| s-206
| Peab nentima, et enamuse oma olemasolu ajaloost on astronoomia olnud tähtsa rakendusliku väljundiga astroloogiat teenindav teadus. |
| s-207
| Kes siis ei oleks tahtnud teada oma tulevikku või varuda garanteeritud edu oma tähtsates ettevõtmistes? |
| s-208
| Sellest siis järgnebki miks astronoomia tundis kuni kõige hilisema ajani huvi ainult planeetide liikumise ja selle liikumise tausta vastu. |
| s-209
| Lisaks kuulusid tema huvisfääri sellised erakorralised nähtused nagu Päikese ja Kuu varjutused, mille kordumise seaduspärad pikema aja vaatlustest selgeks said. |
| s-210
| Senise teadmise kohaselt on astronoomia aluse saanud sumerite põlluharijakultuurist. |
| s-211
| Mesopotaamia lõunapoolses osas kujunes juba 5000 a. tagasi sumerite niisutuspõllundus. |
| s-212
| Nendest põhja pool elasid semiidi hõimud, kelle tegevusalaks oli rohkem karjakasvatus. |
| s-213
| Mõlemal oli tarvidus kalendri järele, sest põllumajandus sõltus looduse aastasest regulaarsest rütmist ja karja tuli perioodiliselt ajada uutele rohumaadele. |
| s-214
| Karjakasvatajad eelistasid kalendri koostamisel lähtuda Kuu näivast liikumisest taevasfääril, põlluharijad eelistasid aga Päikese liikumist. |
| s-215
| Kujunesid välja nii Kuu kui Päikese kalender. |
| s-216
| Need sobitati omavahel Päikese-Kuu kalendriks. |
| s-217
| Põlluharijate kalendris oli põllutööde vaheaegade kuude tähtsus nii väike, et vahel ei peetud vajalikuks neile isegi nimesid panna. |
| s-218
| Ka Rooma kalendri varasemates variantides olid jaanuar ja veebruar nimeta kuud. |
| s-219
| Esimene päris kuu oli märts ja kümnes detsember. |
| s-220
| Kaheksaaastase tsükli jooksul esines babüloonia kalendrites 5 aastat 12 kuuga ja 3 aastat 13 kuuga. |
| s-221
| Päris täpselt jõuavad sünoodilise kuu ja aasta tsüklid uuesti algseisu 304 aasta pärast. |
| s-222
| Põhjapoolsemad sõjakamad hõimud võtsid hilisemal ajal, mil keskuseks sai Babülon, poliitilise ja sõjalise võimu. |
| s-223
| Vaimutegevus, ka taevakehade regulaarne jälgimine, jäigi sumerite järglastele. |
| s-224
| Väärib märkimist, et ei sumeri, babüloonia, assüüria ega teistes selle aja kultuurides tekkinud küsimust maailma ehitusest. |
| s-225
| Piirduti vaid taevakehade liikumise detailse kirjeldamisega ja selle ülestähendamisega. |
| s-226
| Aastatuhandete jooksul kogunes taevakehade liikumise seaduspärasuste kohta õige mahukas materjal. |
| s-227
| Mesopotaamia astronoomias oli eriline koht Veenuse (Istari täht) ilmumise seaduspärasustel. |
| s-228
| Üllataval kombel teati väga hästi Veenuse faaside vaheldumist, mille kaudu ennustati häid ja halbu saagiaastaid. |
| s-229
| Astroloogia tõusis tähtsale kohale õieti alles Assüürias, alates ajast 800 e. Kr. |
| s-230
| Põhjuseks oli Assüüria valitsejate agressiivsus ja sage sõdimine naabritega. |
| s-231
| Astroloogia pidi andma kavandatavate sõjaretkede edu või ebaedu prognoosid. |
| s-232
| Sel ajal on tähtsad juba kõik planeedid. |
| s-233
