| s-401
| Uue katastroofihüpoteesi esitas 1917. a. inglise füüsik James Hopwood Jeans (1877-1946). |
| s-402
| Selle kohaselt tekkisid Päikesesüsteemi planeedid sõltumatult eksisteeriva Päikese lähedase kontakti tõttu mingi teise tähega, Päikeselt väljarebitud ainest. |
| s-403
| Olenevalt Teise tähe lähenemise nurgast ja minimaalsest kaugusest, milleni ta jõudis, sai sobitada mehaanikat. |
| s-404
| Varsti hakkas ka selle hüpoteesi populaarsus kahanema, sest tõenäosus, et teine täht möödus ühe astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest ja tuli täpselt Päikese ekvaatori tasandis ja tema pöörlemise suunas, tundus liiga väikesena. |
| s-405
| Ka Jeans ise tunnistas 1935. a. ja 1944. a. ilmunud töödes oma hüpoteesi vähest tõepära. |
| s-406
| Planeedikosmogooniasse saabus jälle pessimismi etapp. |
| s-407
| Seni oli Päikesesüsteemi tekkimist seletatud üksnes mehaanika raamides. |
| s-408
| Enne Teist Maailmasõda leiti, et ka magnetilistel ja elektrilistel jõududel võib maailmaruumis olla oluline osa. |
| s-409
| Nüüd saabus aeg, mille kohta veidi liialdades võib öelda, et igal enesest lugupidaval astronoomil oli oma isiklik hüpotees planeedisüsteemi tekkimise kohta. |
| s-410
| Missugused jõudusid peeti kõige tähtsamaks, see olenes peamiselt mis valdkonnaga autor ise kõige enam tegeles ja kursis oli. |
| s-411
| Ilmus õige palju kõikvõimalikke hüpoteese, milledel olid igaühel ka oma nõrgad kohad. |
| s-412
| Üldiseks puuduseks oli sündmuste kulgemise serveerimine kindla stsenaariumina, mille pöördepunktide tõepärasuse kontrollimiseks puudusid võimalused. |
| s-413
| Kui mehaanika jõudude kõrval hakati võrdväärsetena arvesse võtma magnetilisi ja elektrilisi jõudusid, siis õnnestus mõnesid vastuolusid vähendada. |
| s-414
| Nende hiljem juurde võetud jõudude toimega õnnestus seletada Päikese pöörlemise aeglustumise käiku ja seletada nurkmomendi näiliselt ebaloomulikku jaotumist kogu süsteemis. |
| s-415
| Vastava magnetohüdrodünaamilise seletuse autoriks on rootsi füüsik Hannes Alfven (1908-1995). |
| s-416
| Omajagu laineid lõi Otto Juljevitš Schmidti (1891-1956) kosmogooniline hüpotees, mille avaartikkel ilmus 1944. a. pealkirja all 'Maa ja planeetide tekkimise meteoriitteooria'. |
| s-417
| Selle kohaselt tekkisid planeedid gaasi ja tolmu pilvest. |
| s-418
| Päike oli enne olemas. |
| s-419
| Schmidti hüpotees sai Stalini korraldusel riiklikuks teadusdoktriiniks, mis jällegi pidi demonstreerima nõukogude teaduse üleolekut. |
| s-420
| Teooria 'naelaks' oli planetesimaalide versioon, mille kohaselt planeedid moodustusid suurematest kivi ja raua kamakatest. |
| s-421
| Nende üksuste teke aga jäi üpris lahtiseks. |
| s-422
| Kui N. Liidu autoritest rääkida, siis akadeemik Grigori Vassiljevitš Fessenkovil (1889-1971) valmis 1950-date alguses palju tõesarnasem versioon, mille järgi Päikesesüsteemi tekkimine oli tähtede tekkimise ja evolutsiooni käigus ettetulev loomulik sündmus. |
| s-423
| Tähtsal kohal olid selles teoorias andmed keemilise koostise kohta. |
| s-424
| Päike ja planeedid tekkisid Fessenkovi versiooni järgi koos umbes 5 miljardit aastat tagasi. |
| s-425
| Kahjuks oli tähtede evolutsiooni teooria ise sellel ajal tänapäevases mõttes küllaltki vildak. |
| s-426
