| s-301
| Ernesaks oli jälle ärkvel ja istus endiselt oma tugitoolis, kuid nüüd olid tugitoolile jämedad laevaköied külge seotud ja nende nööride teises otsas seisis Petrov, nagu kelgu ette rakendatud koer. |
| s-302
| Tal oli seljas seesama naeruväärne kittel, kuid kapteni mütsi oli ta mulgi kübara vastu vahetanud ja sidunud ümber paksu kõhu ka rahvuslike tikanditega vöö. |
| s-303
| 'Tere hommikust, maestro,' ütles Tõnu viisakalt, ehkki hommikust oli asi veel kaugel. |
| s-304
| Ernesaks lehvitas talle, nägu naerul. |
| s-305
| 'Mis maakonnast sa oled, laulupeoline?' küsis ta. |
| s-306
| 'Mis mõttes?' ei saanud Tõnu alguses aru. |
| s-307
| 'See et ... ma olen põhimõtteliselt sündinud Viljandis ...' |
| s-308
| 'Ah mulgimaa laulja! |
| s-309
| Tore!' kiitis Ernesaks. |
| s-310
| 'Mulgimaa, seal on hea elada! |
| s-311
| Astu rongkäiku, sõber!' |
| s-312
| Ta vaatas toas ringi. |
| s-313
| 'Nõndaks!' hüüdis ta. |
| s-314
| 'Kas kõik linnad ja maakonnad on üles rivistunud? |
| s-315
| Tuli kõige ees, siis aujuhid kaarikul ja siis lauljad? |
| s-316
| Valmis? |
| s-317
| Noh, siis läksime! |
| s-318
| Andku jumal meile ilusat ilma!' |
| s-319
| Kääbus lükkas Tõnu tugitooli taha, riputas talle kaela raske setu sõle nagu panni ning kiirustas ise ette. |
| s-320
| Ja siis pingutas Petrov lihaseid, tõmbas Ernesaksa koos tugitooliga liikuma ning rongkäik algas. |
| s-321
| Nad marssisid kolm ringi ümber toa, kõige ees kääbus tõrvikuga, siis Petrov, vedades enda järel punases tugitoolis troonivat Ernesaksa, ja kõige taga jahmunud Tõnu, hõbedane sõlg sinise maika peal loksumas, paljajalu. |
| s-322
| Viimaks jäi Ram seisma ning ütles: |
| s-323
| 'Oleme lauluväljakul, maestro!' |
| s-324
| 'Aga ma ei näe laululava! |
| s-325
| Ma ei näe tuletorni!' karjus Ernesaks. |
| s-326
| 'Kas laulupeotuli polegi süttinud! |
| s-327
| Mis on lahti?' |
| s-328
| Ta küünitas end poolenisti tugitoolist välja ning vahtis otsivalt ringi. |
| s-329
| 'Kõik on korras, taadike!' rahustas teda Petrov, haaras kääbuse käest tõrviku ja surus selle Tõnule pihku, sosistades ise: |
| s-330
| 'Hoia sina, sa oled pikem mees! |
| s-331
| Aja käsi püsti, nii! |
| s-332
| Ja seisa nüüd! |
| s-333
| Seisa nagu torn!' |
| s-334
| 'Laulud nüüd lähevad!' ümises Ernesaks omaette, silmitsedes tõrvikuga Tõnu, kes püüdlikult tuletorni etendas. |
| s-335
| 'Kaunimal kõlal |
| s-336
| Kas lauljad on kaare all? |
| s-337
| Kas ühendkoorid on kohad sisse võtnud?' |
| s-338
| Petrov sidus vöö lahti ja viskas ka kitli seljast, jäädes lötakate sportpükste väele. |
| s-339
| Selgus, et ta on üle kere karvane, isegi seljal kasvasid tihedad mustad karvad, nagu mõnel mägral. |
| s-340
| Ta tegi soojenduseks paar kükki ning viskas end siis osavalt sillaks. |
| s-341
| Kõhu pealt, kaenla alt ja rinnalt turritasid paksud karvapuhmad taeva poole. |
| s-342
| 'Laulukaar on paigas!' hüüdis ta. |
| s-343
