| s-501
| On uuritud ka erinevate linnutõugude ω-3-rasvhappe omastamisvõimet söödale ω-linoleenhappe lisamise abil (Cherian et al., 1995). |
| s-502
| Uuriti valgeid ja pruune leghorne, njuuhämpšire, viirik-plimutrokke, heledaid sassekseid, punaseid roodailende. |
| s-503
| Kõikidel tõugudel tõusis lisandi mõjul ω-linoleenhappe sisaldus kõigis kudedes, eriti rasvkoes. |
| s-504
| Statistiliselt usutavalt madalam ω-3-rasvhappe omastamis-võime oli valge sasseksi tõugu kanade maksakoel. |
| s-505
| Katse lõpuks olid tõugude-vahelised erinevused üldlipiidide sisalduses nii maksas kui ka valges ja punases lihas statistiliselt olulised. |
| s-506
| USA-s leitakse, et kanamunade rasvhappelise koostise muutmisel soovitud suunas on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, kuid broileriliha tervislikumaks muutmine on veel uurimise algjärgus (Poultrymeat, 1997). |
| s-507
| Kokkuvõttena lindkatsetest võib väita, et linnukasvatussaadustes ω-rasv-hapete taseme tõstmiseks sobivad mitmed söödad, eelkõige kalaõli, linaseemned, linaõli ja rapsiõli. |
| s-508
| Kuivõrd kalaõli ja mõnedel andmetel ka rapsiõli lisasöötmine võib tekitada saaduste maitse- ja lihaomaduste langust, siis sobiks Eestis eelkõige uurida kohalike linaseemnete ja linaõli, aga ka rapsiõli sobivust ω-3-rasvhapete taseme tõstjatena linnukasvatussaadustes. |
| s-509
| 1.4. |
| s-510
| ω-3-rasvhapete rikaste toiduainete mõju inimesele |
| s-511
| Esmakordselt hakati inimese tervislikku seisundit seostama ω-rasvhapete toimega organismis selle sajandi 70-ndatel aastatel, mil J. Dyerberg jt. avaldasid artikleid eskimote tervise seostest nende toitumisega (Bang, Dyerberg, 1972; Dyerberg et al., 1974). |
| s-512
| Esialgu seostati eskimote vähest südame-veresoonkonna haiguste põdemist nende suhteliselt suure kalaliha tarbimisega, hiljem seostati kalaliha positiivne mõju suure ω-3-rasvhapete sisaldusega. |
| s-513
| Soovitusi 100 g kalaliha tarbimiseks 2 korda nädalas on erialases kirjanduses antud korduvalt (Keli et al., 1994) ja leitud, et kalaliha tarbimine vähendab ateroskleroosi ja rabanduse ohtu (Leaf, Weber, 1988; Kromhout, 1989, 1992). |
| s-514
| Taanis läbi viidud uurimused näitavad, et inimestel, kes sõid päevas üle 35 g kala, olid 50% vähem ohustatud südame-veresoonkonna haigustest (The hearty …, 1995). |
| s-515
| Leiti samas ka, et taanlaste ja eskimote dieedid erinevad mitte ainult ω-rasvhapete, vaid ka kolesteroolisisalduse poolest. |
| s-516
| Taanlaste toit sisaldas ligikaudu 450 mg kolesterooli päeva kohta, eskimotel 790 mg. |
| s-517
| Eeltoodu tõestab, et üldkolesterooli sisaldus pole mitte kõige olulisem faktor südame-veresoonkonna haiguste ennetamisel. |
| s-518
| Võrreldes küllastatud rasvhapete ja ω-rasvhapete rikka toidu mõju noormeeste verenäitajatele, selgitati, et apolipoproteiinide B-48 ja B-100 kontsentratsioon oli kõrgem küllastatud rasvhapete rikka toiduga katsealuste veres. |
| s-519
| Triglütseriidide sisaldus suurenes rohkem ω-rasvhapete rühma katsealustel (Bergeron, Havel, 1995). |
| s-520
