| s-201
| Kuid mundri asemel kandis vunts hoopis helekollast, sitsist naistekitlit, mis andis talle transvestiidi välimuse. |
| s-202
| Kittel oli silmaga nähtavalt kitsas ja tugevasti pingul ümber meremehe lihavate kintsude ja õllekõhu. |
| s-203
| Kitli alt - see oli ka üsna lühike! - paistsid hästi karvased jalad ning erakordselt punnis sääremarjad. |
| s-204
| Varvaste otsas kandis imelik mees rannaplätusid. |
| s-205
| Ta oli aga väga lahke näoga ning hakkas kõnelema kohe, kui oli tuppa astunud. |
| s-206
| 'Noh, taadike!' ütles ta kerge vene aktsendiga. |
| s-207
| 'Pirukas on valmis! |
| s-208
| Neli tundi mässasin teisega, panin sinna sisse mustikaid ja vaarikaid, punaseid sõstraid ja karusmarju. |
| s-209
| Keele viib alla! |
| s-210
| Isegi keisrikojas ei pakuta säärast maiusrooga, paned tükikese suhu ega saa enne järele jätta, kui sõrmedki puhtaks lutsitud. |
| s-211
| Kas toon maitsta?' |
| s-212
| 'Mürki panid ikka kah, eks ole?' küsis Ernesaks oma toolist, silmitsedes pirukavalmistajat, kes pidi ilmselt olema too kurikuulus Petrov, varajamatu õelusega. |
| s-213
| 'Taadike, no mis juttu sa ajad!' laiutas Petrov käsi ja tegi solvunud nägu. |
| s-214
| 'Püüan kõigest väest, et sulle meele järele olla, juba aastaid elan rohkem pliidi taga ja pesuköögis, et ainult sulle suupärast toitu valmistada, sinu pesu pesta ja oma kalli papa eest igal kombel hoolitseda, aga sina muudkui mürk ja mürk! |
| s-215
| Kuhu see kõlbab? |
| s-216
| Nii ei passi!' |
| s-217
| 'Mina pole sind palunud enese eest hoolt kanda! |
| s-218
| Minu poolest võid pliidi ja pesuköögi sinnapaika jätta ning minna tagasi sinna, kust sa tulid! |
| s-219
| Moskvasse! |
| s-220
| Mine aga Moskvasse!' |
| s-221
| 'Ei või, taadike, süda hakkaks mul verd tilkuma, kui peaksin su siia abitult maha jätma!' rääkis Petrov. |
| s-222
| 'Kuidas ma jooksen minema oma lihase isa juurest? |
| s-223
| Nutt tuleb peale, kui ainult sellele mõtlengi, ei suuda mingil kombel sinust lahus elada!' |
| s-224
| 'Mina pole sind endale pojaks soovinud! |
| s-225
| Sinu isad istuvad Moskvas!' kordas Ernesaks jonnakalt. |
| s-226
| 'Oh, taadike!' vangutas Petrov pead. |
| s-227
| 'Hakkab jälle see vana jutt peale! |
| s-228
| Soovisid või ei soovinud, aga ilmale ma tulin, ole sa selle eest kiidetud! |
| s-229
| Ja nüüd on minu pojakohus sind raugaeas teenida, meeldib see sulle või mitte! |
| s-230
| Jätame nüüd purelemise, sööme pirukat ja ma keedan teed!' |
| s-231
| Ernesaks ei öelnud midagi, aga kui Petrov talle suure kuldtaldriku tubli pirukatükiga pihku surus, hakkas ta kooki pahuralt puhisedes nosima. |
| s-232
| Ise vaatas pilkavalt Petrovi ja ütles: |
| s-233
| 'Küllap mul pärast kõht jälle valutab, siis on sul hea meel!' |
| s-234
| 'Ei valuta, taadike!' naeris Petrov. |
| s-235
| 'Miks ta peaks valutama? |
| s-236
| Pirukas on ju hea.' |
| s-237
| 'Ah soo!' naeris Ernesaks mürgiselt. |
| s-238
| 'Et hea? |
| s-239
| Sinu jaoks hea? |
| s-240
| Eks see siis tähendab, et minu jaoks halb! |
| s-241
| Küllap oled seekord surmava annuse sisse seganud, tahad vanamehest viimaks ometi lahti saada! |
| s-242
| Just, just, nii see on!' |
| s-243
| Kuid koledatest sõnadest hoolimata, sõi ta pirukatüki lõpuni ja küsis juurde. |
| s-244
| 'Söö, taadike, söö aga!' rõõmustas Petrov. |
| s-245
| 'Kas valan sulle teed ka?' |
| s-246
| 'Vala, vala!' nõustus Ernesaks. |
| s-247
| 'Ega küll küllale liiga tee. |
| s-248
| Saad must seda kindlamini lahti! |
| s-249
| Siis on maja sinu päralt, seda sa ju ootad pikisilmi!' |
| s-250
| Ta rüüpas väikeste lonksudega oma teed ja silmitses samal ajal kortsus kulmul Petrovi. |
| s-251
| 'Küll sa oled inetu!' ütles ta viimaks. |
| s-252
| 'Ikka õigust räägitakse, et bastarditest kasvavad peletised. |
| s-253
| Päris ahv oled sa, Petrov, ahv, mis ahv!' |
| s-254
| 'Ah, sina, taadike, oled jälle nagu mesilane!' naeris Petrov, kes vist ei osanudki pahaseks saada. |
| s-255
| 'Muudkui nõelad! |
| s-256
| Jaa, karakteriga vanamees!' |
| s-257
| 'Paluks mind mitte solvata ja elajate nimedega kutsuda!' teatas Ernesaks väärikalt ja näsis juba kolmandat pirukatükki. |