| Nimed ja karakterid anti neile ametlikult tunnustatud jumalate järgi. |
| s-234
| Algselt olid igal iseseisval tsivilisatsiooni koldel omad jumalad, millised kasvava mõjujõuga keskvõim asendas omadega. |
| s-235
| Assüüria õitseajal oli päikesejumalaks ja ühtlasi õigluse jumalaks Samas, kuujumalaks ja korduvuse jumalaks Sin. |
| s-236
| Veenus oli Istari täht ja Jupiter peajumal Marduki täht. |
| s-237
| Seda peeti õnnetäheks. |
| s-238
| Punakat Marssi peeti seevastu aga katkujumala täheks. |
| s-239
| Küllaltki samade rollidega, kuigi hoopis teiste nimedega, olid planeetidele vastavad jumalad ka antiikse Kreeka ja Rooma kultuurides. |
| s-240
| Praegused nimed ongi Rooma jumalate nimed. |
| s-241
| Veenust tunti Koidutähena ja Ehatähena. |
| s-242
| Homerose poeemides räägitakse kummastki eraldi. |
| s-243
| On arvatud, et kreeklastest hakkas neid samaks planeediks pidama alles Pythagoras (580-500 e. Kr.). |
| s-244
| Kreeklased nimetasid Veenust Afrodite täheks, Merkuuri Hermese täheks, Marssi sõjajumal Arese täheks, Jupiteri peajumal Zeusi täheks ja kõige aeglasema näiva liikumisega Saturni Kronose täheks. |
| s-245
| Vana Egiptuse põllundus sõltus Niiluse regulaarsetest üleujutustest, mis algasid üsna täpselt 25. juuni paiku. |
| s-246
| Vaatlustega tegelevate preestrite huvi planeetide vastu ei olnud seetõttu kuigi suur. |
| s-247
| Siiriuse ehk Sotise vaatluste põhjal avastati 1456 aasta pikkune Sotise tsükkel, mis õieti kajastas päikeseaasta pikkuse ebatäpset määramist. |
| s-248
| Selleks saadi 365 päeva ja muidugi ei toimunud Siiriuse ning teistegi tähtede liikumine taevasfääril kalendriga vastavuses. |
| s-249
| Siirius ilmus pealinnas Memfises hommikuti horisondi kohale 3000 a.e. Kr. alates 22. juunist, kuid 2000 a. e. Kr. alles 30. juunil, s. o. juba pärast üleujutuse algust. |
| s-250
| Suhteliselt kitsa huvisfääriga piirduva astronoomia ajaloos on olnud paremaid ja halvemaid aegu. |
| s-251
| Pikkade sajandite jooksul ei lisandunud sinna midagi uut. |
| s-252
| Siis jälle lisandus lühikese aja jooksul üpris ohtralt. |
| s-253
| Üks paremaid aegu astronoomia jaoks oli varase astronoomia 'kuldajastu' Kreekas, ajavahemikus 600-150 e. Kr. |
| s-254
| Enamus teaduse ajalukku läinud vanakreeka kuulsusi on elanud sellel ajal. |
| s-255
| Erinevalt sumeritest ja nende järelkäijatest ei piirdunud kreeka mõtlejad taevakehade liikumiste kirjeldamisega vaid huvitusid esmajoones neid liikumisi tekitava maailma seesmisest loogikast. |
| s-256
| Loogilise mõtlemise teel konstrueeriti maailma ehituse mudelid, mis lubasid teadaolevaid fakte võimalikult vastuoludeta seletada. |
| s-257
| Vaatlused ja eksperimendid kreeka mõtlejaid eriti ei huvitanud. |
| s-258
| Tähtis oli maailma kui süsteemi loogiline harmoonia. |
| s-259
| Vanakreeka poeetide ja filosoofide mõtlemist ei piiranud oluliselt religiooni ettekirjutused. |
| s-260
| Mõtlemine kuulus vabade inimeste väärtustatud tegevuste hulka. |
| s-261
| Mujal olid seni teadused preestrite kihi privileegiks. |