| Fessenkoviga sarnaselt lähenetakse asjadele ka praegu. |
| s-427
| Ainult praegu on palju rohkem erinevaid fakte teada. |
| s-428
| Päikesesüsteemi tekkimise probleem ei ole senini lõplikult lahendatud. |
| s-429
| Geofüüsika jaoks on selles oluline Maa arengu algusjärkude tõepärane seletus, sest sellest hakkab hargnema kogu geoloogiline arengukäik. |
| s-430
| Teine väga tähtis näitaja on Maa algmaterjali keemiline koostis. |
| s-431
| Kogu Universumi keemiline evolutsioon toimub läbi tähtede. |
| s-432
| Kusagil mujal peale vesiniku ja heeliumi teisi elemente ei teki. |
| s-433
| Rasked aatomid paisatakse maailmaruumi laiali massiivsete tähtede arengutsüklis aset leidvate plahvatuste teel ja paisunud tähtedest lähtuva intensiivse tähetuulena. |
| s-434
| Siinkohal on sobiv rõhutada, et tähtede kogu elutsüklis on 'lapsepõlv' lühike ja 'täiskasvanuks' olemine kauakestev. |
| s-435
| Päikese massiga tähe valmimine võtab aega kümmekond miljonit aastat, tema üpris stabiilne kiirgamise etapp termotuumareaktsioonide energia varal aga ligi samapalju miljardeid aastaid. |
| s-436
| Tähe eluiga sõltub tema algsest massist ja on seda lühem, mida suurem mass on. |
| s-437
| Massiivsemad tähed elavad 'tormilisemat' elu ja 'surevad' varem. |
| s-438
| Ka on nende elu lõppvaatuse kataklüsmid (plahvatused ja aine väljapaiskumised) seda suuremad mida suurem oli mass. |
| s-439
| Evolutsiooni lõpul jõuavad tähed valge kääbuse seisundisse. |
| s-440
| Valgetes kääbustes on termotuumareaktsioonid lõppenud ja nad kiirgavad kokkutõmbumisel vabaneva gravitatsioonilise energia arvel. |
| s-441
| Päikese massiga täht on valge kääbuse staadiumis umbes maakera suurune. |
| s-442
| Mida väiksem on mass seda rahulikumal viisil täht valge kääbuse staadiumini jõuab. |
| s-443
| Eriti suure massiga tähed lõpetavad oma teekonna kas neutrontähena või musta auguna. |
| s-444
| Planeedisüsteemi tekkimise seletamisel ei ole aga tähtis mitte tähtede evolutsiooni teekonna lõppvaatus vaid selle algus. |
| s-445
| See gaasipilv, millest tekkisid Päike ja Maa, pidi sisaldama juba paari % jagu vesinikust ja heeliumist raskemaid aatomeid. |
| s-446
| Vesinik moodustab Päikese ja paljude teiste tähtede tavapärasest koostisest 73 % ja heelium 25 %. |
| s-447
| Tõenäoliselt oli algmaterjaliks oleva isoleeritud gaasipilve mass natuke väiksem kui kaks Päikese massi ning temas pidid tekkima protopäike ja protoplaneetide pilv. |
| s-448
| Prototähte ümbritseva gaasipilve saatus võib olenevalt tema massist minna kolme erinevat teed. |
| s-449
| Kui pilv on piisavalt tihe, siis tekib selles kohe kaks kondensatsioonitsentrit ja moodustub kaksiktäht. |
| s-450
| Kui varasematel aegadel pidasid astronoomid kaksiktähti pigem erandlikeks objektideks, siis praegu peetakse neid tähtede tekkimise õige sageli esinevaks variandiks. |
| s-451
| Kui pilv on natuke hõredam, siis jääb selles ainet teise tähe tekkimise tarvis väheseks ja tähest ülejäänud ainest moodustub planeedisüsteem nagu see on toimunud ka Päikesesüsteemi korral. |
| s-452
| Kui nimetatud pilv on veelgi hõredam, siis ta lihtsalt hajub ja tekib ainult üksik täht. |
| s-453
| Kokkutõmbuv protopäike pidi hakkama järjest kiiremini pöörlema, mis pidi muutma järjest lapikumaks ka temaga seotud protoplaneetide aine pilve. |
