraadimõõtmised 18. ja 19. sajandil ning veel 20. sajandi alguseski. |
| s-526
| Neist kraadimõõtmistest suurima, 25o 20' ehk üle 2800 km haaraval kaarel 1816-1855 toimunud ettevõtmise peaosaliseks oli Tartu Observatooriumi ja Pulkovo observatooriumi (alates 1839) direktor Friedrich Georg Willhelm Struve (1793-1864). |
| s-527
| Seda kaart nimetati isegi Struve kaareks. |
| s-528
| Töö lõpptulemusena avaldas Struve 1861. a. mahuka kaheköitelise töö. |
| s-529
| Kraadimõõtmiste põhjal selgus, et Maa kuju vastab tuntud geomeetrilistest kujunditest kõige paremini kolmeteljelisele ellipsoidile. |
| s-530
| Lisaks sellele, et Maa on polaartelje sihis kokku surutud, moodustab ellipsi ka tema lõige ekvaatori tasandiga. |
| s-531
| Pikema ja lühema ekvatoriaalse pooltelje erinevus on küll vaid paarsada meetrit. |
| s-532
| Ekvatoriaalse ja polaarse pooltelje erinevus ulatub aga üle 21 kilomeetri. |
| s-533
| Praktilise mugavuse mõttes kasutatakse Maa kuju lähenduskujundina kaheteljelist pöördellipsoidi. |
| s-534
| Telgede pikkused on rahvusvaheliselt kokku lepitud. |
| s-535
| Vastavalt mõõtmistäpsuse ja arvutustäpsuse paranemisele on neid korrigeeritud. |
| s-536
| N. Liidu geodeetiliste mõõtmiste aluseks oli alates 1946. a. vahetult enne sõda 1940. a. Feodossi Krassovski (1878-1948) juhendamisel arvutatud Krassovski ellipsoid. |
| s-537
| Rahvusvahelise Astronoomia Liidu kokkuleppega kasutati alates 1964. a. kaheteljelist ellipsoidi pikema poolteljega 6378.160 km ja lühema poolteljega 6356.780 km. |
| s-538
| Viimasel ajal on seoses täpsete mõõtmistega kosmosest võimalik täpsemalt arvestada ka Maa kuju lokaalseid kõrvalekaldeid korrapärasest ellipsoidist. |
| s-539
| Geodeetiliste satelliitide vahendusel avastati juba mõni aeg tagasi, et lõunapoolkera polaarne kokkusurutus on Antarktika jääkilbi surve tõttu suurem kui põhjapoolkera oma. |
| s-540
| Sellist ebasümmeetrilist kujundit nimetatakse kardioidiks, mis moodustab ruumis pöörleva stiliseeritud südamega sarnase kujundi. |
| s-541
| Tuntud geomeetriliste kujunditega on Maa pinda lähendatud arvutustehnilise mugavuse tõttu. |
| s-542
| Maa tegelik pind ei ole korrapärane ja seda lähendab kaardistamise tarvis kõige paremini kujuteldav hüdrostaatilises tasakaalus olev veepind. |
| s-543
| Sellist ekvipotentsiaalpinda nimetatakse geoidiks. |
| s-544
| Geoidi pind on igas Maa punktis risti raskusjõu suunaga. |
| s-545
| Kõrgused merepinnast antakse mandritel geoidi pinna suhtes. |
| s-546
| Geoidi pinna erinevused Maa kuju lähendava pöördellipsoidi pinnast küünivad kuni 100 meetrini. |
| s-547
| India ookeanis Sri Lankast lõunas on geoidi pind isegi üle 100 meetri ellipsoidi pinnast madalamal. |
| s-548
| Kõige enam, üle 70 meetri, ellipsoidi pinna kohale tõuseb geoid Uus-Guinea ümbruskonnas. |
| s-549
| Eesti kohal ulatub ta üle ellipsoidi pinna paarikümne meetri võrra. |
| s-550
| Islandil küünib üle selle juba 60 m ja Vene tasandiku kohal taandub erinevus nulliks. |
| s-551
| Maa väliskuju muutub ajas. |
| s-552
| Selle muutumise põhjused lähtuvad Maa sisemusest ja väljastpoolt. |
| s-553
| Neist on täpsemalt juttu edaspidi. |
| s-554
| Aja jooksul on oluliselt muutunud isegi Maa suurus. |
| s-555
| Kriidi ajastu (144-66.4 Ma tagasi, kestus 77,6 Ma) Maa raadiuseks on hinnatud koguni 4800 km, mis on praegusest väärtusest (6371 km) tublisti väiksem. |
| s-556
| Maa raadiuse nii suure muutumise võimalikkus äratab kahtlust, kuna sellest lähtudes tekiksid probleemid siseehituse tasakaaluga. |
| s-557
| Maa läbimõõdu ja mahu muutumise tõepärane käik Maa eksisteerimise ajal on tähtis kogu tema geoloogilise arenguloo seletamise jaoks. |
| s-558
| Maa maht on praegu 1 083*1012 km3 ja mass 5976*1027 g. |
| s-559
| Maa pöörleb ümber oma telje ja osaleb maailmaruumis toimuvates suhteliselt korrapärastes liikumistes. |
| s-560
| Siin piirdume vaid nendega, mis toimuvad meie endi Galaktika piirides. |
| s-561
| Koos Galaktikaga liigub Päikesesüsteem Ükssarviku (Monoceros) tähtkuju sihis kiirusega umbes 210 km/s. |
| s-562
| Galaktika pöörlemisel sooritab Päikesesüsteem ühe täistiiru ligikaudu 180 milj. aastaga. |
| s-563
| See teeb kiiruseks 250 km/s. |
| s-564
| Kuna Galaktika ei pöörle päris jäigana, siis ei ole ka keskkond, milles Päikesesüsteem liigub, päris ühtlase tihedusega. |
