| s-101
| Mõtlemine näikse korras olevat ja küll me selle mälukesegi paika paneme! ' |
| s-102
| Talle tükkis naer peale, kui ta kujutles, et Eve kuuleb pealt tema sellist eneselohutamist. |
| s-103
| Buss oli peaaegu tühi. |
| s-104
| Ainult tagumises otsas istus üksik vanem meesterahvas ja vaatas kaugenevaid maju. |
| s-105
| 'See on ju seesama targutaja!' tundis Jan mehe seljatagant ära ja taarus meremehekõnnakuga läbi tühja vahekäigu. |
| s-106
| 'Tere jälle!' alustas ta sedapuhku ise. |
| s-107
| 'Muutuski, näe!' |
| s-108
| 'Misasi?' tegi mees võlts-mõistmatu näo. |
| s-109
| ' Kõik muutus! |
| s-110
| Korraga! ' |
| s-111
| 'Kuda nii?' |
| s-112
| ' Kuda, kuda ... |
| s-113
| Jõle kähku ja jumala vaikselt. ' |
| s-114
| 'Nagu kõige suuremad asjad või?' muheles vanamees. |
| s-115
| 'Mismoodi?' |
| s-116
| 'Kähku ja vaikselt, muidugi,' jätkas mees muhelemist. |
| s-117
| Jani hakkas tema muhelemine lõpuks häirima ja ta küsis otse: |
| s-118
| 'Olete mõni sule sappa saanud eluteadlane või?' |
| s-119
| Vanamees ei solvunud sugugi. |
| s-120
| Ta vaatas jällegi kaugenevaid maju ja sõnas rahulikult: |
| s-121
| 'Ma esindan lõhet inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel.' |
| s-122
| 'Mis mõttega te jama suust välja ajate?' läks Janil nüüd juba hari punaseks. |
| s-123
| ' Ängistusest ja rahutusest, kallis laps. |
| s-124
| Inimese mõte on eelkõige tema igatsus. ' |
| s-125
| Jan ei osanud enam midagi kosta. |
| s-126
| Ta vaatas samuti kaugesse punkti kokkujooksvat majaderida ja küsis nagu lepitust otsides: |
| s-127
| 'Kas see taganemine kunagi lõppeb ka?' ja osutas tagaaknale. |
| s-128
| 'Järgmises peatuses,' vastas vana ja tõusis, et taas akna juurde kakerdada. |
| s-129
| 'Sinu peatuses,' lisas ta pead pööramata. |
| s-130
| Tummana astus Jan bussist välja ja luges majanurgale naelutatud tumesiniselt tahvlikeselt: |
| s-131
| 'KUMMELI TEE'. |
| s-132
| Tahtmatult tõi ta esile naeruturtsatuse, surus käed sügavale taskutesse ja vaatas bussile järele nagu oleks see olnud tema viimane side reaalse eluga. |
| s-133
| 'Noo teate, poisid!' ühmas ta omaette. |
| s-134
| 'Nalja saab!' |
| s-135
| Majanumbreid loendades jõudis ta lõpuks kahekümne neljandani ja astus ärevusega kahekordse puumaja välisuksest sisse. |
| s-136
| Miskipärast kergitas ta korter kuuele kuuluva postkasti kaant, kontrollides, kas seal pole midagi sees. |
| s-137
| 'Küll inimene harjub ikka kõigega ruttu!' viskas Jan ise enda üle nalja. |
| s-138
| ' Siin on minu postkast, näe! |
| s-139
| Siin on minu kodu! |
| s-140
| Mõtet naiseni arendades jõudis ta korteri number kuus ukse taha ja tardus. |
| s-141
| ' Naine? |
| s-142
| Minu? ' |
| s-143
| Ehmatusega taipas ta asjade võimalikku pööret ja jäi kuulatama. |
| s-144
| Toas mängis televiisor. |
| s-145
| 'Kurat, kõht on tühi!' tuletas too koht ennast korinaga meelde ja Jan tõstis otsustavalt käe kellanupu juurde. |
| s-146
| 'Jan, kallis!' langes jumala võõras naine Janile kaela. |
| s-147
| ' Kuhu sa ometi täna nii kauaks jäid? |
| s-148
| Koolist helistati, et õpetaja Raag unustas 6B lastevanemate koosoleku ära. |
| s-149
| See toimub nüüd nädala pärast. |
| s-150
| Pole hullu - sul oli tõepoolest viimastel päevadel palju rabelemist. |
| s-151
| Võta nüüd lahti ja tule sööma! |
| s-152