| s-262
| Geotsentriline maailmapilt sai ainuvalitsevaks Aristotelese autoriteedi mõjul. |
| s-263
| Vanakreeka teadusilmas oli eriliselt tähtsal kohal väitluskunst. |
| s-264
| Selles kunstis ei saanud nähtavasti keegi Aristotelese (384-322 e. Kr.) vastu, kes oskas erakordse osavusega ükskõik millise oponendi väited maatasa teha, et seejärel omad kui ainuõiged esile tuua. |
| s-265
| Pärast Aristotelest elanud Aristarchosel (312-230 e. Kr.) oli heliotsentriline maailmapilt üpris põhjalikult välja arendatud kuni Kuu ja Päikese kauguse ja nende suuruse väljaarvutamiseni. |
| s-266
| Ta leidis, et Päike on palju kaugemal kui Kuu ning palju suurem kui Maa. |
| s-267
| Et nurgamõõtmise täpsus polnud kuigi kõrge, siis tulid Kuu ja Päikese suurused tegelikest märksa väiksemad. |
| s-268
| Jumalavallatu väite, et Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ringikujulisel orbiidil ümber Päikese, tõttu oli 'vanakreeka Kopernik' elu päästmiseks sunnitud Ateenast põgenema. |
| s-269
| Juba 434 a. e. Kr. määras teine Kreeka filosoof Anaxagoras Päikese suurust. |
| s-270
| Lähtudes lapiku Maa eeldusest järeldas ta, et Päike on umbes Peloponnesose poolsaare suurune tuline kivi (läbimõõt 60 km ringis). |
| s-271
| Samuti väitis ta, et Kuu on maakera sarnane taevakeha ja koguni asustatud. |
| s-272
| Selline ketserlus tõi ka Anaxagorasele suuri pahandusi ja ainult tänu oma riigimehest sõbra Periklese kõneosavusele jäi ta ellu ning pääses pagendusega Väike-Aasiasse. |
| s-273
| Veenvad argumendid Maa ja Kuu sfäärilisuse poolt ja lapiku kuju vastu pärinevad Aristoteleselt endalt umbes aastast 360 e. Kr. |
| s-274
| Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Maa vari Kuul on alati kumer kaar. |
| s-275
| Samuti oli ta tähele pannud, et samade tähtede läbiminekud meridiaanist toimuvad eri maakohtades erineval kõrgusel horisondist. |
| s-276
| Mütoloogiliste kangelaste ja loomade nimeliste tähtkujudega taevakaardi esmaautoriks peetakse Eudoxost (408-355 e. Kr.), kes koostas selle 370 e. Kr. paiku. |
| s-277
| Temalt arvatakse pärinevat ka 365 1/4 ööpäevaga kalendri käibelevõtt ja sodiaagi vöö tähtkujude eristamine ülejäänutest. |
| s-278
| Jõudnud selgusele, et Maa ei ole lame, pidasid vanakreeka matemaatikud ja filosoofid endastmõistetavaks, et ta on täpselt sfääriline. |
| s-279
| Sfääri peeti kõige täiuslikumaks geomeetriliseks kehaks ja miks oleks maailma looja pidanud valmistama midagi ebatäiuslikku. |
| s-280
| Aristoteles pidas Maad kindlalt liikumatuks, mille ümber pöörlevad teised taevakehad ja kinnistähtede sfäär igaüks omal kaugusel. |
| s-281
| Kristallsfääride mudel pärineb algselt Eudoxoselt, kelle rändtähtede liikumismudelis oli kokku 27 sfääri - I kinnistähtede jaoks, 6 Päikese ja Kuu jaoks ning 20 planeetide liikumise jaoks. |
| s-282
| Kalippos (370-300 e. Kr.) suurendas nende sfääride arvu 34-ni ja Aristoteles lisas veel 22 sfääri. |
| s-283
| Kokku sai siis juba 56 sfääri. |
| s-284
