| s-101
| Reklaamide tegemisse panen ma muidugi tunduvalt rohkem energiat kui ajaleheartikli kirjutamisse või proosateksti kirjutamisse. |
| s-102
| Paraku. |
| s-103
| Teisiti justkui ei saa. |
| s-104
| Ja, muide, kui ma võrdlen kulutatud ajaga, siis on ajakirjandusest ja reklaamist saadud raha enam-vähem tasakaalus (no proosa kirjutamise jätame siit välja, selle eest tuleb teinekord peale maksta - mis on ka aus diil. |
| s-105
| Lõbumajas ei saa ka lõbu tasuta, kui sa just ise lits pole. |
| s-106
| Ja eks see litsi lõbu ole vist natuke lahja jobi.) |
| s-107
| Ja, eks need Eesti rahad ole kõik nagu nad on. |
| s-108
| Mis on ka osaliselt põhjus, et raske on teha Eestis kobedat klippi või võimsat fotot. |
| s-109
| Aga mis ei ole õigustus halva proosa kirjutamisele. |
| s-110
| Ja kas olete märganud, eesti proosa ei olegi halb. |
| s-111
| Võtke Kruusvall või Kõiv või Saat. |
| s-112
| Soome proosa on ka väga hea. |
| s-113
| Võibolla on se mu patoloogiline kinnisidee, et Eesti ja Soome proosa on head. |
| s-114
| Aga noh, kellel selle proosaga ikka enam asja, enam pole ju nõukogudeaeg. |
| s-115
| Muidugi olen ma kopiraiter raha pärast. |
| s-116
| Kamoon, mul on neli last. |
| s-117
| Kunagi ma ütlesin, et ma olen nõus tegema ükskõik mis tööd, mis ei nõua mind ennast. |
| s-118
| Et ma iseenda tahan endale hoida. |
| s-119
| Ma ei tea, oli selline luul. |
| s-120
| Ja siis öeldi, et aga meie tahame just sind ennast. |
| s-121
| Ja me maksame. |
| s-122
| Ja ma hakkasin ajaviiteks siis tegema. |
| s-123
| Hea hulk aastaid tagasi. |
| s-124
| Esialgu olin nii usin, et mul tekkis mao ülihappesus. |
| s-125
| Nüüd ma katsun asja maru rahulikult võtta. |
| s-126
| Sest mul on veel üks kinnisidee - mõnuga tehtud asju on mõnus ka vastu võtta. |
| s-127
| Samamoodi maru rahulikult võtan ma ka ajaleheteksti või proosa kirjutamist. |
| s-128
| Istun arvuti taha, tõstan näpud klaviatuuri kohale ja ütlen: 'Läks!' |
| s-129
| Ja klahvid hakkavad klõbisema ja tekst tuleb. |
| s-130
| Need tööd, mida ma ei saa teha iseendana, jätan ma nüüd katki. |
| s-131
| Sest need on vaev ja viletsus. |
| s-132
| Nii et mu suhtumine on teinud justkui mingi pöörde. |
| s-133
| Muide, hiljuti olime mingil lavastajate ja dramaturgide seminaril Lõuna-Eestis (ma ei tea, kellena mina olin, sest ma pole ei lavastaja ega dramaturg; võibolla olin siis iseendana. |
| s-134
| Ülbe, eks ole.) |
| s-135
| Ja seal selgus, et paljud kohalolijatest on kopiraiterid. |
| s-136
| Noh, Saarepera, Hussar, Kivirähk (tema jättis nüüd maha), mina. |
| s-137
| Ja siis läks muidugi jälle see 'miks kopiraiter?' ja kopiraiterite eneseõigustamisjutt lahti. |
| s-138
| Sellisel puhul mõtlen ma alati, et mina enam nii ei räägi, ei õigusta ennast. |
| s-139
| Aga siis räägin jälle. |
| s-140
| Nagu ka täna. |
| s-141
| Jah, kui mul õnnestuks oma proosat sama hästi müüa nagu müüb endine kopiraiter Hanif Kureishi ('Äärelinnade buda' ja muu kirjutaja, eks ole.) |
| s-142
| , ega ma siis vist ei viitsiks enam reklaamibüroos tooli soendamas käia. |
| s-143
| Aga seda vist ei juhtu. |
| s-144
| Lehitsesin viimast 'Eesti Ekspressi'. |
| s-145
| Millegipärast ei olnud minu artiklit sisse pandud. |
| s-146
| Mõtlesin, miks? |
| s-147
| Välja ei mõelnud midagi. |
| s-148
| Ja siis märkasin, et Ekspressis oli kolm minu kirjutatud reklaami. |
| s-149
| Ja mõtlesin, et vaevalt küll keegi peale minu seda teab või tajub. |
| s-150
| Pole keegi tulnud ütlema, et reklaam oli Sauteri stiilis nagu proosa kohta räägitakse. |
| s-151
| Nii et kopiraiter on anonüümne nagu keskaegne ikoonimaalija. |
| s-152
