| s-102
| Pole ta midagi kadunud või ära lagunenud. |
| s-103
| Võite kohe oma tibud sisse panna.' |
| s-104
| Tulid suurem ja väiksem naine, võtsid kinni kanaema ning torkasid kasti. |
| s-105
| Nüüd polnud tibudel soovi kasti juurest eemale joosta, nad lasid ennast kinni võtta ja ema juurde kasti panna. |
| s-106
| Aga kui see oli tehtud, võeti kanaema kastist välja ning traadist võrk tõmmati üleni peale. |
| s-107
| Enne pandi küll kasti taldrik tangudega ning veekausike, aga sellest polnud palju rõõmu. |
| s-108
| Tibud olid vangis mis vangis. |
| s-109
| Suurest maailmast oli neile jäetud vaid väike tükike. |
| s-110
| Seda ümbritsesid neli seina, lõputu taeva ja tibu vahel oli metallist võrk. |
| s-111
| Hea oli vaid see, et päike oli vahepeal kõrgemale tõusnud ja soojendas hästi, tibudel polnud külm. |
| s-112
| Nad ei teadnud veel, et ees ootab õhtu ja päike läheb taevast ära. |
| s-113
| Ent seda teadmatagi tundus meie tibule, et päike ei asenda ema, ta asub kaugel ja talle ei saa kurta oma pisikesi muresid. |
| s-114
| Tibusid puuri pannes ei öelnud pikem inimene midagi, aga pisemal süda vist natuke valutas, nõnda et ta kõneles järgmist: |
| s-115
| 'Paneme teid ilusasti siia kasti sisse. |
| s-116
| Siis ei saa kuri kull ega verejanuline tõhk teid kätte. |
| s-117
| Ja te ise ei jookse ka rumalast peast igale poole, kus tibukest ootavad kõiksugused ohud. |
| s-118
| Ma võin teile jutustada lugusid, aga ei taha teid ilmaasjata hirmutada. |
| s-119
| Ühel kirjul kanal ammu enne teid jäi kolmeteistkümnest tibust lõpuks järele ainult üks. |
| s-120
| Te ei taha ju ometi, et teiega sama lugu juhtuks. |
| s-121
| Sellepärast elage kastis ja ärge arvake, et me oleme teid vangi pannud ... ' |
| s-122
| Öelda võib nii või teisiti, aga vangimaja oli see tibudele ikka. |
| s-123
| Kui tibu poleks enne kogenud maailma ehmatavat suurust, mis lubas teha lõpmatult jalaasteid, ilma et ühtki takistust ette oleks tulnud, oleks ta võibolla arvanud, et maailm ongi selline nelja seinaga piiratud ala. |
| s-124
| Mõni vennaskonnast vahest unustas varsti, mida ta oli näinud teekonnal puuriitade vahelt lauda seina äärde ja pidas kasti ainuvõimalikuks koduks, aga meie tibu ei unustanud ning oli esimene, kes proovis varbade vahelt välja pugeda, kuid jäi kinni ja sai hädavaevu kasti sisse tagasi. |
| s-125
| Tema vabadusearmastust ei hinnanud keegi, inimesed arvasid seda ainult enda jaoks heaks. |
| s-126
| Isegi pikapatsiline, kelle hääl oli ikka soe, ütles: |
| s-127
| 'Kuhu sa, lollike, tükid. |
| s-128
| Ma ju ütlesin sulle, et väljas varitsevad ohud. ' |
| s-129
| Küllap oli inimestel kombeks oma vangimaju pidada turvalisuse paikadeks. |
| s-130
| Tibu hing aga otsis väljapääsu. |
| s-131
| Niisugune kord elav olend on, ta ei lepi, jookseb peaga vastu seina, proovib ikka ja uuesti, lõpuks teeb küll näo, et on leppinud, püüab ka ennast petta, tegelikult loodab ja ootab aega, mil võib oma tahtmist saada. |
| s-132
| Kodu tunnet meie tibul kasti suhtes polnud. |
| s-133
| Ema tiiva all oli. |
| s-134
| Ohtudest ei teadnud tibu midagi, tüdruku sõnadest sai ta vaid niipaljukest aru, et too soovib neile head, kuid tegi seda omamoodi, küsimata, kas see hoolealustele meeldib. |
| s-135
| Talle sai selgeks just inimese osa selles loos. |
| s-136