| Ma hoidsin kana soojas. |
| s-153
| Signe läks naabri-Merikesega kinno. ' |
| s-154
| Jan ei jõudnud isegi suud lahti teha, kui tal jope seljast võeti ja sussid jalga pandi. |
| s-155
| 'Einoh,' mõtles ta endamisi, 'ega sellisel kohtlemisel muidugi viga ei ole, aga mis kuradi koolist ta räägib?' |
| s-156
| ' Su ema helistas ja ütles, et sa ajasid läbi telefoni veidrat juttu. |
| s-157
| Olevat isegi kadunud isa tervitanud. |
| s-158
| Mul on tunne, et peaksid nädalavahetusel lihtsalt lebama ja puhkama. ' |
| s-159
| 'Kõht on pagana tühi!' arvas Jan heaks kõigepealt esmased asjad korda ajada. |
| s-160
| 'Tule, kallis, ma söödan sul kõhukese täis!' |
| s-161
| Huvitav, mis ta nimi võiks olla - arutles üleöö kooliõpetajaks saanud treial - ja mis aine õpetaja ma olen? |
| s-162
| Kes on Signe ja millal isa ära jõudis surra? |
| s-163
| ' Kuidas sul täna muidu päev läks? |
| s-164
| Kas see võrukael Tiit ka midagi kokku keeras? ' |
| s-165
| 'Tead, ma olen nii väsinud ...' |
| s-166
| ' Hea küll, hea küll! |
| s-167
| Ma ei päri rohkem! |
| s-168
| Homme pean kindlasti arsti juures ära käima. |
| s-169
| Neliteist nädalat saab täis. ' |
| s-170
| Jan jättis tahtmatult mälumise järgi ja vaatas väsinud silmadega vakstu ruudulist mustrit. |
| s-171
| 'Mm!' püüdis ta kuidagi reageerida ja neelas suutäie tervelt alla. |
| s-172
| Mu nii-öelda-naisel on siis nii-öelda teine laps tulemas - arutles ta endamisi edasi - ja mina olen nüüd kooliõpetaja, kes unustab ära lastevanemate koosolekuid, selle, kas isa on elus või mitte ning lõppude lõpuks astub töö käigus jumala vabalt ühest elust teise ja tagasi, unustades sealjuures ühe neist täiesti. |
| s-173
| Nüüd hakkas ta taipama. |
| s-174
| See siin on tema ise ja kõik muu on samuti päris. |
| s-175
| Ta on lihtsalt üle töötanud ja tahtis alateadvuses pageda teise ellu, lihtsama ameti peale ja üldse ... |
| s-176
| Sisendus oli niivõrd tugev, et see teine elu tundub nüüd tegelikkusena ja tegelik väljamõeldisena. |
| s-177
| Amneesia? |
| s-178
| Sellega on raskem lugu. |
| s-179
| Ta ei mäletanud isegi oma naise tegu ja nägu, rääkimata nimest. |
| s-180
| 'Kallis,' püüdis ta ääriveeri juttu alustada, 'mul on tunne, et seekord vajan ma psühhiaatrilist ravi.' |
| s-181
| ' Issand, ' tuli nutuvõre ümber naise suu, ' ma arvasin, et see ükskord juhtub! |
| s-182
| Mu süda aimas! |
| s-183
| Juba tookord, kui sa jõe ääres poole hommikuni edasi-tagasi jalutasid ja koduteed ei leidnud. |
| s-184
| Juba tookord ütlesid arstid, et sellise koormuse juures võivad taolised häired korduda. |
| s-185
| Oh, issand! |
| s-186
| Nüüd on see siis käes! |
| s-187
| Tule pealegi ära sealt koolist! |
| s-188
| Küll me midagi välja mõtleme! |
| s-189
| Kallikene! |
| s-190
| Oh, issand, issand! ' |
| s-191
| Jani hakkas see vanainimeselik halamine ära tüütama. |
| s-192
| Ta toppis viimase kartuli vägisi sisse ja tegi ettepaneku: |
| s-193
| ' Hommik on õhtust targem. |
| s-194
| Läheks täna ilusti tuttu ja homme on äkki kõik omal kohal? ' |
| s-195
| ' Hea küll, kallis! |
| s-196
| Kuidas sa ainult soovid! |
| s-197
| Tahad ehk unerohtu? ' |
| s-198
| 'Ei mingit rohtu!' oli Jan kategooriline. |
| s-199
| 'Ütle parem, mis su nimi on?' |
| s-200
| Naise tumepruunid silmad värvusid mustaks ja suu vajus pisut paokile. |