| s-301
| Nii õnnestus kuidagiviisi seletada planeetide näivalt silmusekujulisi liikumisi, kuid pikema aja kohta ei õnnestunud saada kuigi head kooskõla. |
| s-302
| Astronoomia hakkas uuesti arenema alles alates Mikolaj Kopernikust (1473-1543). |
| s-303
| Ikka sellesama planeetide asendite arvutamise tarvis mõtles Kopernik välja heliotsentrilise sfäärilise mudeli. |
| s-304
| Ehkki süsteemi keskmeks sai Maa asemel Päike, ei saanud ka Kopernik ringliikumistega piirdudes läbi ilma epitsükliteta. |
| s-305
| Probleemi lahenduse juures kerkivad siitpeale jällegi üksteise järel esile uued nimed nagu vanakreeka astronoomia puhulgi. |
| s-306
| Tycho Brahe (1546-1601) oli konkurentsitult teleskoopide-eelse aja täpseim vaatleja. |
| s-307
| Taani kuninga Fredrik II õukonnaastronoomina tegi ta paarikümne aasta vältel Kopenhaageni lähistel regulaarseid planeetide positsioonide vaatlusi, eriti Marsi vaatlusi. |
| s-308
| Tycho Brahe ei uskunud Koperniku heliotsentrilise süsteemi õigsusesse. |
| s-309
| Seda sel lihtsal põhjusel, et Maa liikumine ümber Päikese oleks pidanud kajastuma kinnistähtede asendite näivas muutumises, mida tal aga ei õnnestunud täheldada. |
| s-310
| Pärast oma patrooni surma läks Tycho Brahe oma keeruka iseloomu tõttu järgmise valitsejaga tülli ning leidis lõpuks uue töökoha Prahas. |
| s-311
| Prahas ilmus pärast tema surma teos, milles on esitatud heliotsentrilise ja geotsentrilise maailmapildi kompromissversioon. |
| s-312
| Kõik planeedid tiirlevad ümber Päikese, kuid Päike koos nendega tiirleb ümber Maa. |
| s-313
| Tycho Brahe elu viimasel aastal tõi saatus tema assistendiks Johann Kepleri (1571-1630). |
| s-314
| Saanud pärandiks oma eelkäija mahuka vaatlusmaterjali üritas Kepler esialgu Marsi liikumisega asjad selgeks saada. |
| s-315
| Et andmed ringorbiidi versiooniga ei sobinud, siis otsustas Kepler lõpuks neid sobitada elliptilise orbiidiga ja kooskõla hakkas paranema. |
| s-316
| Kümme aastat kestnud töö järel formuleeris Kepler 1609. a. kaks esimest tema nime järgi tuntud seadust. |
| s-317
| 1. Planeedid liiguvad elliptilistel orbiitidel, mille ühes fookuses on Päike. |
| s-318
| 2. Võrdsetes ajavahemikes planeedi liikumistee kaarte moodustatud ellipsi sektorid on võrdse pindalaga. |
| s-319
| See tähendab, et planeedid liiguvad piki ellipsit erineva kiirusega. |
| s-320
| Tsentraalkehale lähemal on kiirus suurem ja kaugemal väiksem. |
| s-321
| Kepleri kolmas 1619. a. kapitaalses viieköitelises teoses 'Maailma harmoonia' formuleeritud seadus annab seose planeetide tiirlemisperioodide ja nende kauguse Päikesest vahel. |
| s-322
| Tiirlemisperioodide ruudud on võrdelised kauguste kuupidega. |
| s-323
| Kepleri seaduste formuleerimise järel tekkis planeetide liikumises selge kord ja harmoonia. |
| s-324
| Planeetide asendeid osutus võimalikuks üpriski täpselt arvutada. |
| s-325
| Galileo Galilei (1564-1642) nimega algab astronoomias teleskoopide ajastu. |
| s-326
| Saanud 1609. a. kuulda kellegi hollandi prillimeistri valmistatud pikksilmast ja võibolla sellise üht varianti ka näinud konstrueeris ja valmistas Galilei endale juba 30 kordse suurendusega teleskoobi ja kasutas seda alates 1610. a. vaatlustel. |
| s-327
| Üheks esimeseks avastuseks olid Jupiteri kaaslased. |
| s-328
| Samal aastal avastas ta Veenuse faasid ja midagi imelikku Saturni juures. |
| s-329
| Seda midagi kirjeldas Christian Huygens (1629-1695) Saturni rõngana ja kaaslastena alles 1656. a.. |
| s-330
| Teleskoobi teooria lõi 1611. a. Kepler, kes siis valmistas selle järgi ka endale teleskoobi |
| s-331
| Jäi veel seletada, millised jõud panevad planeedid Kepleri seaduste kohaselt liikuma. |
| s-332
| Kepler üritas seda ka ise, kuid tema seletused ei osutunud õnnestunuks. |
| s-333
| Lahenduse andis sir Isaac Newton (1643-1727), kes formuleeris mehaanika põhiseadused ja ülemaailmse gravitatsiooniseaduse. |
| s-334