| Mitte hobune, keda ta peremeheks pidas, ei pannud teda kasti, vaid inimene. |
| s-137
| Hobune konutas ikka sama ükskõiksel ilmel aidatrepi ees ja tema suurusest polnud kasu talle enesele ega teistele. |
| s-138
| Tibu võis juba oletada, et ka hobune ootas oma saatust, mida määrab inimene. |
| s-139
| Inimene jagas oma lähedastele hirmu ja armu, pani neid kasti kinni või tõi tangutaldriku ette. |
| s-140
| Ta nimetas koduloomi sõpradeks ja surus põse vastu hobuse kaela või hellitas kassi süles. |
| s-141
| Kass oli ainus, kes säilitas inimese majapidamises iseseisvuse, ta nurus küll hellitust ja vahel pakkus seda ise vastu, kuid kõndis, kuhu tahtis ja teda ei ähvardanud miski. |
| s-142
| Just kass oli tibudele ohtlikuks vaenlaseks, võre kaitses neid ilusa pehme käpa eest. |
| s-143
| Teine suhteliselt hoitud loom talus oli koer, ta maksis oma elumugavused kinni orjaliku truudusega. |
| s-144
| Head hobust, talumehe kõige suuremat varandust, sundis inimene tegema rasket tööd, kanadelt võttis ta ära nende munad, lehma laste eest jõi ta ära piima ning sarviline püüdis ikka rohkem lüpsta lootuses, et siis ehk jätkub ka vasikale midagi. |
| s-145
| Lammastelt võttis ta ära nende kasuka, vaene siga aga oli tema jaoks vaid liha. |
| s-146
| Ükskõik mis looma ta oma tallu võttis, ikka tahtis temast kasu saada. |
| s-147
| Tüdruk tõi tibudele kõvaks keedetud muna, mis oli peeneks hakitud, ja see maitses kõigile väga hea. |
| s-148
| Muna anti tibudele ette niisugusel kujul, et sellele ei osanud nad üldsegi mõelda, et nüüd söövad üht omataolist, kellel polnud määratud siia maailma sündida, selle ilu ja vastuolulisust kogeda. |
| s-149
| Kasti paistis ära, et päike liikus taevas ja maa peal liikusid varjud. |
| s-150
| Varsti varjas laudsein päikese hoopis ära ja kasti tibude juurde pandi ema. |
| s-151
| Vangipõli muutus rõõmsamaks. |
| s-152
| Ema kedagi ei hellitanud, aga seda temalt ei oodatudki. |
| s-153
| Piisas tema kohalolekust ja tibu tundis ennast palju kindlamalt. |
| s-154
| Ema nokkis ära mõned tanguterad taldrikult, aga need ei näinud talle maitsevat. |
| s-155
| Siis lükkas ta tibud laiali ja lösutas maha. |
| s-156
| Ükshaaval kadusid pallikesed tema tiiva alla. |
| s-157
| Meie kangelane ei märganud seda kohe ning imestas, kuhu vennad ja õed on saanud. |
| s-158
| Siis tundis ta jälle külma ning teadis, kust sooja leida. |
| s-159
| Kui ta tiiva alla puges, imestas, et teised on juba ees. |
| s-160
| Vennad rabelesid ja püüdsid teda tõugata tiiva alt välja. |
| s-161
| See pahandas tibu nõnda, et ta tegi enesele tiibade ja jalgadega ruumi ning ronis kuheliku keskele, kus oli kõige soojem. |
| s-162
| Hommikul ärkas ta üles ja tundus, et maailm on samasugune, kui oli eile. |
| s-163
| Ja järgmisel hommikul ärkas ta üles ja kõik oli samamoodi. |
| s-164
| Ja nii see kordus, nõnda et polnudki aru saada, kas päev on uus või kestab ikka seesama hetk. |
| s-165
| Kirkana püsis meeltes esimene hommik, mil ta oli pisut uimasena munakoorest väljunud ning näinud taevast. |
| s-166
| Sealt oli kostnud helisid ja hääli, mis olid temastki kõnelnud ning arutanud, miks ta küll munakoore purustas ning kaitsvast lossist sinikirjusse maailma ilmus. |
| s-167
| See hommik ja tunne ei kordunud enam. |
| s-168