| s-258
| Kääbus istus endiselt põrandal ja sõi samuti, ainult et väga kummaliselt, näris üksnes piruka servi ja püüdis kõige maitsvamat, keskmist osa, Ernesaksale sokutada. |
| s-259
| ('Palun, maestro, ma jätsin maiuse teile! |
| s-260
| Olge nii hea! |
| s-261
| Marju täis!') |
| s-262
| Mispeale Ernesaks talle peale käratas ja kepiga ähvardas, ning Ram piruka lõpuni sõi, endal ees valulik ilme, nagu peaks ta neelama midagi niisugust, mis on temasuguse armetu olendi jaoks liiga hea, pidades seda ilmselt toidu arutuks raiskamiseks. |
| s-263
| Ka Tõnu sõi, ja pidi tunnistama, et pirukas on tõeliselt maitsev. |
| s-264
| Ta oleks tahtnud seda Petrovile öelda, kuid ei julgenud, sest kartis Ernesaksa. |
| s-265
| Niisiis istus ta vaikides, valas endale teed ja jõi seda lonksukeste kaupa. |
| s-266
| Lõpuks oli pirukas otsas. |
| s-267
| Ernesaks neelas alla viimase suutäie ja ütles: |
| s-268
| 'Nüüd tuleb siis kõhuvalu ära oodata. |
| s-269
| Jälle üks piinarikas öö! |
| s-270
| Aitäh, Petrov! |
| s-271
| Aitäh, et sa mind sedasi kiusad!' |
| s-272
| 'Taadike, ma ju katsun sind poputada, nagu oskan!' ütles Petrov, andis Ernesaksa pealaele musu - ehkki laulutaat ägedalt kõrvale tõmbuda üritas - korjas taldrikud kokku ning viis kööki, kust peagi kostis veega lobistamist ja Petrovi laulu: |
| s-273
| 'Mu kodumaa, kaugele viis sinust tee, kuid su hüüdu alati kuulen, ja seda, kuis õitsevas õunapuus laulavad Volgamaa tuuled!' |
| s-274
| 'Lihtsalt jõle, ajab südame pahaks!' ütles Ernesaks laitvalt. |
| s-275
| 'Küll karjub! |
| s-276
| Ise ei pea õieti viisigi. |
| s-277
| Vabandage, noorhärra, et te sääraseid inetuid asju kuulma ja nägema peate, aga mis teha, ma pole omas majas enam peremees. |
| s-278
| Teeröövlid laiutavad ja teevad, mis neile pähe tuleb.' |
| s-279
| 'See on tema aaria ... teie ooperist ...' julges Tõnu poetada, aga Ernesaks kirtsutas nina. |
| s-280
| 'Mina poleks seda sinna üldse kirjutanud, mina tahtsin kirjutada ainult Ungru krahvist, rannaröövlist, kes meelitas tormisel ööl laevu karile ning riisus nende lasti. |
| s-281
| See teema huvitas mind, see tegelane äratas minu hinges muusika, aga mitte mingisugune vene kapten Petrov!' |
| s-282
| 'Kuid sealgi, kui pilv varjab päikese, kui iil koolutab stepirohtu, nii on Hiiumaal, nii ka mu kodumaal must orjus ja ülekohus!' laulis Petrov köögis edasi. |
| s-283
| 'Ja kui suren, matke mind maha seal mullas pühas, et ma puhkaksin keset steppi Volga kalda varjus, et ka sealgi, mullas pühas, emake Volga laulaks mul üha, et ma kuuleks kodumaa viise ja laule! |
| s-284
| Kuid kui kunagi vabadusvõitlejate tee stepirohus mu hauast viib üle, siis hobused trampige, trampige, et ärkaksin uuesti üles! |
| s-285
| Ärkaksin üles hauast ma taas!' |
| s-286
| Laul lõppes. |
| s-287
| Tõnu mõtles murega, et hauast laulmine võib Ernesaksale uuesti meelde tuua tema plaani Petrov ära tappa ning merre uputada. |
| s-288
| Kuid Ernesaks ei reageerinud vene kapteni laulule. |
| s-289
| Vana mehe pea oli rinnale langenud, ta magas. |
| s-290
| Kääbus tõusis püsti ja ütles Tõnule: |
| s-291
| 'Minge nüüd oma tuppa. |
| s-292
| On juba hilja.' |
| s-293
| Vaevalt oli Tõnu jõudnud voodisse pugeda, kummalise visiidi veel korra mälust läbi lasta ning unele suikuda, kui keegi hirmsa kolinaga tema tuppa tormas ning karjus: |
| s-294
| 'Ruttu üles! |
| s-295
| Laulupeo rongkäik läheb kohe teele!' |
| s-296
| Tõnu kargas ehmunult voodist välja, trussikute ja maika väel ning jõllitas ringi, endal pea alles unest paks. |
| s-297
| Raudrüüs kääbus, kes oli pimedas sändiserva vastu põrganud ning mürinaga pikali lennanud, ajas end väledasti jalule. |
| s-298
| Ta ei andnud Tõnule mahti toibuda, vaid trügis mehe toast välja, lubamata püksegi jalga tõmmata ning vedas teda läbi jääkülmade koridoride. |
| s-299
| Tõnu püüdis küll küsimusi esitada ja välja uurida, mis on lahti, millest on tingitud selline transvaal keset südaööd, aga kääbus ei vastanud midagi peale selle, et rongkäik on kohe algamas. |
| s-300
| Lõpuks jõuti Ernesaksa tuppa, mis oli Tõnule tõeliseks kergenduseks, kuna seal oli vähemalt soe. |