| Epitsüklid selles kristallsfääride mudelis puudusid. |
| s-285
| Need tõi sisse koonuslõigete teooria alusepanija Apollonius (umbes 300 e. Kr.) ja epitsüklite teooriale andis lõpliku vormi Hipparchos (180-125 e. Kr.). |
| s-286
| Aristotelese maailmal olid lõplikud mõõtmed. |
| s-287
| Samal ajal elanud Herakleitos (umbes 390-310 e. Kr.) õpetas, et tähistaevas on paigal ja Maa pöörleb ümber telje. |
| s-288
| Tema arusaama järgi tiirlesid Merkuur ja Veenus ümber Päikese ja Päike koos nendega juba ümber Maa. |
| s-289
| Ta pidas ka kinnistähti kerakujulisteks taevakehadeks. |
| s-290
| Tänapäevaseski mõttes teadusliku Maa ümbermõõdu määramise võttis ette Eratosthenes (276-194 e. Kr.). |
| s-291
| Lähtudes Maa kerakujulisusest ja Päikese kulminatsioonikõrguse erinevusest kahel erineval laiuskraadil ligikaudu sama pikkuskraadi korral jäi üle ära mõõta kulminatsioonikõrguste erinevusele vastav kaare pikkus maapinnal. |
| s-292
| Eratosthenes teadis, et kui Syenes (Assuanis) on Päike keskpäeval seniidis, siis Aleksandrias on ta 7o madalamal. |
| s-293
| Vahemaaks Syene ja Aleksandria vahel sai ta 5000 egiptuse staadioni (1 staadion = 157.6 m) ja Maa ümbermõõduks 39 400 km, mis on küllaltki lähedane tänapäevasele väärtusele. |
| s-294
| Tõestus selle kohta, et antud punkti geograafiline laius võrdub pooluse kõrgusega, on pärit geograafilt ja meresõitjalt Pytheaselt umbes aastast 320 e. Kr. |
| s-295
| Astromeetria alusepanijaks peetav Hipparchos, kes oli ühtlasi epitsüklite mudeli lõpuleviija, koostas 1022 tähe täpse asukoha kataloogi ja selgitas selle abil Päikese ja Kuu näiva liikumise seaduspärasused. |
| s-296
| Seda nimetatakse ka Päikese ja Kuu liikumise teooriaks. |
| s-297
| Hipparchose kataloog oli aluseks Ptolemaiose (87-165) kapitaalsele planeetide liikumise geotsentrilisele mudelile, mille alusel planeetide liikumist rohkem kui 1500 aasta jooksul arvutati. |
| s-298
| See araablaste pandud nimetuse 'Almagest' all 13 köitest koosnev monumentaalne traktaat sai astronoomia entsüklopeediaks, mille sisus kahtlemine ei olnud lubatav. |
| s-299
| Ptolemaiose mudeli kohaselt liikusid planeedid mööda epitsükliteks nimetatavaid ringe, mille tsentrid omakorda liikusid ümber Maa mööda suuremaid ringe - deferente. |
| s-300
| Epitsüklite ja deferentide tasapinnad ei langenud seejuures kokku ega olnud ka omavahel risti. |
| s-301
| Nii õnnestus kuidagiviisi seletada planeetide näivalt silmusekujulisi liikumisi, kuid pikema aja kohta ei õnnestunud saada kuigi head kooskõla. |
| s-302
| Astronoomia hakkas uuesti arenema alles alates Mikolaj Kopernikust (1473-1543). |
| s-303
| Ikka sellesama planeetide asendite arvutamise tarvis mõtles Kopernik välja heliotsentrilise sfäärilise mudeli. |
| s-304
| Ehkki süsteemi keskmeks sai Maa asemel Päike, ei saanud ka Kopernik ringliikumistega piirdudes läbi ilma epitsükliteta. |
| s-305
| Probleemi lahenduse juures kerkivad siitpeale jällegi üksteise järel esile uued nimed nagu vanakreeka astronoomia puhulgi. |