| See, et näiteks Andrei Rubljovi ikoonid olid äratuntavad ja popid, oli vist juba midagi muud. |
| s-153
| Hea ikoonimaalija oli ikka anonüümne eikeegi. |
| s-154
| Või ma eksin? |
| s-155
| Siiski - üks kord oli, et tuttav tundis kolmesõnalise slõugani järele ära, et oli minu kirjutatud - ja mul oli jube hea tunne. |
| s-156
| (See oli see Milla piima slõugan 'Millast sa mõtled?' või oli ta hoopis 'Millale sa mõtled?') |
| s-157
| Kunagi ütles mulle Liverpoolis Bill Harpe: ' Kui Shakespeare täna elaks, kirjutaks ta seepe. |
| s-158
| Sest tema tükid olidki tehtud nii, et nad läheks inimestele maksimaalselt peale. ' |
| s-159
| Ma pean väga lugu, et Evald Hermaküla põhimõtteliselt ei tee reklaame, aga teeb seepe. |
| s-160
| See on tema valik. |
| s-161
| Samas ma näen, kuidas Andrus Vaarik (kellest ma ei pea raasugi vähem lugu) läheb kuizzshõusse, et promoda küsimustele vastamise vahel oma uut tööd. |
| s-162
| Ja teeb seda hästi. |
| s-163
| Ja on autdoorplakati peal, et promoda oma uut telesaadet. |
| s-164
| Ja teeb seda elegantselt ja nii, et inimlikult jääb hea tunne. |
| s-165
| See on tõesti praegu Eestis justkui veelahe. |
| s-166
| Et sa pead seisukoha võtma. |
| s-167
| Nagu oleks alanud sõda ja sa peaksid otsustama, kas see on hea sõda ja sa lähed lased selle poole püssidest teise poole mehei või teise poole püssidest selle poole mehi. |
| s-168
| Või lähed hoopis metsa. |
| s-169
| See, et kui sulle tehakse reklaamitööpakkumine, et kas sa lähed kaasa või ütled. |
| s-170
| Või kui soovitakse intervjuud. |
| s-171
| Mul oli ka aastaid ebamugav Kultuurkapitalilt raha võtta (mitu korda öeldi - Peeter, miks sa avaldust ei kirjuta, raha ei taha või? |
| s-172
| Viina sa ju jood ja raha Kulkale sisse tood.) |
| s-173
| Aga nüüd võtan. |
| s-174
| Samas näen mõnuga, et Kõiv ja Kross ei kirjuta avaldust raha saamiseks ja Kulka annab neile ikkagi. |
| s-175
| Ma võiksin oletada, et kui Artur Alliksaar täna veel elaks, oleks ta ilmselt kopiraiterina tööle võetud. |
| s-176
| Isegi kui ta algul pisut tõrguks. |
| s-177
| Sest raske on vaese inimesena ära öelda rahast, mida pakutakse selle eest, et sa oled sina ise ja mängid oma mõtete ja sõnadega nagu sa nagunii mängid. |
| s-178
| Siin polnud nüüd raasugi räägitud sellest, et päevast päeva sõnade ja mõtetega mängides aitan ma teile (ja iseendale) maha müüa seepe ja shampoone. |
| s-179
| Jah. |
| s-180
| Raske kohe selle üle lõpuni mõelda. |
| s-181
| Aga mida ma müün teile siis, kui ma kirjutan ajalehes või räägin lavalt sõnu, sõnu, sõnu? |
| s-182
| Mitte midagi? |
| s-183
| Nokk jääb kinni. |
| s-184
| Kunagi ma teadsin. |
| s-185
| See oli nii lihtne. |
| s-186
| Tähtis on aru saada, mis on elus tähtis. |
| s-187
| Tautoloogia. |
| s-188
| Aga selline tunne oli. |
| s-189
| Et tuleks istuda maha nagu buda ja mitte enne tõusta, kui kõik on selgeks mõeldud. |
| s-190
| Vist on hea, et ma seda ei teinud. |
| s-191
| Küllap oleks ära pööranud. |
| s-192
| Ma ei tea, miks oli nii kindel tunne, et see on võimalik. |
| s-193
| Siis hakkasin kirjutama kirjandust ja vahetasin selle tähtsa tunde peenrahaks, paljudeks pudisevateks sõnadeks. |
| s-194
| Või ei ole nii. |
| s-195
| Või hoidsin ma kirjutades seda tähtsa-tunnet hoopis meeles, muidu ei mäletaks enam üldse. |
| s-196
| Ja palju kordi teda üle kirjutades hakkasin ma temast valetama ja kaotasin tõetunde või sideme oma sisemise tõega ja ikkagi vahetasin peenrahaks. |
| s-197
| Ei tea. |
| s-198
| Siis ütlesin iseendale, et mõtelmine ei vii kuhugi. |
| s-199
| See ongi inimese needus, et ta mõtlemine ei vii kuhugi. |
| s-200
| Ja võibolla ka õnn. |