| s-102
| ω-3-rasvhapete baasil organismis sünteesitavad prostaglandiinid vahenda-vad mitmeid keemilisi protsesse. |
| s-103
| S. Teesalu ja T. Vihalemma (1993) andmetel on teada kuus valdkonda, kus ω-3-rasvhapped muudavad organismi metabolismi: |
| s-104
| 1) vähendavad triglütseriidide sünteesi maksas; |
| s-105
| 2) vähendavad vereliistakute kokkukleepumist ja pärsivad seega veresoonesiseste trombide teket; |
| s-106
| 3) aitavad parandada hapnikupuudusest tekkinud kahjustusi kudedes; |
| s-107
| 4) võivad langetada vererõhku; kõrge vererõhk on peamine südameinfarkti riskifaktor; |
| s-108
| 5) vähendavad vere kolesteroolisisaldust (LDL-sisaldust arvatavasti mitte); |
| s-109
| 6) tugevdavad immuunsüsteemi. |
| s-110
| Verenäitajate paranemist ning vererõhu langust ω-3-rasvhapete mõjul on täheldatud paljudes uurimustes (Atkinson et al., 1987; Saynor, Gillot, 1988; Weintraub et al., 1988; Sanders et al., 1989; Li, Steiner, 1990; Molgaard et al., 1990; Sanders, Hinds, 1992; Mark, Sanders, 1994). |
| s-111
| S. F. Olsen jt. (1992) leidsid seose raseduse kestvuse ja rasedate toidu ω-3-rasvhapete sisalduse vahel (kasutati erinevaid toiduratsioone alates seitsmendast raseduskuust). |
| s-112
| Positiivse mõjuga on nad ka südame arütmia korral (Flaxseed …, 1997a). |
| s-113
| Uurimused on näidanud, et polüküllastumata rasvhapete omastamine sõltub samal ajal ka söödud toorkiu kogusest (Olubajo et al., 1986). |
| s-114
| Meedikute huvi on ω-rasvhapete ravivõime uurimisel kandunud põhiliselt küll südame-veresoonkonna haiguste ennetamisele ja seetõttu just vere kolesteroolisisalduse vähendamisele, kuid paljud uurimused on püüdnud selgitada ka nende hapete võimalikku positiivset mõju väikelastele ja eriti alakaalulistele imikutele (Lasserre et al., 1985; Carlson et al., 1991; 1992; Sanders, Reddy, 1992; Boehm et al., 1996). |
| s-115
| ω-3-rasvhapete mõjul on täheldatud ka angiini (Saynor et al., 1984) ja psoriaasi (Sanders, 1993) taandumist. |
| s-116
| 1.2.3. |
| s-117
| ω-3- ja ω-6-rasvhapete seos vere kolesteroolisisaldusega ja südame-veresoonkonna haigestumisega |
| s-118
| Kolesteroolil on organismis palju funktsioone. |
| s-119
| Ta on tähtis rakumembraani koostisosa, mida vajab iga organismi rakk. |
| s-120
| Lisaks on ta sapphapete, D-vitamiini ja steroidhormoonide eelkäija (Viigimaa, Dominiczak, 1997). |
| s-121
| Rakud võivad endale kolesterooli sünteesida või saada seda ümbritsevast keskkonnast. |
| s-122
| Toidu kolesterool ei ole vereseerumi kõrge kolesteroolisisalduse peamine põhjus, keha valmistab iga päev umbes 1000 mg kolesterooli (Teesalu, Vihalemm, 1993). |
| s-123
| Ka R. Reisler (1998) väidab, et toidu mõjul vereplasma kolesteroolisisalduse tõus varieerub indiviiditi ja ainult väikesearvulisel, tõesti kõrge riskiteguriga grupil võib ülemäärane toidu kolesteroolisisaldus põhjustada südame-veresoonkonna haigusi. |
| s-124
| Professor R. Vokk nendib, et inimene peab lisaks maksa poolt toodetavale, saama toiduga 300 mg kolesterooli päevas. |
| s-125
| Toidu kolesteroolist imendub keskmiselt 50-60%. |
| s-126
| Seega, kui toidus on 500 mg kolesterooli, tähendab see 250-300 mg kolesterooli saamist väljastpoolt. (Teesalu, Vihalemm, 2001) |
| s-127
| Organism vajab kolesterooliestreid rasvhapete imendumiseks ja kasutamiseks, mistõttu küllastatud rasvhapped on organismile kahjulikumad kui kolesterool (Vokk, tsit. Jänes, 1999). |
| s-128
