| s-902
| Algul kasutati araabia, seejärel ladina kirja. |
| s-903
| 1938 surus Stalin tšetšeenidele, nagu paljudele teistelegi N. Liidu rahvastele, peale vene kirja. |
| s-904
| 1992. aastast kasutatakse taas ladina kirja, millele on lisatud mõned iseloomulikud tšetšeeni tähed, nagu 's' (eestlaste mõistes š), ç (tš), g· (gh), ç· (tšh) jt. |
| s-905
| Kokku on tšetšeeni tähestikus 15 spetsiifilist tähemärki, neist kaks diftongi. |
| s-906
| Üleminek ladina kirjale toimus Dzohhar Dudajevi isiklikul initsiatiivil ja parlamendi otsusel. |
| s-907
| Varasem ajalugu |
| s-908
| Põhja-Kaukaasia lauskmaa rahvastik on 2. aastatuhandel korduvalt dramaatiliselt muutunud, mägedes on see olnud püsivam. |
| s-909
| Tšetšeenide kohta pärinevad esimesed kindlad kirjalikud teated 7. sajandist. |
| s-910
| Enne mongolite ja tatarlaste rünnakuid 1230. aastatel oli praegune Põhja-Tšetšeenia alaanide kontrolli all (tänapäeval peavad end alaanide järeltulijateks osseedid, ka nende Venemaal asuva territooriumi nimi on Põhja-Osseetia Vabariik Alaania). |
| s-911
| Naabruses elasid organiseeritult karatšaid ja balkaarid. |
| s-912
| Tšetšeenide ja inguššide esivanemad nakhid (ka nohtšid) elasid maa lõunaosas mägedes. |
| s-913
| Mongolite rünnakutes alaanide riik ja karatšaid-balkaarid purustati ning suur osa neist põgenes mägedesse. |
| s-914
| Pärast 1250. aastat, kui Tšetšeeniast oli saanud Kuldhordi osa, hakkasid kohalikku elu eelmäestikes juhtima peamiselt adõgee rahvad, eriti kabardid; lauskmaal ja nüüdses Dagestanis aga turgi rahvad. |
| s-915
| Kõrgmägedesse nende, nagu ka tervikuna Kuldhordi võim praktiliselt ei ulatunud, mistõttu tšetšeenide esivanemad elasid jätkuvalt iseseisvalt, kuigi kitsal territooriumil ja vähese välissuhtluse võimalustega. |
| s-916
| Alles 16. sajandil hakkasid tšetšeenid mägedest lauskmaale rändama ning samaaegselt algas ka Dagestanis elavate avaaride ja kumõkkide vahendusel tšetšeenide üleminek ristiusult islamile. |
| s-917
| Usuvahetuse protsess oli väga aeglane, paljudes mägipiirkondades ja Inguššias võeti sunnal põhinev islam vastu alles 19. sajandi teisel poolel. |
| s-918
| Pealesurutud Püha Sõda |
| s-919
| Esimesed Venemaa tõsisemad Põhja-Kaukaasia vallutamise katsed algasid 16. sajandi teisel poolel, ajal, mil Kaukaasia idaosa oli Ottomani impeeriumi ja lääneosa Pärsia kontrolli all. |
| s-920
| Kaua aega ei saavutanud venelased mingit edu, kuid pärast Krimmi khaaniriigi vallutamist 1783 suutis Venemaa küllaltki lühikese aja jooksul hõivata suure osa Kesk-Kaukasuse kabardide ja osseetide ning ka inguššide asualast. |
| s-921
| Põhja-Kaukaasia ida- ja lääneosa mägedes oli vastupanu oluliselt tugevam ning nii säilitasidki tšetšeenid ja mitmed teised rahvad esialgu veel vabaduse. |
| s-922
| Tšetšeenide liider šeik Mansur kuulutas end kõikide mägirahvaste imaamiks ja suutis Püha Sõja kontseptsiooni esmakordse väljatöötamisega ühendada suurt osa Põhja-Kaukaasia vastuhakust Venemaa vallutustele. |
| s-923
| Püha Sõda kestis 1785-1791 ja lõppes siiski põhjapoolsete alade, sh. Põhja-Tšetšeenia loovutamisega Venemaale. |
| s-924
| 1820. aastate algul algasid Venemaa vallutused uue ja kohutavama hooga. |
| s-925
| Agressiooni ulatust näitab kujukalt Vene tolleaegse ühe kuulsama kindrali - Jermolovi - lubadus mitte puhata enne, kui tapetud on viimne tšetšeen !!! |
| s-926