| ω-3- ja ω-6-rasvhapete osatähtsust võitluses südamehaigustega ja nende mõju vere kolesteroolisisaldusele on tänapäeval uurinud paljud teadlased. |
| s-521
| Olgu siin näiteks toodud M. L. Burri jt. (1989), A. P. Simopoulose (1991), W. E. Connori jt. (1994) tööd. |
| s-522
| E. Siguel (1996) leidis, et polüküllastumata rasvhapete mõjul alaneb veres suhe üldkolesterool/HDL-kolesterool. |
| s-523
| Põhjaliku uurimuse erinevate õlide söömise mõjust vere kolesteroolisisaldusele viisid läbi J. K. Chan jt. (1991). |
| s-524
| Võrreldi tavatoitujate ja katsealuste, kelle toidus 75% rasvadest oli asendatud kas päevalille-, oliivi- ja teatud rapsiliikide õliga, vere kolesteroolisisaldust. |
| s-525
| Üldkolesterool langes 18%, LDL-kolesterool 22% ja VLDL-kolesterool 41%. |
| s-526
| Mitmete teadlaste uurimused on näidanud, et linaseemnete ja linaõli lisamine toidule on suurendanud ω-linoleenhappe kogust plasma fosfolipiidides (Mantzioris et al., 1994b). |
| s-527
| Soomes uuriti erinevate õlide mõju veresoonte trombide vältijana. |
| s-528
| 12 naiskatsealuse toidule lisati kas rapsi-, päevalille- või võiõli, kuid ei leitud erilisi erinevusi vereliistakute agregatsioonis ega koagulatsioonifaktorites. |
| s-529
| Kõik uuritud õlid suurendasid faktor VII koaguleerivat aktiivsust, kuid plasma fibrinogeeni sisaldus ja antitrombiin III aktiivsus jäid muutumatuks (Freese, Mutanen, 1995). |
| s-530
| Samalaadne uurimus lina- ja kalaõliga andis 30 mees- ja naiskatsealuse juures positiivseid tulemusi (Freese, 1997). |
| s-531
| Erialases kirjanduses leidub hulgaliselt töid linaseemnete ja linaõli mõju kohta inimeste füsioloogiale ning verenäitajatele. |
| s-532
| Linaseemnelisand söögis ei mõjutanud naiste menstruaaltsüklit (Phipps et al., 1993). |
| s-533
| Linaseemnete ja linaõli lisand söögis mõjutasid võrdselt naiskatsealuste vereseerumi üldkolesterooli-sisaldust (langes 9%) ja LDL-sisaldust (langes 18%). |
| s-534
| Söögile lisatud linaseemnete kogus päevas oli 50 g, linaõli kogus vastavalt 20 g (Cunnane et al., 1993). |
| s-535
| S. C. Cunnane jt. (1995) lisasid noorte tervete katsealuste toidule iga päev 50 g linaseemneid nelja nädala jooksul. |
| s-536
| ω-3-rasvhapete sisaldus katsealuste vereplasmas suurenes, samal ajal langes plasmas LDL-kolesterooli tase üle 8%, aga ei muutunud antioksüdantsete vitamiinide ega lipiid-hüdroperoksiidide tase. |
| s-537
| K. S. Layne jt. (1996) uurisid võrdlevalt lina- ja kalaõli mõju vereplasma koostisele. |
| s-538
| Toidule lisati 35 mg C18:3n-3 ühe kg kehamassi kohta. |
| s-539
| Linaõli lisamine ei muutnud plasmas triglütseriidide taset, kalaõli lisand aga vähendas selle sisaldust. |
| s-540
| R. M. McManus jt. (1996) katsetes teise astme suhkruhaigetega selgus et kolme kuu jooksul söödetud kalaõlist või linaõlist oli parema mõjuga kalaõli; mis langetas triglütseriidide taset ja VLDL taset. |
| s-541
| Suure arvu, 8960 katsealust, suitsetajatega läbi viidud uurimused näitasid, et ω-3-rasvhapped aitavad vältida kroonilisi kopsuhaigusi (bronhiiti ja emfüseemi) (Shahar et al., 1994). |
| s-542
| Käesolevaks ajaks on maailmas juba ka mitmete teadlaste poolt uuritud ω-3-rasvhapetega rikastatud kanamunade söömise mõju inimesele. |
