| s-401
| Siis ilmus udust nähtavale Bors. |
| s-402
| 'Kas ta on surnud?' küsis sir Galahad. |
| s-403
| 'Ma ei tea,' vastas sir Bors. |
| s-404
| 'Igal juhul kukkus ta sadulast.' |
| s-405
| 'Me peame selle kindlaks tegema,' arvas Parcival. |
| s-406
| 'Ehkki ta kaotas, oli ta vapper rüütel ja kui ta veel elus peaks olema, peame talle jõudumööda abi osutama.' |
| s-407
| Nad ratsutasid maas lebava rüütlini ja tulid sadulaist. |
| s-408
| Mees oli veel elus, kuid lai piigihaav otse keset kõhtu ei jätnud kahtlust, et võõras rüütel on surmale määratud. |
| s-409
| 'Kes sa oled?' küsis sir Bors ja vabastas mehe pea raskest kiivrist. |
| s-410
| 'Mind hüütakse Siniseks Rüütliks,' vastas haavatu. |
| s-411
| 'Olen rännanud siinkandis juba aastaid ning astunud tõe ja õiguse nimel võitlusse iga möödujaga. |
| s-412
| Olen tapnud kaheksakümmend üheksa rüütlit, kuid üheksakümnes tappis minu. |
| s-413
| Olen õnnelik, et leidsin surma nii vapra mehe käe läbi. |
| s-414
| Matke mind siiasamasse lahinguväljale ja surmake ka minu ratsu, et ta ei peaks ilma peremeheta ringi rändama, sest ta on õilis loom ja väärib ilusat lõppu.' |
| s-415
| Seda öelnud, heitis Sinine Rüütel hinge. |
| s-416
| Sir Parcival, sir Bors ja sir Galahad tegid, nagu mees oli soovinud, matsid ta keha ning tapsid hobuse. |
| s-417
| Siis ronisid nad taas sadulasse ja ratsutasid mõnda aega vaikides. |
| s-418
| 'See üllas rüütel elas ilusa elu!' ütles viimaks sir Galahad. |
| s-419
| 'Ta pühendas kõik oma päevad tõe ja õiguse teenimisele, ega eksinud kordagi kõrvale valitud teest. |
| s-420
| Annaks jumal ka meile säärast vaimutugevust! |
| s-421
| Ainult siis oleme me väärt jõudma oma eesmärgini ja leidma Püha Graali!' |
| s-422
| 'Täna öösel me ei puhka!' lisas sir Parcival. |
| s-423
| 'Ega ka järgmisel! |
| s-424
| Jumal ei andestaks meile, kui me oma püha eesmärgi une ja kõhutäie pärast hooletusse jätaksime. |
| s-425
| Jätkame otsinguid, õilsad rüütlid, ja kui me peaksime kurnatusest kokku langema, siis teadkem, et see on vaid Jumala karistus meie pattude eest!' |
| s-426
| Nad ratsutasid uttu. |
| s-427
| 'Tule siis kindlasti mu näitusele!' manitses Pierre, lisanimega Black. |
| s-428
| Ott teadis küll, et tegelikult on mehe nimi Urmas Männisalu, aga kunstniku asi, ilmselt kõlas Pierre tema arvates paremini. |
| s-429
| 'Mis näitus see sul siis sedapuhku üleval on?' küsis ta. |
| s-430
| 'TÕDE,' vastas Urmas - Pierre. |
| s-431
| 'Tule, tule, siis näed. |
| s-432
| See on päris suurejooneline asi, terve soolalao põrand on täis puruks rebitud ja ära käkerdatud paberitükke. |
| s-433
| Ja publik kõnnib veel nende otsas, kuni see sodi päris pahnaks tallatakse.' |
| s-434
| 'Mis paberid need sellised on?' uuris Ott edasi. |
| s-435
| 'Noh, eks need ole need niinimetatud tõekuulutajad!' rääkis Pierre kavalalt muiates. |
| s-436
| 'No ajalehed ja ... |
| s-437
| Aga siis on seal veel viis piiblit, mis ma pisikesteks tükkideks rebisin ja seitse 'Tõde ja õigust'. |
| s-438
| Antikvariaadist õnnestus saada. |
| s-439
| No ja veel igasuguseid raamtuid - Lenini teoseid ja siis üks Vabadussõja ajalugu ja paar ENE köidet. |
| s-440
| Ma ei mäletagi enam, mis seal kõik täpselt on, sõbrad tõid kottidega igasuguseid raamatuid. |
| s-441
| Kui vaatama tuled, siis võid selles paberihunnikus sobrada. |
| s-442
| Võib-olla leiad mõne tuttava raamatu tüki?' |
| s-443
| 'No siis sa oled ju kõvasti vaeva näinud,' ütles Ott. |
| s-444
| 'Ise rebisid kõik need raamatud puruks või? |
| s-445
| See on ju päris raske töö!' |
| s-446
| 'Paar tüdrukut käisid ikka abiks,' kostis kunstnik Pierre. |
| s-447
| 'Mitu ööd käristasime. |
| s-448
| Käed olid täitsa haiged lõpuks, sõrmed paistetasid üles ja küünealused olid verised. |
| s-449
| Tule kindlasti vaatama, see on võimas pilt. |