| Sellega sai valmis kõik vajalik Päikesesüsteemis toimuvate liikumiste kirjeldamiseks. |
| s-335
| Päikesesüsteem koosneb suure massiga tsentraalkehast Päikesest, mille ümber tiirlevad erineval kaugusel paiknevad ja erinevate massidega planeedid. |
| s-336
| Ümber planeetide tiirlevad omakorda nende kaaslased. |
| s-337
| Mõnel planeedil on mitu, mõnel üks kaaslane ja mõnel puuduvad nad hoopis. |
| s-338
| Peale päris planeetide tiirleb ümber Päikese suurem hulk väikeplaneete ehk asteroide. |
| s-339
| Enamik neist tiirleb Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. |
| s-340
| Päikesesüsteemi väikeplaneedid samuti kui planeetide väiksemad kaaslased on ebakorrapärase kujuga. |
| s-341
| Omaette objektide klassi moodustavad komeedid, mis tiirlevad ümber Päikese väljavenitatud orbiitidel. |
| s-342
| Komeedid ei ole kuigi suured taevakehad. |
| s-343
| Nad on jääst ja kivimitest kompaktsed kehad, mida sageli võrreldakse määrdunud lumepallidega. |
| s-344
| Komeetide materjal sisaldab suhteliselt ohtralt veeauru, mis nende asukoha madala temperatuuri tõttu on külmunud. |
| s-345
| Komeedid on Päikesesüsteemi äärealade asukad, kust nende omavahelised ja planeetide gravitatsioonilised toimed neid Päikese lähistele 'tirivad'. |
| s-346
| Komeetide lähenedes Päikesesüsteemi perifeeriast Päikesele hakkab intensiivistuv kiirgus nende materjali aurustama. |
| s-347
| Nii tekibki komeedi nähtav helenduv saba, mis komeedi Päikesest kaugenedes jällegi kaob. |
| s-348
| Hollandi astronoomi Jan Hendrik Oorti (1900-1992) järgi nime saanud Oorti pilv on sfääriline külmunud objekte sisaldav pilv Päikesesusteemi ääremaadel Pluuto orbiidi taga, mis küünib enam kui 100 000 astronoomilise ühiku (Maa ja Päikese vaheline keskmine kaugus) kaugusele. |
| s-349
| Oorti pilvest sissepoole jäävat aeglaselt ümber Päikese tiirlevat samast materjalist rõngast nimetatakse Ameerikas töötanud hollandlasest astronoomi Gerald Kuiperi (1905-1973) nime järgi Kuiperi vööks. |
| s-350
| Selget eraldusjoont Oorti pilve ja Kuiperi vöö vahel ei ole ja küllap on ka Oorti pilves teatav aine koondumine süsteemi pöörlemistasandisse. |
| s-351
| On selge, et mida enam kordi komeet Päikese juurest läbi käib seda väiksemaks jääb tema mass. |
| s-352
| Ajaloolise aja tuntuimaks komeediks on Halley komeet, mille ilmumisest on teateid aastast 239 e. Kr.. |
| s-353
| Taibates varasemate ilmumiste seaduspära, ennustas Newtoni kaasaegne sir Edmund Halley (1656-1742), et 1682. a. nähtud komeet ilmub uuesti 1755. a. |
| s-354
| Nii ka juhtus. |
| s-355
| Käesoleval sajandil on Halley komeet Päikese lähedalt möödunud 1910 a. ja 1985. a. |
| s-356
| Uuesti on teda oodata 2061. a. |
| s-357
| Viimase aastakümne jooksul nähtud kahest heledast komeedist möödusid Päikese lähedalt 1996. a. märtsis Hyakutake komeet ning 1997. a. veebruaris-aprillis Hale-Boppi komeet. |
| s-358
| Enne neid võis heledaid komeete näha 1970-ndatel aastatel. |
| s-359
| Paaril viimasel kümnendil on kosmoseaparaatide abil Päikesesüsteemi kohta kogutud uusi andmeid. |
| s-360
| Tavapärase astronoomia võimalused midagi enamat teada saada olid juba mõnda aega praktiliselt ammendatud. |
| s-361
| Kippusid tekkima isegi ohtralt fantaasia vilju sisaldavad teadusharud nagu astrobotaanika Marsi kohta. |
| s-362
| Teleskoopide ajastul on lisaks silmaga nähtavatele juurde avastatud 3 päris planeeti - Uraan (1781), Neptuun (1846) ja Pluuto (1930). |
| s-363
| Rohkem ei ole neid leidnud ka kosmoseaparaadid. |
| s-364
| Huvitavaks peetakse praegu aga Päikesesüsteemi perifeeriat - Kuiperi vööd ja Oorti pilve. |
| s-365
| On avastatud Chiron (1977) ja mõned teised tavalisest asteroidide asukohast palju kaugemal olevad väikekehad, kas asteroidid või komeedituumad. |
| s-366
| Neid nimetatakse Kentaurideks. |
| s-367
| Kentauride suurem asupaik arvatakse olevat Neptuuni orbiidi taga Kuiperi vöös. |
| s-368
| On juba leitud vähemalt üks väikekeha ka Pluuto orbiidi taga. |