| s-543
| Selgitati, et tavaliste munade söömine (isegi 12 muna nädalas) ei suurenda inimveres lipiidide sisaldust (Garwin et al., 1992; Morgan et al., 1993). |
| s-544
| J. L. Garwini jt. (1992) katsetest selgus, et kanamunade koostis ei mõjuta küll vere üldlipiididesisaldust, küll aga rasvhapete omavahelist suhet. |
| s-545
| Juba 1992. a. soovitas D. Farrell kasutada ω-3-rasvhapete taseme tõstmiseks inimese vereplasmas nn. rikastatud mune (Farrell, 1992). |
| s-546
| Kanamunades ω-3-rasvhapete taseme tõstmiseks kasutati kanade söödale lisatavat tursamaksaõli või linaseemnejahu (Farrell, 1994). |
| s-547
| J. Zhirong ja J. Sim (1993) tulid oma katsete põhjal järeldusele, et polüküllastumata rasvhapetega rikastatud kahe muna söömine päevas võimaldas hoida vere üldkolesterooli ja LDL-kolesterooli sisaldust stabiilsena ning tõsta ω-3-rasvhapete kontsentratsiooni veres. |
| s-548
| ω-3-rasvhapetega rikastatud munadel leiti olevat võime alandada vererõhku ja vereplasma triglütseriidide sisaldust (Hargis, van Elswyk, 1991b). |
| s-549
| L. K. Ferrier jt. (1995) leidsid 28 katsealuse andmetel, et rikastatud munade toimel tõuseb ω-3-rasvhapete tase inimese vereliistakute fosfolipiidides, mis omakorda vähendab liistakute aktiivsust ja kokkukleepumise ohtu. |
| s-550
| Katsealuste veres tõusis tunduvalt dokosaheksaeenhappe sisaldus. |
| s-551
| Ka P. K. Mayo jt. (1995) teatasid, et rikastatud munade kaudu nädala jooksul saadud 800 mg ω-3-rasvhappeid vähendas märgatavalt vereliistakute agregatsiooni katsealuste grupis. |
| s-552
| Samasugusele lõppjäreldusele jõudsid 1998. a. ka K. G. Young jt. (1988). |
| s-553
| Nende uurimuses söödeti 60 naiskatsealusele kas 3 ω-3-rasvhapetega rikastatud muna või 200 g broileri- või 200 g sealiha (samuti ω-3-rasvhapetega rikastatud) päevas. |
| s-554
| Nelja nädala pärast leiti, et vereliistakute agregatsioon oli märgatavalt vähenenud nendel katsealustel, kes sõid ω-3-rasvhapetega rikastatud mune. |
| s-555
| Need uurimused olid toeks 90-ndate algusaastail avaldatud arvamustele, et merekalade toiduks kasutamine näiteks USA-s vaevalt suureneb, mistõttu on vaja leida alternatiivseid, ω-3-rasvhapete rikkaid toiduaineid (Nettleton, 1991; Simopoulos, Salem, 1992). |
| s-556
| · Kas on võimalik eristada VD alatüüpi? |
| s-557
| · Kliinilisel kirjeldamisel määrata kognitiivse funktsiooni kahjustust täpsemalt (mälu, sihipärane tegutsemine, afaasia, apraksia), iseloomustada psühholoogilist seisundit (apaatsus, depressioon, ärevus, psühhootilised sümptomid) ning kirjeldada igapäevaeluga toimetuleku astet. |
| s-558
| · Neurovisualiseerimine on arvestatav ainult abivahendina ega saa olla diagnoosi aluseks, kuigi loodetavasti on ka peagi kättesaadavad valideeritud radioloogilise diagnoosimise kriteeriumid. |
| s-559
| · Ravis on olulised ajuveresoonte haiguste primaarne ja sekundaarne preventsioon. |
| s-560
| Nii AchE inhibiitorid kui ka memantiin on näidanud haiguse sümptomeid ajutiselt pidurdavat toimet ja see on VD korral isegi enam väljendunud kui Alzheimeri tõve puhul. |