| 1834. aastast asus tšetšeenide ja teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste vabadusvõitlust juhtima avaar, imaam Šamil. |
| s-927
| Tema aastakümnetepikkune vastupanu venelastele on muutunud müüdiks. |
| s-928
| Tegelikult ei olnud Šamil kaugeltki kõige ägedam vastupanija. |
| s-929
| Šamil ja tema pooldajad alistusid 1859 venelastele. |
| s-930
| Üheks põhjuseks oli ka idapoolsete rahvaste, näiteks inguššide, tahtmatus tunnistada Šamili ülemvõimu. |
| s-931
| 1864. aastani jätkasid vabadusvõitlust mägedes tegutsenud kumõk Kunta-Hadzi pooldajad. |
| s-932
| Muide - Dzohhar Dudajev kuulus Kunta-Hadzi virti (vaimulik vennaskond, mitte segamini ajada pärimuslike hõimuühenduste taipidega), mis on olnud tuntud oma iseseisvusideega. |
| s-933
| Sõjale järgnenud karistusoperatsioonid olid samavõrd julmad kui sõda ise. |
| s-934
| Tavaliselt tapeti kõik küla elanikud, hävitati elamud ja põllumajanduskõlvikud! |
| s-935
| Juba oma kontrolli all oleval maal kasutasid venelased “ põletatud maa ” taktikat, püüdes sel viisil hävitada tšetšeenide iseolemise soovi. |
| s-936
| Seda, et tagajärg oli hoopis vastupidine, näitavad tšetšeenide ülestõusud aastail 1877-1878 noore Ali-Bek Hadzi juhtimisel ja arvukad vastuhakud 20. sajandil. |
| s-937
| 1870 muutsid venelased 1817 asutatud Groznaja kindluse Groznõi linnaks. |
| s-938
| Kiires korras rajati suur naftatööstus ning Tšetšeeniasse asustati suur hulk venelasi. |
| s-939
| Põliselanikesse suhtusid venelased nagu loomadesse ning mingit tõsisemat läbikäimist vallutajate ja vallutatute vahel ei tekkinud. |
| s-940
| Seetõttu ei elanud 20. sajandi algul Groznõis ka praktiliselt ühtegi tšetšeeni. |
| s-941
| Isegi 1960. aastate lõpuks oli pealinna elama asunud vähem kui 2% tšetšeenidest! |
| s-942
| Genotsiid jätkub |
| s-943
| Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõja periood oli Tšetšeeniale suur katsumuste aeg, mil peale lühikese iseseisvusperioodi tuli taluda nii vene valgete kui ka punaste massilist vägivalda. |
| s-944
| Mais 1917 asutas Esimene Põhja-Kaukaasia Kongress Põhja-Kaukaasia ja Dagestani Liidu Keskkomitee - iseseisva Põhja-Kaukaasia riigi ajutise valitsuse. |
| s-945
| Samal ajal algas tšetšeenide ja inguššide võitlus kasakatega maade pärast, mille venelased olid Vene-Kaukaasia sõja ajal põlisrahvastelt ära võtnud. |
| s-946
| Septembris 1917 võeti Teisel Põhja-Kaukaasia Kongressil vastu ajutine konstitutsioon ja 11. mail 1918 kuulutati täielikku sõltumatust Venemaast, mida varsti tunnustasid Saksamaa, Austria-Ungari ja Türgi. |
| s-947
| Põhja-Kaukaasia Vabariigi tähtsamad poliitilised tegelased olid tol ajal president Tapa Tšermojev, parlamendi spiiker Vassan-Giray Jabagi ja välisminister Haidar Bammate. |
| s-948
| 1918 tungisid Põhja-Kaukaasiasse Denikini väed, kes loosungiga “ Ühtse ja jagamatu Venemaa eest ” olid tšetšeenidele vähemalt sama vastuvõetamatud kui bolševikud. |
| s-949
| Vastuseisu murdmiseks põletasid Denikini väed maatasa üle kümne Tšetšeenia suurema keskuse, muu hulgas Gümse, Jalhan-Jurti ja Cecana. |
| s-950
| Tagajärjeks ühinesid võitlusse valgekaartlaste vastu ka need tšetšeenid ja ingušid, kes seni hirmust punakaartlaste ees olid hoidnud Denikini poole. |
| s-951
| Augustis 1919 algas Tšetšeenias ja Inguššias Denikini vastane ülestõus ja šeik Uzun-Hadzi juhtimisel vabastati septembris Kabarda, Osseetia, Tšetšeenia ja Dagestani mägialad. |