| s-565
| Suurema tihedusega piirkondades võib toimuda aine akretsioon Päikesesüsteemi. |
| s-566
| See omakorda võib arvestatavalt mõjuda planeetide pöörlemisele ja tiirlemisele ning Maa puhul olla üheks kliima muutumist põhjustavaks teguriks. |
| s-567
| Sellekohased uuringud näitavad, et suure tõenäosusega on Maa koos ülejäänud Päikesesüsteemiga viimase 5 milj. aasta vältel liikunud väga väikese tihedusega interstellaarse aine keskkonnas ja umbes 10 000 aasta eest sukeldunud sooja tihedasse gaasipilve temperatuuriga ligi 7000 K. |
| s-568
| Seoses sellega on ümbritseva interstellaarse keskkonna tihedus kasvanud 3 suurusjärgu võrra (2*10-4 1-5*10-1 cm-3). |
| s-569
| Maad ei saa pidada päris suletud süsteemiks, sest lisaks energiavahetusele toimub ümbritseva keskkonnaga ka teatav massivahetus. |
| s-570
| Pidevalt eraldub Maa atmosfäärist maailmaruumi ioone ja kergemate gaaside aatomeid. |
| s-571
| Massi allikaks Maa jaoks on interplanetaarne keskkond. |
| s-572
| Suhteliselt harva toimuvatest suurema massiga kehade langemisest Maale annavad tunnistust meteoriidikraatrid. |
| s-573
| Pidevalt langeb käesoleval ajal Maale aastas ligi 40 000 tonni sodiaagipilvest pärit interplanetaarset tolmu. |
| s-574
| Selle tolmu pidevateks allikateks on asteroidide pinna aeglane erosioon ja komeetide materjali aurustumine. |
| s-575
| Mõne asteroidi lagunemine või nende omavahelised kokkupõrked võivad mõneks ajaks interplanetaarse tolmu kogust oluliselt suurendada. |
| s-576
| Üldiselt liiguvad selle tolmu väiksemad osakesed mööda spiraali Päikese kui kõige massiivsema keha poole. |
| s-577
| Suuremad osakesed kahanevad mõõtmetelt ja massilt erosiooni ja omavaheliste põrgete tõttu. |
| s-578
| Et tolmu tihedus on ajas ja ruumis muutlik, siis varieerub ka tema ajaühikus Maale langev kogus. |
| s-579
| Suurema muutlikkusega kaasnevad klimaatilised muutused. |
| s-580
| Viimasel ajal on üles kerkinud küsimus väikese massiga ja maapinnalt nähtamatute komeedilaadse päritoluga objektide võimalikust suhteliselt sagedasest langemisest Maa atmosfäari. |
| s-581
| Päikesesüsteemi piires tiirleb Maa elliptilisel orbiidil ümber Päikese. |
| s-582
| Orbiidi ekstsentrisus on praegu 0.017, maksimaalselt on see viiel viimasel aastamiljonil olnud 0.0607 |
| s-583
| Täistiir ümber Päikese ehk aasta kestab 365 päeva 5 tundi 48 minutit ja 46 sekundit. |
| s-584
| Kepleri seadustele vastavalt on liikumine orbiidi Päikesele lähematel lõikudel kiirem ja kaugematel aeglasem. |
| s-585
| Et orbiidi teljestik ja võrdpäevsuspunkte ühendav joon ei lange kokku, siis kulub praegu orbiidi meie jaoks suvise poole läbimiseks 186 ööpäeva ja talvise poole läbimiseks 179 ööpäeva. |
| s-586
| Tiirlemise keskmine lineaarne kiirus on 29 780 m/s. |
| s-587
| Kiiruste erinevus periheelis ja afeelis on 950 m/s. |
| s-588
| Keskmine kaugus Maa ja Päikese vahel on 149.5 milj. km, periheelis on see 147 milj. km ja afeelis 152 milj. km. |
| s-589
| Praegu on Maa Päikesele kõige lähemal kesktalvel ja kõige kaugemal kesksuvel. |
| s-590
| Kevad ja suvi on pikemad kui sügis ja talv. |
| s-591
| Umbes 126 000 aasta eest, oli olukord praegusele vastupidine. |
| s-592
| Oli pikk sügis ja pikk talv ning lühike kevad ja lühike suvi. |
| s-593
| Kuid nende lühikese kevade ja suve jooksul oli Maa Päikesele lähedal. |
| s-594
| Põhjapoolsete kõrgete laiuskraadide pinnaühikule langes siis suvise pööripäeva paiku 12 % võrra rohkem energiat kui praegu. |
| s-595
| Astronoomilise aastaaja pikkus võib kõikuda vahemikus 82.5 kuni 100 päeva. |
| s-596
| Kui jagada orbiidil läbitud vahemikud kuudeks analoogselt praegu tehtava jagamisega, siis erineksid kuude pikkused praegustest. |
| s-597
| Jaanuar ja veebruar olnuks 126 000 aastat tagasi 34 päeva pikad, juuni ja juuli kõigest 27 ja 28 päeva. |
| s-598
| Maa pöörlemine toimub samuti kui tiirlemine läänest itta. |
| s-599
| Ööpäev kestab praegusel ajal 23 tundi 56 minutit ja 4 sekundit ning pöörlemise lineaarkiirus on 465 m/s. |
| s-600
| Maa pöörlemise jälgimisega tegeleb 1895. a. asutatud Rahvusvaheline Maa Pöörlemise Teenistus peakorteriga Pariisis. |
| s-601
| Õnnestub registreerida ööpäeva pikkuse kõikumisi kuni 0.0002 sekundi täpsusega. |