| s-450
| Mul on veel paar soojapuhurit ka üles seatud, need tõstavad paberitükid lendu ja kihvt on näha, kuidas kogu see kuradi 'tõde' seal ringi laperdab nagu vana praht.' |
| s-451
| 'Ja mis sa selle kõigega siis öelda tahad?' küsis Ott. |
| s-452
| 'Et tõde ongi vana praht?' |
| s-453
| 'Vaata, mingit tõde pole ju üldse olemas!' kinnitas Pierre silmade särades. |
| s-454
| 'Kõik see on jama. |
| s-455
| Lihtsalt üks vanapaber. |
| s-456
| Paras peldikusse naela otsa lüüa. |
| s-457
| On ju nii? |
| s-458
| No mis kuradi tõde! |
| s-459
| Käigu persse oma tõega!' |
| s-460
| 'Nojaa ...' venitas Ott. |
| s-461
| 'Eks ta nii ole ...' |
| s-462
| 'No hüva, tule siis raudselt!' lõpetas Pierre Männisalu vestluse. |
| s-463
| 'See näitus on üldse veel ainult kolm päeva lahti. |
| s-464
| Tead, eks sinna soolalattu on ju palju tahtjaid, kõik seisavad järjekorras, ainult mõneks nädalaks saad oma töö välja panna. |
| s-465
| Astu kindlasti läbi!' |
| s-466
| 'Teeme nii, Pierre!' ütles Ott Urmasele ja nad läksid lahku. |
| s-467
| Ott ei olnud Pierre'i ideedest küll suuremat sisse võetud ja probleem, kas mingisugune abstraktne Tõde on olemas või ei ole, huvitas teda vähe. |
| s-468
| Tegelikult tundus talle isegi imelik, et keegi sellise tühja asja pärast nii kirglikult pead murda viitsib. |
| s-469
| Aga kujutlus suurest tühjast saalist, kus lendavad ringi puruks rebitud raamatute ja ajalehtede killud, oli nagu kuidagi haarav ja Ott otsustas kindla peale nädalavahetusel see näitus ära vaadata. |
| s-470
| Pealegi oli tuttav inimene kõvasti vaeva näinud, oli lihtsalt ebaviisakas Pierre'i ponnistusi ignoreerida. |
| s-471
| Tuli minna! |
| s-472
| Pühapäeva hommikul sättiski Ott end minema, võttis veel naise ja lapsegi kaasa, et need ka lõpuks ära näeksid, mis loom see Tõde niisugune on ja saaksid kunstniku trikkidest nalja. |
| s-473
| Lapsel on ju kindlasti lõbus paberipahnas tantsu lüüa ja möllata! |
| s-474
| Aga kui nad olid uulitsale jõudnud, tabas neid halva ootamatusena eriti vinge tuul, mis pillutas silma tillukesi lörtsiterasid. |
| s-475
| See oli jõle. |
| s-476
| Lapsele pandi küll kapuuts pähe, aga ta virises siiski ja püüdis tuule poole selga pöörata. |
| s-477
| Ott ise tundis samuti, et mingisugusesse soolalattu sellise ilmaga küll minna ei viitsi. |
| s-478
| Aga siiski liikusid nad esialgu vapralt edasi, kuni laps nägi enda ees Stockmanni kaubamaja ja teatas, et tema tahab nüüd minna poodi. |
| s-479
| 'Me läheme praegu näitusele, pärast, kui tagasi tuleme, siis lähme poodi!' seletas Oti naine. |
| s-480
| 'Ei, ma tahan kohe!' nõudis laps. |
| s-481
| 'Kuule, võib-olla läheme tõesti poodi!' arvas nüüd Ott ja pühkis tuulest vesiseid silmi. |
| s-482
| 'Ilm on nii jube ...' |
| s-483
| 'Et ei lähegi näitusele või? |
| s-484
| Arvad nii?' |
| s-485
| 'Nojah ... |
| s-486
| Kuhu sa lähed sellise ilge ilmaga! |
| s-487
| Käime parem poes ära ja ostame lõunaks midagi head.' |
| s-488
| 'Lähme jah!' kiitis laps takka. |
| s-489
| 'Mina tahan kommi!' |
| s-490
| 'No hea küll ...' soostus ka naine. |
| s-491
| 'Ega tõesti sellise tuulega pole tahtmist kuhugi marssida.' |
| s-492
| 'Muidugi!' kinnitas Ott. |
| s-493
| 'Tühja selle näitusega. |
| s-494
| Mis sest ikka vahtida!' |
| s-495
| Nad läksid Stockmanni ja võtsid käru. |
| s-496
| Rüütlid olid ratsutanud kaua - kui kaua täpselt, polnud võimalik tajuda selles hallis udusoos, mis neid igas suunas ümbritses, olles juba ammu neelanud päikese ja kuu. |
| s-497
| Viimaks sai nõder liha raudsest vaimust võitu. |
| s-498
| Mehed lausa varisesid sadulaist, jäädes lebama kastest niiskeile mätastele. |
| s-499
| 'Kas me ei peaks hankima midagi süüa?' küsis sir Bors mõne aja pärast. |
| s-500
| 'Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi hamba alla sain. |