| s-952
| Samal ajal kuulutati välja Põhja-Kaukaasia emiraat. |
| s-953
| Veebruaris 1920 jätsid Denikini väed emiraadi territooriumi maha, põgenedes sissetungivate punakaartlaste eest, kes esinesid kui vabastajad (olid eelnevalt de facto tunnustanud ka Uzun-Hadzi valitsust!). |
| s-954
| Emiraat likvideeriti ja loodi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Mägivabariik, kus esialgu kehtisid šariaat ning edendati ka põlisrahvaste keeli ja kultuure. |
| s-955
| Iseseisvuslastevastase terroriga näitasid aga punakaartlased õige varsti oma tegelikke kavatsusi. |
| s-956
| Seetõttu algas augustis 1920 Tšetšeenia ja Dagestani mägipiirkondades nõukogudevastane ülestõus, mida juhtis kuulsa Šamili kauge järeltulija Said Bek. |
| s-957
| Suures ülekaalus olev Punaarmee suutis vastuhaku maha suruda alles septembris 1921. |
| s-958
| Samal ajal alustas nõukogude võim mägivabariigi tükeldamist rahvuslikeks üksusteks, tekitades territooriumide jagamisega sihilikult pingeid kohalike rahvaste vahel. |
| s-959
| Enne nõukogude aega ei teadvustanud tšetšeenid end mitte niivõrd eraldiseisva rahvana, kuivõrd ühe osana Põhja-Kaukaasia mägilastest. |
| s-960
| N. Liidu rahvaid eraldav ja üksteise vastu väljamängiv rahvuspoliitika aitas tšetšeenidel end rahvana leida, kuid lõi ka mitmeid lõhesid nende ja mõnede naaberrahvaste vahele. |
| s-961
| Rünnak kestab |
| s-962
| 1925 algas kogu N. Liidus ulatuslik rünnak islami vastu. |
| s-963
| Kui 1917 oli Tšetšeenias rohkem kui 2675 mošeed ja üle 180 islamikooli, siis 15 aasta pärast tegutses neid alla 10. |
| s-964
| Massilisi rahutusi põhjustas sundkollektiviseerimine. |
| s-965
| 1929 sügisel algas praktiliselt kogu Tšetšeenias üldrahvalik ülestõus sundkollektiviseerimise vastu, mis peagi omandas ka rahvusliku vastuhaku iseloomu ja julgustas rahvuslikke ülestõuse alustama ka Dagestanis, Osseetias, Kabardas, Balkaarias ja Karatšais. |
| s-966
| Punaarmee ja ülestõusnute vahel toimusid metsikud lahingud, kuid ülestõusu ei suudetud lõpetada. |
| s-967
| 1930 suvel otsustati Moskvas ülestõusust jagu saada kavalusega. |
| s-968
| Kohalikud korrumpeerunud parteitegelased vahetati välja, juurdetoodud armeeüksused lahkusid vabariigist, Tšetšeeniasse saadeti hulgaliselt odavaid tarbekaupu ning kõikidele ülestõusnutele lubati amnestia. |
| s-969
| Üks ülestõusu juhte, Šita Istamulov, sai koguni Šela kohaliku tarbijate kooperatiivi juhiks. |
| s-970
| Kavaldamine kestis 1931. aasta sügiseni, mil Istamulov ootamatult tapeti ning kõikjal Tšetšeenias algasid ulatuslikud OGPU karistusoperatsioonid. |
| s-971
| Vähemalt 35 000 meest arreteeriti ning paljud neist kas tapeti või surid vangistuses. |
| s-972
| Vastasseis ei lakanud - 1940 jaanuaris algas uus suurem ülestõus kirjanik Hassan Israilovi juhtimisel. |
| s-973
| Viimane oli saanud Moskvas kõrgema parteilise hariduse, kuid võimude tehtud vigadele tähelepanu juhtimise eest kaks korda kinni istunud. |
| s-974
| Israilovi eeskujuks oli Soome kangelaslik vastuhakk N. Liidule Talvesõjas ning sakslaste kallaletungi järel lootis ta ära kasutada ka lähenevat rinnet. |
| s-975
| Enamlastest suudeti vabastada suur osa Tšetšeenia mägipiirkondadest. |
| s-976
| Selle tulemusena alustas N. Liidu lennuvägi kevadel 1942 Tšetšeenia tagala pommitamist! |
| s-977