| s-561
| MRT-uuring peast T2-režiimis: kahepoolne talamuse infarkt. |
| s-562
| A - KT peast: hemisfääride valgeaine difuussed muutused. |
| s-563
| B, C - MRT-uuring peast FLAIR-režiimis: sümmeetrilised hüperintensiivse signaaliga koldelised muutused valgeaines. |
| s-564
| Vaskulaarne dementsus |
| s-565
| MRT-uuring peast T2-režiimis: kahepoolne talamuse infarkt. |
| s-566
| hingamiselundite amüloidoos, trahheobronhiaalne amüloidoos |
| s-567
| Hingamiselundite haaratus amüloidoosist, eriti aga isoleeritud hingamisteede amüloidoos on suhteliselt harva esinev haigus. |
| s-568
| Rutiinses kliinilises praktikas võib haiguse äratundmine ja diagnostika osutuda probleemiks ning vajab seetõttu laialdasemat tutvustamist. |
| s-569
| Hingamiselundite amüloidoosi kliinilised vormid on kõri amüloidoos, trahheobronhiaalne, parenhümatoosne, mediastinaalne ja kopsuvärati amüloidoos. |
| s-570
| Artiklis on käsitletud trahheobronhiaalse amüloidoosi haigusjuhtu. |
| s-571
| Amüloidoos on üldine termin tähistamaks fibrillaarse ekstratsellulaarse eosinofiilselt värvuva substantsi, amüloidi ladestumist erinevate kudede retikuliin- või kollageenkiudude ümbrusse või basaalmembraanidele seoses mitmete haiguste ja pärilike seisunditega. |
| s-572
| Amüloidoos võib olla paikne või generaliseerunud ning selle kliiniline tähendus võib ulatuda juhuleiust fataalse lõppeni viivate muutuste tekkeni. |
| s-573
| Organismi ladestunud amüloid koosneb kõikidel juhtudel elektronmikroskoopiliselt ja füüsikalis-keemiliste omaduste poolest (sh värvumine Kongo punasega) sarnastest fibrillidest, mille peptiidjärjestused on aluseks amüloidi klassifikatsioonile (vt tabel 1). |
| s-574
| Kõikide ladestunud amüloidi tüüpide koostisse kuuluvad alati lisaks fibrillidele glükoosaminoglükaanid (GAG), samuti seondub fibrillidega seerumi amüloidi komponent P (SAP). |
| s-575
| Viimane on normaalne plasmavalk, mille radioisotoobiga märgistatud analoogi kasutatakse edukalt amüloidoosi nukleaarmeditsiinilises diagnostikas ja dünaamilises jälgimises (1, 2). |
| s-576
| Amüloidi fibrillid moodustuvad mittefibrillaarsetest eellasvalkudest. |
| s-577
| Nii in vivo kui ka in vitro tingimustes on näidatud, et mittefibrillaarsed eellasvalgud omandavad alternatiivse, nn -voldiklehe struktuuride rohke konformatsiooni. |
| s-578
| Edasi võivadki selliselt muutunud konformatsiooniga valgud hakata moodustama amüloidifibrille kindla seaduspärasusega autoagregatsiooni teel (3). |
| s-579
| Amüloidi fibrillide valgud võivad seega inimese organismis esineda kahel erineval kujul: normaalsel lahustunud ja haiguslikul fibrillaarse konformatsiooni kujul. |
| s-580
| Lihtsast rekonfiguratsioonist sagedamini eelneb amüloidifibrillide moodustumisele eellasvalkude osaline proteolüütiline modifitseerumine, kuigi teadmata on, millal ja milliste tegurite toimel viimane aset leiab (4). |
| s-581
| Amüloidi ladestumise ja amüloidoosi progresseerumise peamiseks eelduseks on tsirkuleerivate eellasvalkude pidev esinemine piisavas kontsentratsioonis. |
| s-582