| 'Jah, see oli Kotlil tubli töö ...' pomises Ernesaks, uurides Petrovi kummuvat vatsa ning libistades sellest käega hellalt üle, nagu proovides kaare tugevust. |
| s-344
| 'Ma mäletan kui seda ehitati! |
| s-345
| Ega see kõik polnud kerge, vahepeal tahtis Furtseva laulupeod üldse ära keelata, et pidi olema liiga natsionalistlik. |
| s-346
| Oh kui palju oli sõdimist, repertuaariga, kõigega ... |
| s-347
| Aga ikka saime hakkama, laulupeod jätkusid, lauljaid tuli aina juurde ... ' |
| s-348
| Ernesaks libistas pilgu üle toa. |
| s-349
| 'Aga nii palju kui sel aastal, pole neid veel varem kunagi olnud!' ütles ta, uhkus hääles. |
| s-350
| 'Kallid laulupeolised, ma tervitan teid sellel suurel pühal!' |
| s-351
| Ja siis tõstis ta käed ning hakkas dirigeerima. |
| s-352
| 'Mu isamaa on minu arm ja tahan puhata! |
| s-353
| Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa!' |
| s-354
| laulis Ram, sedakorda suisa mitmehäälselt, pingutusest hingeldava Petrovi kumera selja all. |
| s-355
| Tõrvikut kõrgel pea kohal hoidvale Tõnule tundis alguses jalataldade all meeletud kõdi, talle näis, nagu oleks paks, pikkade narmastega punane vaip kihanud mingitest sipelgatest või teistest pisiputukatest, kes vahetpidamata ringi sibasid ja tahes tahtmata kerkis tema silme ette tõeline lauluväljak, mis on täis inimesi, kes traavivad väsimatult mööda platsi, otsides mugavamat istekohta ning paremat shashõkki. |
| s-356
| See kihav elu vaiba sees üllatas teda, ta oleks hea meelega kükitanud ja järele vaadanud, mis sorti satikatega laulutaadi elutoas tegemist on, kuid ta ei saanud seda teha, kuna oli ju torn ning pidi seisma liikumatult, tõrvik käes. |
| s-357
| Aga mida kaugemale Ram oma lauluga jõudis, seda vaiksemaks kõik vaiba sees muutus, sagimine lakkas, keegi ei kõditanud enam Tõnu jalataldu. |
| s-358
| Tundus, et pisikesed elukad narmaste vahel on paigale tardunud. |
| s-359
| Tundus, et nad kuulavad. |
| s-360
| 'Su linnud und mul laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, |
| s-361
| mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa!' |
| s-362
| ooo |
| s-363
| Järgmisel hommikul oma toas riidesse pannes vaatas Tõnu aknast välja ning nägi mere ääres kahte inimkogu. |
| s-364
| Need olid Ernesaks ja Petrov. |
| s-365
| Tuul oli tõusnud, see oli juba peaaegu torm. |
| s-366
| Ernesaksa valged juuksed lehvisid marus ja ta hoidis oma peojuhi pintsaku hõlmasid kahe käega kinni. |
| s-367
| Petrov ukerdas jalgupidi vees, kollane kittel märg ning keha külge kleepunud ja sikutas kaldale suuri kaste ning vaate, mida meri öö jooksul randa kandnud oli. |
| s-368
| Ernesaks osutas kepiga kaugemal ujuvatele tündritele ning üritas pisemaid esemeid oma jõuga kuivale maale tirida. |
| s-369
| Ta komistas aeg-ajalt kividele ning takerdus adrusse, kuid talitas siiski edasi, juhendades Petrovi ning kontrollides koputades, kas maale toodud anumad ikka täis on. |
| s-370
