| s-101
| Noh, aga enne poetasin sulle selle kirja postkasti. ' |
| s-102
| 'Aga kui ma poleks sind sisse lasknud?' |
| s-103
| 'Aga lasksid ju!' |
| s-104
| 'Aga mis siis, kui su proua oleks koridoris vastu tulnud?' |
| s-105
| 'Seda poleks saanud juhtuda. |
| s-106
| Aga kui see oleks siiski aset leidnud, oleksin ütelnud, et näe, eksisin vist uksega. ' |
| s-107
| Aune naeris patja. |
| s-108
| Natuke hiljem küsis ta: 'Mis auto sul on, mersu või?' |
| s-109
| 'Nojah, sa tead seda loksu küll ... |
| s-110
| Saabiga sõidab suvila vahet Maiga. |
| s-111
| Aga räägime nüüd millestki muust, eks. ' |
| s-112
| 'Muidugi,' soostus Aune meelsasti. |
| s-113
| Ja puhkes naerma: 'Mulle tuleb perioodiliselt meelde, millise ilmega sa mind tookord mai algul oma rõdult jõllitasid. |
| s-114
| Jube! |
| s-115
| Vaene mina, ma proovisin esimest korda päikest võtta! ' |
| s-116
| Nüüd oli juuni keskpaik. |
| s-117
| Neil oli juba oma väike story ja vähemalt sel ööl tundus vajalik seda üle jutustada. |
| s-118
| Selle öö ja veel viis järgnevat ööpäeva veetis Indrikson Maini-äärse Frankfurti asemel oma linnakodu kõrvalkorteris number 70. |
| s-119
| Muidugi poleks keegi osanud teda sealt otsida. |
| s-120
| Aune oli naaberkorterisse ilmunud alles aprillis. |
| s-121
| Ei tundnud seda noort näitlejannat provintsist nägupidi veel ükski teatrisõber ega televaataja. |
| s-122
| Loomulikult ei tundnud teda keegi ka selles suures betoonmajas. |
| s-123
| Elanike enamuse moodustasid vene rauatööliste pered. |
| s-124
| Oli veel paar ohtlikuna mõjuvat kaukaaslast, kes liikusid majas vaid öösiti. |
| s-125
| Ükskord öösel, keset kõige kirglikumat sülelust hakkas Indriksoni alateadvus motiivitu ärevusega tegelema ühe probleemiga, silme ette kerkisid otsekui kalkale joonestatud korteripaanid. |
| s-126
| Kuni taipas, et patuvoodi asub otse tema magamistoa kõrval. |
| s-127
| Voodite vahele jäi ainult paarkümmend sendimeetrit raudbetooni ... |
| s-128
| 'Mis sul juhtus?' küsis Aune mossitades. |
| s-129
| 'Ära väsisin,' valetas Indrikson. |
| s-130
| Aga muidu voolasid nende esimesed päevad ja ööd otsekui mingis tundmatus, mõnusalt laisas aegruumis. |
| s-131
| Aune käis vahel vaid poes. |
| s-132
| Ikka tõi ta vähem kraami kui Indrikson käskis. |
| s-133
| Mina ei saa niimoodi laiata, kurtis ta, mul hakkab see vastu, inimesed ju vaatavad! |
| s-134
| Veini tõin, silmu aga mitte. |
| s-135
| Indrikson püüdis aru saada, ehkki tahtis tõesti tükikest silmu. |
| s-136
| Süüa Aune eriti teha ei osanud, aga sel polnud tähtsust. |
| s-137
| Söömine oli sekundaarne. |
| s-138
| Primaarne oli muu. |
| s-139
| Indriksoni seksuaalkogemused olid kasinad ja nagu selgus, monotoonsed. |
| s-140
| Ta oletas, et Aune oli selles eluvallas andekaks loodud .... |
| s-141
| Aga liialt Indrikson oma irreaalse olevikuhetke üle ei juurelnud. |
| s-142
| Nagu ta oli endale lubanud, nii ta ka tegi - ta astus kuueks päevaks oma rutiinsest, julmast, ent hinnalisest aegruumist välja. |
| s-143
| Selle hommikutunnini, mil ta 'Lufthansa' lennugraafikut tundes oma ukse taha astub ... |
| s-144
| Kõik oli õige! |
| s-145
| Miljonitel meestel ja naistel olid armukesed. |
| s-146
| Miks temalgi ei võinud üks olla? |
| s-147
| Kui nad ei seksinud ega lobisenud, siis Indrikson tukkus, kuulas raadiot ( 'KUKU' ), vahtis telekat ... jõi veini. |