| Kollase pallina veeres tibu üle taluõue, nägi seal koera ja hobust. |
| s-169
| Ta püüdis meenutada ka uhket kukke, kes oli ajanud peale hirmu ja õndsuse judinad, aga see ei tulnud ta silmade ette. |
| s-170
| Ühel päeval märkas tibu, et ta on kasvanud suuremaks. |
| s-171
| Ta udusuled olid muutunud karedamaks või olid need hoopis uued suled ta seljas, ta tundis end nende varjus kindlamalt ning kujutas enesele ette, et varsti on ta samasugune kui ema. |
| s-172
| Nüüd lasti neid kastist välja jalutama ning nendega tegeles peamiselt pikapatsiline tüdruk. |
| s-173
| Tibule näis, et ta hellitab eriti teda, võtab pihku, teeb pai, mis üldiselt aga ei olnud meeldiv. |
| s-174
| Taluõuel kohtus ta mitmel korral kukega, see ei teinud temast väljagi, ometi tundus tibule, et ta jälgib silmanurgast nende kasvamist. |
| s-175
| Terad muutusid suuremaks ja asjad väiksemaks. |
| s-176
| Hobune oli ikka suurem kui inimesed. |
| s-177
| Mõlemist tasus eemale hoida. |
| s-178
| Eriti ühest pahurast mehest, kes tuias mööda talu ringi ja torises. |
| s-179
| Ta käis põllul tööl, siis polnud teda õnneks näha, aga kui ta nähtavale ilmus, oli parem kõrvale hoida, ta võis jalaga äiata. |
| s-180
| Hoiduda tuli ka kassist, kes vaatas ahne rohelise silmaga, kuratlik kavalus sädeles igas ta karvatutis. |
| s-181
| Õnneks oli ta arg ning jälgis mitut asja korraga. |
| s-182
| Kui sihuke sind ainiti sihiks, halvaks vist küll tahte ära ja sa sammuksid talle ise suhu. |
| s-183
| Hoiduda tasuks ka suurest seast, kes lösutas haisvas sulus ega võtnud tagumisi jalgu alla. |
| s-184
| Ta oli valmis iga pala lõugade vahele haarama, kas lõppematust söögiisust või rumalusest, kuid temast ei kiiranud tapahimu nagu kassist. |
| s-185
| Hobuse nina ees võis rahulikult nokkida kaerateri, pidid ainult vaatama, et ta sulle kogemata peale ei astuks. |
| s-186
| Koera kilkamises ja karglemises oli rohkem rabelemist ja käratsemise lusti kui kurjust. |
| s-187
| Mõnikord näis, et ta kaitseb kõiki kodakondseid võõraste eest, siiski oli parem tema keti liikumise piirkonda mitte sattuda. |
| s-188
| Jalgu ei tohtinud kellelegi jääda, lehmale ega vasikale. |
| s-189
| Ainult lambad näisid päris ohutud olevat, nad astusid ise kõrvale, kui just parajasti kuhugi kabuhirmus ei tormanud. |
| s-190
| Paljud asjad maailmas said selgemaks. |
| s-191
| Näiteks see, et kui päike on keset taevast, on ta kuum, kui laskub taeva servale ning on suurem, järelikult peaks olema lähemal, pole temast üldse enam sooja. |
| s-192
| Või see, et vesi voolab allapoole, aur ja udu ülespoole. |
| s-193
| Hommikuti on kaste, seda on rohukõrtelt hea juua. |
| s-194
| Mõnus on supelda tolmu sees ja üldse pole mõnus märjaks saada. |
| s-195
| Kui taevast kallab vett, on mõistlik aida laia räästa alla varjule minna. |
| s-196
| Vahel lööb välku, see teeb maa valgeks, aga kustub ruttu ära. |
| s-197
| Äikesele järgneb koletu kärgatus, see ei tee kellelegi häda, aga ajab hirmujudinad selga. |
| s-198
| Väikesel tibul oli mõnes suhtes parem elada kui suurel kanal: ta mahtus igasse kitsasse pilusse. |
| s-199
| Aga sellest hoolimata tahtis ta suuremaks saada .. |
| s-200
| Ema ei võtnud neid enam ammu tiiva alla, ta väsis ära ja oli kanapoegadega kuri. |
| s-201
| Märkamatult, tasahaavalt hakkasid nad üksteisest võõrduma. |