| Tõnu oli sellesse vaatepilti nii süvenenud, et ei märganudki, kuidas Ram tuppa astus ning teda käisest sikutas. |
| s-371
| 'Teil on aeg minna!' ütles ta. |
| s-372
| 'Ja pidage meeles - kõigest sellest, mida te siin nägite, mitte kellelegi väljapool konservatooriumi mitte ainsatki sõna. |
| s-373
| Las see jääb meie, muusikainimeste vahele. |
| s-374
| Kas peate meeles?' |
| s-375
| Kääbus haaras Tõnu käe ning vaatas noormehele vastust oodates pinevalt otsa. |
| s-376
| 'Muidugi,' vastas Tõnu. |
| s-377
| 'Ma ei poeta sõnakestki.' |
| s-378
| Kääbus naeratas. |
| s-379
| 'Loodan, et teil oli siiatulekust palju kasu,' ütles ta, ning pilgutas Tõnule silma. |
| s-380
| Kui võimas värav oli tema selja taga kinni kõmatanud ning Tõnu juba mõnisada meetrit kadakate vahel edasi astunud - tuul oli merelt, seega selja tagant, ning samm tänu sellele pikk ja kerge - vaatas ta veel korra tagasi. |
| s-381
| Ta nägi üksnes tormist randa. |
| s-382
| lõpp |
| s-383
| Paks udu oli püsinud nende ümber nii kaua kui nad mäletasid. |
| s-384
| Vahel püüdsid nad isegi meenutada, milline näeb välja silmapiir ja missugust värvi on rohi, kui seda ei varja hall uduvaip, mis neelab endasse ka ratsude jalad, kuid mälu ei hakanud tööle. |
| s-385
| Kuid nad teadsid, et kunagi on nad siiski näinud ka valget maailma, ilma sooaurude ja jäist vinet lõõtsuvate jõekallastega, kus vesi ja õhk teineteises lahustuvad ja moodustavad ühtlase niiske massi. |
| s-386
| Omal ajal Camelotis ... |
| s-387
| Aga see oli nii ammu, et tundus mõnelt laulikult kuuldud muinasloona või eriskummalise unenäona, mis vilksatanud korraks läbi harvu puhkehetki nautiva rüütli pea. |
| s-388
| Retk oli kestnud juba sedavõrd kaua, et sulas meeste mälus kokku üheks ainsaks pikaks uduseks päevaks, millel polnud algust ega tõenäoliselt ka lõppu. |
| s-389
| Nad ei lootnud enam ammu. |
| s-390
| Kuid kuna päev üha kestis, ja nemad olid andnud oma rüütlivande, tuli edasi liikuda. |
| s-391
| Oma raudrüüde sees külmast kanged ja kõikjalt ligi roomavast niiskusest kontideni läbi vettinud, ratsutasid nad päevad läbi teadmata kuhu, üha kiirustades, olles unustanud, mida tähendavad korralik kõhutäis ning soe ase. |
| s-392
| Aga nad ei kurtnud, sest olid rüütlid ja täitsid oma kohust. |
| s-393
| Aeg-ajalt juhtus siiski midagi, mis pakkus väheke lusti ja andis võimaluse oma kangeks jäätunud lihaseid taas vetruvaiks võimelda. |
| s-394
| Nii ka praegu. |
| s-395
| Keegi võõras rüütel seisis keset teed, piik langetatud ja ootas, et mõni mööduja võtaks vastu tema poolt pakutud kahevõitluse. |
| s-396
| Nad ei lasknud end mitu korda paluda ja viskasid liisku. |
| s-397
| Saatus soosis Sir Borsi. |
| s-398
| Ta eraldus teistest, sõitis võõra sõdalase poole ning mõlemad kappasid eemale, kadudes uttu. |
| s-399
| Sir Galahad ja sir Parcival ootasid, kuni kuulsid kaugusest rauakolinat ja tumedat mütsatust. |
| s-400
| Nad teadsid, et võitlus on lõppenud, kuid ei näinud veel võitjat. |