| Kolesterool ja teised lipiidid ei lahustu vees, neid transpordivad veres mitut tüüpi lipoproteiinid. |
| s-129
| Kõige madalama tihedusega (sisaldavad kõige vähem proteiini) on külomikronid, väga madala tihedusega lipoproteiinide puhul kasutatakse ingliskeelset lühendit VLDL (very low density lipoproteins). |
| s-130
| Madala tihedusega lipoproteiinide puhul kasutatakse lühendit LDL (low density lipoproteins). |
| s-131
| Need lipoproteiinid kannavad kolesterooli rakkudeni ja seetõttu nimetatakse seda ka halvaks kolesterooliks. |
| s-132
| Kõrge tihedusega lipoproteiinid HDL (high density lipoproteins) kannavad kolesterooli kudedest maksa ja seda nimetatakse ka heaks kolesterooliks. |
| s-133
| Arvatakse, et nendel inimestel, kes saavad toiduga palju rasva ja kolesterooli, tõuseb vere LDL-sisaldus. |
| s-134
| Mida rohkem on veres HDL-kolesterooli, seda parem inimese tervisele (Teesalu, Vihalemm, 1993). |
| s-135
| E. A. Mayfieldi (i.a.1) arvates põhjustab LDL-kolesterool rasva ladestumist veresoonte seintele. |
| s-136
| Vastavad uurimused on tõestanud, et vere kolesteroolitaseme ja südamehaigustesse suremuse vahel on tihe seos (Simons, 1986; Scandinavian …, 1994). |
| s-137
| Eestis on suremus südamehaigustesse ülisuur (Viigimaa, Dominiczak, 1997), kusjuures vere kolesteroolisisaldus on mõõdukalt kõrgenenud (5,2 -6,5 mmol/l) 45-50% ja tunduvalt kõrgenenud (üle 6,5 mmol/l) 25-30% keskealistest elanikest. |
| s-138
| Arvatakse, et südame-veresoonkonna haigused ohustavad Eestis kahte kolmandikku elanikkonnast (Leino, 1998), ning et praegu on vereringehaigused rohkem kui poolte inimeste surma tegelikeks põhjusteks (Peets, 1998). |
| s-139
| Suremus südame-veresoonkonna haigustesse suureneb pidevalt. |
| s-140
| Kui aastal 1900 suri Põhja-Ameerikas nendesse haigustesse 14,2 %, siis möödunud sajandi 90-ndatel olid need haigused surmapõhjuseks juba 33% juhtudest (The 50 …, i.a.1). |
| s-141
| Südame-veresoonkonna haigestumisi põhjustavad mitmed tegurid, millistest peamised on suitsetamine, LDL-kolesterooli suurenenud kontsentratsioon, kõrge vererõhk, südame vasaku vatsakese hüpertroofia. |
| s-142
| Olulised riskitegurid on ka diabeet, liikumisvaegus, HDL-kolesterooli madal tase, ülekaalulisus ja menopaus (Viigimaa, Dominiczak, 1997). |
| s-143
| Eeltoodu näitab dieedi olulisust südame-veresoonkonna haiguste vältimisel. |
| s-144
| Kuni viimaste aastakümneteni polnud täpselt teada, kuidas ja millal tõuseb veres HDL tase ning kas seda mõjutab küllastatud rasvhapete vahekord toidus. |
| s-145
| Möödunud sajandi 90. aastatel uuriti neid seoseid põhjalikult ning leiti, et vereplasma kolesteroolisisaldus sõltub kindlalt ka toidus kasutatavate rasvade koostisest (Dietary …, 1998). |
| s-146
| Teadlaste huvi äratas juba 1950. a. fakt, et Gröönimaa eskimotel esineb tunduvalt harvem südameinfarkti ja ateroskleroosi kui ameeriklastel (Sinclair, 1953; Nash et al., 1995; Parkinson et al., 1994). |
| s-147
| Seda hoolimata sellest, et eskimote toit sisaldab suures koguses vaala- ja hülgerasva ning liha. |
| s-148
| Rasva ja rasvase liha söömist peetakse ateroskleroosi põhjustajaks. |
| s-149
| Eskimod söövad aga palju ka külma-veekalu, kes toituvad planktonist. |
| s-150
| On teada, et Gröönimaa eskimod söövad kuni 400 g kala päevas (Bang, Dyerberg, 1972), jaapanlased kuni 100 g päevas (Kagawa et al., 1982). |
| s-151