| Patoloogiliselt ja kliiniliste tagajärgede poolest stabiilselt progresseeruvana tuntud amüloidi ladestumine on pigem seotud taustahaiguse olemusega kui amüloidi enda omadustega, sest viimane on paljudel juhtudel suhteliselt ebastabiilne ning selle hulk peegeldab degradatsiooni ja depositsiooni tasakaaluseisundi dünaamikat (5). |
| s-583
| Ladestunud amüloidi koguste taandarengut on näidatud arvukates töödes nii kliiniliselt kui radiomärgistatud SAP meetodil (5). |
| s-584
| Hingamiselundite amüloidoosi sündroomid |
| s-585
| Hingamiselundite amlüoidoosi juhtude analüüs koos fibrillide sekveneerimisega on kinnitanud nende kuulumist ülekaalukalt AL tüübi hulka (vt tabel 2). |
| s-586
| Süsteemse AA-amüloidoosi korral ei ole kopsumanifestatsioon iseloomulik, samuti ei ole seniilse TTR-amüloidoos I korral kopsumuutuste kliiniline tähendus oluline (5). |
| s-587
| Kõri amüloidoosi korral ladestub amüloid peamiselt supraglotilisse piirkonda, põhjustades hääle kähedust, striidorit, “ täistunnet ” kurgus ja pingutusdüspnoed (6). |
| s-588
| Kahjustus on suhteliselt healoomuline, kuigi võib progresseeruda ja retsidiveeruda; on kirjeldatud ka fataalset verejooksu (7). |
| s-589
| Kõri amüloidoosiga seondub mõnikord obstruktiivse uneapnoe sündroom (lisandub amüloidoosne makroglossia). |
| s-590
| Trahheobronhiaalne amüloidoos on haruldane haiguslik seisund (1983. aastal ilmunud kirjanduse ülevaates on kirjeldatud 67 juhtu) (8), mille korral esineb limaskestaaluseid infiltratiivseid naaste või sõlmelisi tuumorilaadseid moodustisi. |
| s-591
| Viimast varianti seostatakse nn osteoblastilise trahheobronhopaatiaga - bronhoskopeerimisel on hingamisteedes mõnikord nähtavad kõhrelised või kaltsifitseerunud limaskestaalused sõlmekesed (9). |
| s-592
| Trahheobronhiaalse amüloidoosiga patsiendid on tavaliselt 50. eluaastates, keskmiselt 10 aastat nooremad kui parenhümatoosse pulmonaalse amüloidoosiga patsiendid. |
| s-593
| Väike trahheaalne ja endobronhiaalne amüloidi kogum põhjustab harva sümptomeid ning harilikult avastatakse see juhuleiuna bronhoskoopial. |
| s-594
| Kliiniliselt esineb progresseeruv düspnoe, köha, mõnikord ka veriköha, mis on bronhoskopeerimise näidustuseks ja soodustab haiguse avastamist. |
| s-595
| Hingamisteede lokaalne obstruktsioon põhjustab sageli vilistavat hingamist, võivad esineda atelektaas, retsidiveeruvad bronhiidid ja kopsupõletikud, mis halvendavad haiguse prognoosi (10). |
| s-596
| Forsseeritud voolumahu spirograafial võib leiuks olla hingamisteede obstruktsioon. |
| s-597
| Kuigi histoloogiline uurimine võib näidata hingamisteede haaratust sageli ka süsteemse AL-amüloidoosi korral, on sümptomaatiline trahheobronhiaalne amüloidoos siiski sagedamini paikne. |
| s-598
| Endobronhiaalse tumoroidse AL-amüloidoosi bronhoskoopiline leid põhjustab tavaliselt oma makroskoopilise välimuse tõttu esialgu pahaloomulise kasvaja kahtluse. |
| s-599
| Parenhümatoosne amüloidoos on kõige sagedamini diagnoositav hingamiselundite amüloidoosi vorm. |
| s-600
| See jaguneb radioloogiliselt solitaar- või mitmesõlmeliseks ja difuusseks alveoseptaalseks parenhümatoosseks amüloidoosiks. |