| s-454
| Kui raskusjõud ja tsentrifugaaljõud protopäikesel saavad tasakaalu, siis jätkub kogu liikumine rahulikumalt ja pilve tihedamates osades tekkinud keerised hakkavad sinna ainet juurde koguma. |
| s-455
| Protopäikese temperatuuri tõustes tema gaas ioniseerub ja pöörlemine tekitab elektrivoolu ning see indutseerib magnetvälja. |
| s-456
| Protopäikese magnetväli kui sellesse 'külmunud' väli aeglustab protopäikese pöörlemist protoplaneetide ketta elektriliselt laetud osakesi kaasa vedades. |
| s-457
| Selle ketta pöörlemine ja ka planeetide kokkutõmbumine kiirenevad. |
| s-458
| Pöörlema hakanud protoplaneetide väliskihtides moodustuvad omakorda kaaslaste algeteks olevad keerised. |
| s-459
| Toimub ka aine diferentseerumise (raskemate aatomite keskele koondumise) protsess. |
| s-460
| Järjest tugevamini kiirgava Päikese kiirgus hakkab eemale puhuma vesinikust ja heeliumist koosnevat gaasi. |
| s-461
| Maa tüüpi planeetide keemilise koostise mõistliku seletusega on olnud raskusi sellest peale, kui uurimise järg nii kaugele jõudis. |
| s-462
| Selle seletamisel on kõige sümpaatsem Carl von Weizsäckeri (s. 1912) pakutud ning D ter Haari ja Gerald Kuiperi täiendatud versioon, mille kohaselt Maa tüüpi planeetide esialgsed massid olid praegustest kuni 100 korda suuremad ja kergemad elemendid on 'tuulest viidud', s.o. päikesetuul on nad ära puhunud. |
| s-463
| Suurte planeetide atmosfääride ärapuhumiseks on päikesetuule tihedus osutunud väikeseks. |
| s-464
| Kõige ehedamal kujul peaks originaalkoostis olema säilinud Päikesesüsteemi kaugetel äärealadel tiirlevates kentaurides ja 'kulumata' komeetides. |
| s-465
| Kosmilises ajaskaalas on gaasipilvest tähe (Päikese) ja planeetide tekkimine kiire protsess, mida saab jagada mitmesse etappi. |
| s-466
| Esiteks tekib aine koondumise tsenter ning pilve aine hakkab selle ümber kiiresti koonduma. |
| s-467
| Juba umbes 10 000 aasta pärast algab järgmine etapp - pöörlemine ja aine järkjärguline koondumine kettaks pöörlemisteljega ristioleva tasandi lähedal. |
| s-468
| Veel umbes 100 000 aasta pärast on ketas sedavõrd valmis, et saab alata koondumine protoplaneetideks. |
| s-469
| Planeetide ja tsentraaltähe arengu varased etapid mööduvad umbes 10 miljoni aastaga, mille järel tähes käivituvad termotuumareaktsioonid ning järgneb miljardeid aastaid kestev rahulik arengujärk peajadal. |
| s-470
| Peajada on piirkond tähtede absoluutne heledus - temperatuur diagrammil, kus paikneb valdav enamus tähti. |
| s-471
| Asend diagrammil ja seal viibimise aeg olenevad tähe massist. |
| s-472
| Pikka aega on vastuseta jäänud intrigeeriv küsimus kas meie planeedisüsteem on maailmas unikaalne nähtus või on planeetide kuulumine tähtede juurde loomulik ja massiliselt esinev. |
| s-473
| Päris viimastel aastatel on leitud tõendeid planeetide olemasolust õige mitme tähe juures ja selliste tähtede arv on kiiresti kasvanud. |
| s-474
| Seni on pakutud umbes 15 taolist süsteemi. |
| s-475
| Päikesesüsteemist väljaspool asuvaid planeete ei saa vahetult vaadelda. |
| s-476
| Tuleb leppida nende tekitatud efektidega tähtede liikumises ja nendest väljuvas kiirguses. |
| s-477