| Nn. Zutpheni uuringutel (Kromhout et al., 1985) selgitati, et suremus südame-veresoonkonna haigustesse oli sellel elanikkonna osal, kes tarbis vähemalt 30 g kala päevas, umbes 50% madalam. |
| s-152
| Et teatud kalaliikide söömine suurendab HDL taset, tõestas W. S. Harris (1989). |
| s-153
| Tehti kindlaks, et külmaveekalades (makrell, lõhe, hiidlest, heeringas, tuunikala) esineb kõrges kontsentratsioonis ω-3-rasvhappeid. |
| s-154
| Tänapäeval ollakse veendunud, et vere üldkolesterooli hulka vähendavad küllastumata rasvhappeid sisaldavad taimeõlid (päevalille-, soja-, oliivõli), letsitiin (fosfolipiidid), ω-3-rasvhapped ja kiudained toidus (Teesalu, Vihalemm, 1993). |
| s-155
| Enamik teadlasi ja meedikuid on seisukohal, et ω-3-rasvhapete suurem kogus inimtoidus aitab hoida tasakaalus HDL- ja LDL-kolesteroolide taset veres ja seega vähendada riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. |
| s-156
| 1.2.4. |
| s-157
| ω-3- ja ω-6-rasvhapete soovitatavad kogused inimtoitlustamisel |
| s-158
| 1992. a. tühistas Inglise Toitumise Sihtasutus oma seni kehtinud soovitused inimtoidu küllastatud ja küllastumata rasvhapete vahekorra kohta, olles jõudnud arusaamisele, et mitte kõik küllastumata rasvhapped pole organismis ühesuguse mõjuga (Leskanich, Noble, 1997). |
| s-159
| Hakati oluliseks pidama ω-6- ja ω-3-rasvhapete vahekorda (Galli, Simopoulos, 1989). |
| s-160
| Selle põhjuseks on asjaolu, et organism ei ole võimeline konverteerima ω-6 perekonna rasvhappeid ω-3 perekonna rasvhapeteks või vastupidi. |
| s-161
| Nende metabolismist võtavad osa ühed ja samad ensüümid. |
| s-162
| Seetõttu võib ühe rasvhappe domineerimine teise välja suruda. |
| s-163
| Meie toidus on ülekaalus ω-6-rasvhapped. |
| s-164
| VI Euroopa sümpoosionil 'Munad ja munaproduktide kvaliteet' märgiti, et ideaalseks ω-6- ja ω-3-rasvhapete vahekorraks inimtoitlustamisel oleks vahekord 3: 1-10: 1, kuid tegelikult on see suhe näiteks Austraalias ligi 30: 1 (Quality …, 1996). |
| s-165
| Tüüpilises läänelikus toiduratsioonis on vastav suhe - 25: 1, ideaalne oleks 5: 1 (The problems …, 1996). |
| s-166
| Seetõttu soovitataksegi eelkõige suurendada merekalade kogust toidus, kuna inimese igapäevasest vajadusest jääb seni puudu linoolhapet 5%, ω-linoleenhapet aga 95% (The 50 …, i.a.). |
| s-167
| Inimtoitlustuses on seega probleemiks vajaliku koguse ω-3-rasvhapete manustamine. |
| s-168
| Kalade (soovitatakse süüa 3 korda nädalas) kõrval on ω-3-rasvhapete allikaks ka rapsiõli, sojaõli, kreeka pähkli õli, merevetikad (Teesalu, Vihalemm, 1993). |
| s-169
| ω-3-rasvhapete päevase vajaduse kohta on lahkuminevaid arvamusi. |
| s-170
| Enamasti loetakse sobivaks (vajalikuks) koguseks 0,1 … 0,4 g ω-3-rasvhappeid päevas (Leskanich, Noble, 1997; Products …, i.a.; The importance …, 1998). |
| s-171
| On ka soovitatud võtta 1-2 teelusikatäit ω-linoleenhapet päevas (What …, 1998). |
| s-172
| Osa teadlasi väidab, et koronaarhaigusi aitab vältida 0,3 -1,0 -grammine ω-3-rasvhapete päevane kogus (Harris, 1989; Duthie, Barlow, 1992). |
| s-173
| Koronaarhaiguste kliinilistes situatsioonides olevad inimesed vajavad päevas 2-5 g eikosapentaeenhapet + dokosaheksaeenhapet (Barlow et al., 1990; Duthie, Barlow, 1992). |
| s-174
| Firma Burnbrae spetsialistid väidavad, et 25-49 aastased mehed vajavad päevas 1500 mg ω-3-rasvhappeid, samas vanuses naised 1100 mg (Burnbrae …, i.a b). |
| s-175
| S. Teesalu ja T. Vihalemm (1993) leiavad, et inimesele on sobivaks päevaseks annuseks 4 g ω-3-rasvhappeid, hoiatades seejuures, et liigne ω-3-rasvhapete kogus (15-30 g) võib tekitada hemorraagiat. |