| Ootamatute õhurünnakute tagajärjel hukkus näiteks Süita-Ghalas ja Iton-Qällas enamus elanikest. |
| s-978
| Sakslased ei jõudnud Tšetšeeniale aga lähemale kui 500 km ning nii oli vastuhakk määratud läbikukkumisele. |
| s-979
| Stalinile andis Israilovi juhitud ülestõus ettekäände süüdistada tšetšeene koostöös sakslastega. |
| s-980
| 23. veebruaril 1944 aeti tšetšeenid tähistama Punaarmee aastapäeva, NKVD-mehed kogu Tšetšeenias ajasid aga kokkukogunenud inimesed veoautodesse, et deporteerida rahvas Kasahstani väheasustatud aladele. |
| s-981
| Vastuhakkajad, haiged, vanad, samuti rasedad naised, kelle jaoks nädalaid kestev teekond ülejõu käis, lasti kas maha, pandi põlema või maeti elusalt !!! |
| s-982
| Haibahi külas näiteks aga ei “ viitsitud ” inimesi küüditama hakata - seal ajasid venelased tšetšeenid küünidesse ja lautadesse ning panid hoonetele tule otsa, põletades sel viisil elusalt rohkem kui 700 tšetšeeni! |
| s-983
| Üle 50% deporteeritutest (välja saadeti 478 479 inimest) suri teel Kasahstani või Kasahstanis. |
| s-984
| Paljude muude ebainimlike põhjuste seas oli üheks NKVD-poolne süstemaatiline tšetšeenide mürgitamine! |
| s-985
| Sõjaajaloolane Ivan Bilas leidis Venemaa riigiarhiivist dokumendi, mis tõendab, et tšetšeene mürgitati deporteeritutele jagatud abipakkide kaudu. |
| s-986
| Välja olid töötatud täpsed juhised - 1 gramm arseeni 1 kg jahu kohta, 10 grammi arseeni 1 kg soola kohta ning heksogeeni toiduõlisse. |
| s-987
| Mürke toidus nimetati “ toiduüllatuseks ”! |
| s-988
| Ei saa siiski väita, et nõukogude võim oleks suutnud kõik tšetšeenid oma kodumaalt ära küüditada. |
| s-989
| Väike osa suutis varjuda kõrgmägedesse ja pidada vastu. |
| s-990
| Just mägedesse varjunud tšetšeenid suutsid säilitada mitmeid rahvuslikke pühapaiku Vene röövvallutajate eest. |
| s-991
| Vajaduse korral võeti selle nimel ette ka kättemaksuoperatsioone. |
| s-992
| Küüditamise tagajärjed olid üldiselt siiski katastroofilised - Moskva korraldusel hävitas Nõukogude armee valdava enamuse tšetšeenide rahvuslikest ja ajaloolistest mälestusmärkidest! |
| s-993
| Pärast 1957. aastat võisid tšetšeenid küll ametlikult kodumaale naasta, kuid tegelikult tegid võimud kõik, et nad tagasi ei pöörduks. |
| s-994
| Ka ei taastatud autonoomset vabariiki endistes piirides, vaid põlised inguššide asualad Prigorodnõi rajoonis jäeti osseetidele ning vabariigiga liideti põhjas mõningaid venekeelse elanikkonnaga stepialasid. |
| s-995
| 1959. aastast alates püüti takistada tšetšeenide asumist mägialadele, et hoida neid paremini kontrolli all. |
| s-996
| Paljudele elualadele, sh. piirkonna jaoks tähtsasse naftatööstusesse, ei võetud tšetšeene aastakümneid tööle. |
| s-997
| Vabariigi juhtorganites puudusid tšetšeenid peaaegu täielikult. |
| s-998
| Nii oli autonoomse vabariigi esimeseks tšetšeeni rahvusest Ülemnõukogu esimeheks hilisem tuntud kvisling Doku Zagajev, kes sai ametisse 1989. 32 aastat pärast AV taastamist! |
| s-999
| Rängast rahvuslikust diskrimineerimisest nõukogude perioodil võiks veel pikalt jätkata, sest vabadustarmastava rahvana olid tšetšeenid üks kõige enam tagakiusatud rahvas N. Liidus. |
| s-1000
| Lisaks hakkas Moskva keskvõim juba 1960. aastatel levitama halvustavaid väljamõeldisi tšetšeenide kohta, et diskrediteerida neid teiste N. Liidu ikestatud rahvaste silmis. |
| s-1001
| Kõige halastamatum |