| Vaatluslikult kõige lihtsam on avastada akretsioonikettaid, mis loomulikult saavad kuuluda väga noorte ja isegi alles tekkivate tähtede juurde. |
| s-478
| Seda saab teha suhteliselt intensiivse infrapunase kiirguse järgi, mida need jahedad objektid maailmaruumi kiirgavad ja mis avaldub vastavate noorte tähtede spektrites. |
| s-479
| Selliseid objekte on raadiokiirguse millimeeterlainete piirkonnas avastatud sadakond. |
| s-480
| Kuna nii noori tähti on üldse vähe, siis juba see lubab pidada planeedisüsteemide tekkimist koos tähtedega tavapäraseks nähtuseks. |
| s-481
| Spektrijoonte perioodiliste Doppleri nihete kaudu saab vahetult detekteerida akretsiooniketastes tekkinud suure massiga planeete, millede massid on võrreldavad Jupiteri massiga või sellest suuremad. |
| s-482
| Maa suurused planeedid tsentraaltähe juures detekteerimise läve ületavaid häireid ei põhjusta. |
| s-483
| Oluline on veel selgusele jõuda, kus kulgeb piir planeetide ja tähtede vahel. |
| s-484
| Klassikalise määratluse järgi peab tähtede mass olema nii suur, et gravitatsioonilise kokkutõmbumise teel tekkinud kuumenemine suudaks käivitada termotuumareaktsioonid. |
| s-485
| Kui kokkutõmbuva tähe mass jääb alla 0.07-0.09 Päikese massi, siis ei tõuse temperatuur vesinikku heeliumiks põletava termotuumareaktsiooni käivitumiseks piisavale kõrgusele. |
| s-486
| Ajutiselt toimuvad küll reaktsioonid deuteeriumi ja liitiumi baasil. |
| s-487
| Keskmiselt vastab ülaltoodud mass 75 Jupiteri massile. |
| s-488
| Kui mass jääb alla 13 Jupiteri massi, siis ei toimu mingeid termotuumareaktsioone. |
| s-489
| Taolisi massilt tähtede ja planeetide vahele jäävaid objekte nimetatakse pruunideks kääbusteks. |
| s-490
| Kuigi teoorias esinesid pruunid kääbused juba mõnda aega õnnestus nende olemasolu kohta faktilist kinnitust saada alles 1995. aastal tänu ülitundlikele infrapunakiirguse vastuvõtjatele. |
| s-491
| Päikesesüsteemi tekkimise versioon peab loomulikult jõudma kooskõlla planeedi Maa geoloogilise arengu stardipositsiooniga. |
| s-492
| Et hakata arendama Maa arengulugu lähtuvalt tema kõige tõepärasemast massist, keemilisest koostisest ja sisemisest ehitusest on vaja usutavat astronoomilist versiooni, mis sellise seisundini viib. |
| s-493
| Geoloogilise arengu aluseks on Maa diferentseerumine raskematest elementidest tuumaks ja kergemast materjalist vahevööks, mis alguses oli ka välispinnaks. |
| s-494
| Diferentseerumist ilma kogu planeedi materjali ülessulamiseta on raske seletada. |
| s-495
| Sulamine omakorda on võimalik suure hulga energia järsul vabanemisel. |
| s-496
| Siit tulenebki, et planetesimaalide hüpotees, mis astronoomidele ei meeldi, aitab geoloogidel planeedi algusjärku kõige sobivamalt seletada. |
| s-497
| Siit läheb arvamuste sobimatus tagasi hüpoteetilise planeedi Phaethoni juurde. |
| s-498
| Astronoomid peavad seda Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel olnud ühise atmosfääriga kaksikplaneediks, mis lagunes juba valmis Maa ajal umbes 3.9 miljardit aastat tagasi. |
| s-499
| Maa arengulooga tegelejatele meeldib enam versioon, mille järgi Phaethon on kas lõplikult tekkimata jäänud või siis juba enne Maa valmimist lagunenud. |
| s-500
| Maa ülessulamise seletuseks on väga ahvatlev Schmidti pakututest suuremate planetesimaalide kokkupõrkumine. |