| s-369
| Ammu on oletatud, et Päikesesüsteemi äärealadel peaks leiduma ohtralt omaaegsest planeetide tekkimisest ülejäänud ainet, kuid alles nüüd on hakatud seda leidma. |
| s-370
| Ka Pluuto on teistest planeetidest märksa erinev ja nüüd kiputakse tedagi nende perifeeria kentauride hulka arvama. |
| s-371
| Järgnevalt on toodud Päikesesüsteemi planeetide tabel. |
| s-372
| Planeedid jagunevad laias laastus kahes grupiks - Maa tüüpi planeedid (Merkuur, Veenus, Maa ja Marss) ning hiidplaneetideks ehk Jupiteri tüüpi (Jovian) planeetideks (Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun). |
| s-373
| Nagu öeldud, ei sobi Pluuto kumbagi gruppi. |
| s-374
| Kaugus Päikesest on antud astronoomilistes ühikutes ja mass Maa massi ühikutes. |
| s-375
| Veenus pöörleb teiste planeetidega võrreldes vastupidiselt. |
| s-376
| Uraani pöörlemistelg on peaaegu orbiidi tasandis. |
| s-377
| Planeetide orbiitide tasandid langevad üksteisega kokku 3.5 kraadi piires. |
| s-378
| Erandina on Merkuuri orbiit Maa oma suhtes kaldu siiski 7 kraadi. |
| s-379
| Pluuto orbiidi kaldenurk erineb aga koguni üle 17 kraadi. |
| s-380
| Päikesesüsteemi või millegi muu loodusliku tekkimise küsimus polnud minevikus üldse päevakorral. |
| s-381
| Igal religioonil oli oma versioon ka maailma loomise kohta ja selles kahelda või selle ümber targutada polnud kombeks. |
| s-382
| Seetõttu pole ka enne 18-dat sajandit teadaolevalt Päikesesüsteemi tekkimise probleemiga tegeldud. |
| s-383
| Esimese Päikesesüsteemi tekkestsenaariumi autoriks on prantsuse teadlane George Louis Leclarc Buffon (1707-1788), kes 1749. a. ilmunud raamatus 'Maa teooria' kirjeldas kuidas Maa ja planeedid võisid tekkida mööduva komeedi poolt Päikeselt väljarebitud aine tükkidest. |
| s-384
| Üldse jagunevad siit kuni 1950-date aastate keskpaigani esitatud hüpoteesid Päikesesüsteemi tekke kohta põhimõtteliselt kahte klassi - katastroofihüpoteesid ja rahulikul viisil tekkimise hüpoteesid. |
| s-385
| Buffoni hüpotees on esimeseks katastroofihüpoteesiks. |
| s-386
| Oluliselt laiema kõlapinnaga oli Kant-Laplace hüpoteesina tuntud Päikesesüsteemi rahuliku tekkimise versioon, õigemini kaks sõltumatult esitatud ja omavahel detailides erinevat versiooni. |
| s-387
| Filosoof Immanuel Kant (1724-1804) avaldas 1755. a. oma anonüümselt ilmunud raamatus 'Üldine looduse ajalugu ja taeva teooria' hüpoteesi selle kohta, kuidas maailm tekib hajusast ainest - kaosest. |
| s-388
| Algaineks oli külm tolmukübemetest koosnev udu, mille ebahomogeensustest pidi mehaanika seaduste kohaselt järkjärgult toimuma planeetideks koondumine. |
| s-389
| Matemaatilist arendust Kanti hüpoteesil peaaegu ei olnud ja kuna tegu oli ju tundmatu autori tööga, siis ei leidnud see ka tähelepanu. |
| s-390
| Üle 40 aasta hiljem (1796) esitas prantsuse matemaatik, filosoof, astronoom ja füüsik Pierre Simon Laplace (1749-1827) analoogse hüpoteesi Kantist täiesti sõltumatult. |
| s-391
| See ilmus tema maailmasüsteemi ehitust seletava kaheköitelise teose lisas. |
| s-392
| Laplace nebulaarhüpotees püüdis ära seletada kogu Universumi teket. |
| s-393
| Laplace sai inspiratsiooni äsja William Herscheli (1738-1822) avastatud gaasududest. |
| s-394
| Laplace hüpoteesi järgi tekkis planeedisüsteem kuumast gaasudust (mitte külmast meteoriitsest ehk tolmudust nagu Kantil). |
| s-395
| Keskele tekkis tsentraalkeha Päike ja ülejäänud tihendustest planeedid ning nende kaaslased. |
| s-396
| Võrreldes Kanti versiooniga paistis Laplace oma silma elegantse matemaatilise arenduse poolest. |
| s-397
| Pikema aja jooksul jäid Kant-Laplace hüpoteesi seisukohad planeetide võimaliku tekke kohta domineerivaks. |
| s-398
| Mida enam täpsustati fakte seda suuremaks kasvasid vastuolud. |
| s-399
| Peamiseks oli massi ja pöörlemishulga jaotuse vastuolu. |
| s-400
| Üle 99 % massist on koondunud Päikesesse, kuid kogu pöörlemishulgast moodustab Päikese osa vaid 2 %. |