| s-148
| Või lonkis tubades. |
| s-149
| Kaks neid oligi. |
| s-150
| ( Temal oli neljatoaline korter ). |
| s-151
| Siin oli kõik teisiti, isegi kliima oli kehvem, ausalt! |
| s-152
| Siin polnud isegi telefoni. |
| s-153
| Praegu see sobis, aga kuidas saab ilma telefonita elada? |
| s-154
| Siin lõhnas odava tekstiili ja robusta kohvi järele. |
| s-155
| Ja need kirevad plakatid seintel! |
| s-156
| Korter oli halvas olukorras, tapeedid võidunud, mööbel juhuslik. |
| s-157
| Korteri oli Aunele ostnud puusepast isa Soomes teenitud raha eest. |
| s-158
| Margad sai ärasõitev Vene major. |
| s-159
| Nii see Eesti elu käis ... |
| s-160
| Mõnikord kuulis Indrikson seina taga telefoni. |
| s-161
| Loomulikult ei võtnud seal keegi toru. |
| s-162
| Kõik olid suvilas: naine, tütred ja Indriksoni ema. |
| s-163
| Viiendal hommikul läks Aune tööasju ajama. |
| s-164
| Indrikson seisis avatud rõduuksel, tegi suitsu ja vaatas lahele. |
| s-165
| Vaade merele oli selle viletsa maja ainuke tõsine väärtus. |
| s-166
| Ta seisis kõrgel ja nägi kaugele. |
| s-167
| Vaade oli identne tema enda magamistoast avaneva pildiga. |
| s-168
| See häiris, aga mitte eriti. |
| s-169
| Ja siis kuulis ta siinsamas kõrval oma korteri magamistoa rõduukse avamist, kohe seejärel hääli. |
| s-170
| Üks? kuulus Maigale, kaugem ja ebaselgem oli aga võõras bariton. |
| s-171
| Maiga käis vist toa ja esiku vahet, nagu tal kombeks, kord oli ta toon närviline, kord paluv. |
| s-172
| Mees püsis ühes tonaalsuses. |
| s-173
| Viimaks hääled vaibusid. |
| s-174
| Indrikson oli toasügavusse karanud ja isegi sigareti kustutanud. |
| s-175
| Ta põlved olid kanged. |
| s-176
| Kõrvus kohises. |
| s-177
| Ta taipas, et see polnud midagi muud kui armukadedus. |
| s-178
| Maiga pettis teda. |
| s-179
| Ilmselt juba kaua, sest seal tundus olevat vanu probleeme ja konflikte! |
| s-180
| Esimeseks impulsiks oli soov koju tormata ja skandaal korraldada. |
| s-181
| Aga 'Lufthansa' reis pidi Tallinna saabuma alles järgmisel keskhommikul. |
| s-182
| Teda polnud veel lihtsalt olemas! |
| s-183
| Ta läks kööki ja võttis külmkapist veinipudeli. |
| s-184
| Tema korteris valitses taas vaikus. |
| s-185
| Aga ta ei uskunud seda. |
| s-186
| Aune oli tulles uudselt asjalik. |
| s-187
| Ta rääkis mingist filmirollist. |
| s-188
| Ning lisas siis, et oli näinud Pauli naist. |
| s-189
| 'Ta on sul ju veel täitsa noor ja ilus, ilusam kui mina!' imestas tüdruk. |
| s-190
| 'Ei, ma ei saa aru, miks sa teda petad?' |
| s-191
| 'Tema petab mind ka,' vastas Indrikson, hääl rumalalt õõnes. |
| s-192
| 'Eks ole, ka rikkad nutavad!' muigas Aune külmalt. |
| s-193
| 'Muide, minu meelest on su proua praegu kodus. |
| s-194
| Seal, 'näitas ta pöidlaga seina. |
| s-195
| 'Ta rääkis liftikojas ühele vene daamile, et köögis on veeavarii ja töömees tuleb homme keskhommikul uuesti ja tema ise peab nüüd linnas passima. |
| s-196
| Nii ma aru sain. |
| s-197
| Indrikson laskis midagi kõrvust mööda. |
| s-198
| Ta mõtles: keskhommikul tulen hoopis mina ... lennukilt, ( nojah, aga kust veel? ), võtan kohe telefonitoru, kuulan Frankfurti seisud ära ja sõidan panka. |
| s-199
| Kella kaheks peab asi aetud olema! |
| s-200
| Ta hakkas oma ainsasse loomulikku ja õigesse aegruumi tagasi nihkuma. |