| s-176
| Ka M. Zilmer jt. (1995) hoiatavad õlide (sealhulgas ka kalaõlide) kestva liigtarbimise eest, sest see võib põhjustada DNA oksükahjustusi ja ateroskleroosiprotsesside hoogustumist. |
| s-177
| Mõned ω-3-rasvhapete rikkad toiduained sisaldavad palju ka A- ja D-vitamiini, mis suurtes kogustes võivad olla toksilised. |
| s-178
| Mõned kalaõlid sisaldavad palju kolesterooli, mistõttu nende liigne tarbimine on samuti kahjulik. |
| s-179
| N. R. Raper jt. (1992) uurisid toitumistavade muutumist Ameerika Ühendriikides 1985. a. võrreldes 1935. aastaga ja leidsid, et kuigi kala tarbimine on suurenenud, on vereseerumis eikosapentaeenhappe sisaldus langenud. |
| s-180
| Põhjus - muutunud maitse-eelistused kindlate kalaliikide osas. |
| s-181
| Seevastu dokosaheksaeen-happe tase veres on tõusnud tänu suuremale linnuliha tarbimisele. |
| s-182
| Tõusnud on ka linoleenhappe sisaldus tänu suuremale sojaõli tarbimisele. |
| s-183
| ω-6-rasvhapete liigse manustamise eest hoiatavad mitmed teadlased, väites, et see võib mõjutada immuunsüsteemi (Sanders, 1988; Rasmussen et al., 1994), vähendada HDL-kolesterooli kontsentratsiooni (Mattson, Grundy, 1985), suurendada meestel sapikivide tekkimise riski (Sturdevant et al., 1973). |
| s-184
| Kokkuvõttena eeltoodust võib nentida, et kogu maailmas ollakse veendunud vajaduses suurendada inimtoidus ω-3-rasvhapete kogust ja seetõttu on hakatud ka otsima võimalusi toiduainete ω-3-rasvhapete sisalduse tõstmiseks. |
| s-185
| 1.3. |
| s-186
| Võimalusi ω-3-rasvhapete sisalduse suurendamiseks munades ja linnulihas |
| s-187
| Üheks võimaluseks suurendada inimtoidus südame-veresoonkonna haigusi vältida aitavate ω-3-rasvhapete sisaldust on lindude söödaratsiooni rikastamine vastavaid vajalikke rasvhappeid sisaldavate söödalisanditega, et seeläbi suurendada ω-3-rasvhapete sisaldust nii linnulihas kui ka munades. |
| s-188
| Kanade sööda oskusliku valikuga võib kanamuna rebu ω-3-rasvhapete kogust suurendada kuni 200 mg-ni (Research …, 1998). |
| s-189
| Katsetatud on paljusid variante (rapsiõli, linaõli, linaseemned, kalaõlid, vetikad jm.), kuid probleemiks on tavaliselt jäänud toodete ebameeldiv lõhn või maitse (We are …, 1995; The hearty …, 1995). |
| s-190
| Järgnevalt vaadeldakse lähemalt munade ja linnuliha rikastusvõimalusi ω-3-rasvhapetega. |
| s-191
| 1.3.1. |
| s-192
| Munade ja linnuliha rasvhappelisest koostisest |
| s-193
| Kanamunad. |
| s-194
| Kogu munas sisalduv rasv on koondunud munarebusse (muna-kollasesse). |
| s-195
| Enamik rebu lipiididest esineb lipoproteiinkompleksidena (Noble, 1987), kusjuures neid on kahesuguse tihedusega. |
| s-196
| Kogu lipiidide hulgast moodustab madala tihedusega fraktsioon 93%. |
| s-197
| Rebu kõikidest lipiididest moodustavad kolesteroolestrid 1,3, triglütseriidid 63,1, vabad rasvhapped 0,9, vaba kolesterool 4,9 ja fosfolipiidid 29,7 % (Noble, 1987). |
| s-198
| Valitsevateks rasvhapeteks on munarebus palmitiin-, oleiin- ja linoolhapped (Christie, Moore, 1972). |
| s-199
| Kanamuna rebu rasvhappelisest koostisest annab täpsema ülevaate tabel 1. |
| s-200
| Erinevusi eri linnuliikide munarebude fosfolipiidide rasvhappelises koostises iseloomustab tabel 2. |
| s-201
| Nagu tabelist 2 selgub, moodustavad munarebus leiduvatest rasvhapetest põhilise osa oleiin-, palmitiin- ja steariinhape, ka linoleenhape. |