| s-101
| Ühesõnaga, jook neile, kes oma raha eest (umbes 300 krooni pudel) tahavad võimalikult palju maitset saada. |
| s-102
| Huvilisel tasuks veini kõrvutada hiljuti meie turule saabunud teise tuntud Tšiili veinitootja Concha y Toro Don Melchoriga või Tarapaca Gran Reservaga. |
| s-103
| Don Migueli veelgi auahnem ettevõtmine on aga samuti 1996. aastal valminud Grans Murales. |
| s-104
| 1980ndate keskpaigas hakkas selgeks saama, et vägevaid Cabernet'-veine osatakse valmistada kogu maailmas. |
| s-105
| See äratundmine sundis suurt modernisti juurte juurde tagasi pöörduma. |
| s-106
| Ta võttis moest läinud ja alahinnatud ajaloolistest sortidest Monastrell, Garnacha, Garró ja Samsó tillukesed istikud, kasvatas need potis viinapuudeks ja istutas suurepärase pinnasega veinipõllule Priorato ja Penedèsi vahel. |
| s-107
| Seal, 14. sajandil rajatud kloostri müüri varjus, valmib vein, mida on valmistatud 11 700 pudelit ning mis veinimeistri kinnitust mööda jääb mällu oma varjamatu isikupäraga. |
| s-108
| Eestisse jätkus erilisust vaid paarkümmend pudelit, aga arvestades ligi tuhande kroonini küündivat hinda, ongi see mõeldud vaid suurtele fännidele. |
| s-109
| Aroomis leidub mustsõstart, pipart, tüümiani ja mitmeid ürte. |
| s-110
| Maitses on esimene mulje magusus, mida täiendab tugev piprane õhetus (14% alkoholi) ja tubakane mõrkjus. |
| s-111
| Maitsepinge sünnib vürtsi ja magususe vahel, mitte happesuse toel nagu tavaliselt. |
| s-112
| Kuigi nooruse karmus ei luba veini küpsete päevade elegantsi kohta oletusi teha, on tegu ilmselgelt auahne veiniga, mille maitsepalett juba praegu külluslik. |
| s-113
| Don Miguel on tipptegijate hulgas tagasi. |
| s-114
| Hasso Krull. |
| s-115
| 'Jazz: nelikümmend luuletust'. |
| s-116
| Tallinn. |
| s-117
| Vagabund, 1998. 54 lk. |
| s-118
| Hoolimata sellest, et Hasso Krull on 80ndate keskpaigast peale meie kultuuripilti mõjutanud peamiselt kui kriitik, esseist, tutvustaja ja valgustaja, on ta loomingu keskmeks ikkagi luule. |
| s-119
| Hasso esimene, Max Harnooni nime all ilmunud kogu 'Must-valge' (1986) sisaldas hapraid dekadentlikke ja tihti väga naljakaid luuletusi. |
| s-120
| Paar aastat hiljem ilmunud 'Pihlakate meri' seisab teistest Hasso kogudest hoopis eraldi. |
| s-121
| Selles on palju arbujaliku vormiga ja ootamatute riimide ning siiretega impressionistlikke värsse. |
| s-122
| Kolmas kogu 'Luuletused 1987--1991' on omamoodi reaktsioon 'Pihlakate mere' lõpetatud täiusele. |
| s-123
| Seal rinnastatakse erinevatesse stiiliregistritesse kuuluvaid fraase, luuletused kubisevad tsitaatidest ja lausete tagant pole enam aimata selge sõnumiga terviklikku lausujat. |
| s-124
| Nende luuletuste loomisega samal ajal kandusid Hasso huvid fin de siecle'i dekadentidelt poststrukturalistidele, kelle käsitused keskmeta subjektist ja intertekstuaalsusest teda kahtlemata inspireerisid. |
| s-125
| Ometigi ei hüljanud ta päriselt ka dekadentide maailma. |
| s-126
| Sadomasohhistlikku poeemi 'Swinburne' (1995), mis meenutab mõnd deliirset episoodi Joyce'i 'Ulyssesest', tulekski lugeda kui dekadentliku poeedi sisemonoloogi. |
| s-127
| Hasso saateluuletused Toomas Kalve fotodele raamatus 'Kaalud' (1997) on seevastu hoopis selginenumad ja meditatiivsemad -- katsed minna piltide sisse ning asjade eneste juurde. |
| s-128
| Hasso 90. aastate luule pole olnud kerge lugemine. |
| s-129
| Luuletaja on sageli teadlikult hoolitsenud selle eest, et ta tekst ei väljendaks terviklikku tunnet ega võtaks ümmargust ilmet. |
| s-130
| Dissonantsete kujundite loogilise seostamisega jääb lugeja enamasti jänni. |
| s-131
| Seda kõike korvab aga alati aimdus, et nende luuletuste mõistmine on siiski kusagil käeulatuses -- et kui veel puurida, siis langeb kõik oma kohale. |
| s-132
| Hasso on kunagi kirjutanud 'Grammatilise luule manifesti', mida võib tõlgendada kui pürgimust luule poole, mis midagi vahetult ei tähistaks, vaid seisaks koos ainult grammatikast. |
| s-133
| Selle elementideks oleksid lausekulg, fraaside põimumine ja põkkumine. |
| s-134
| Säärane luule meenutab muidugi muusikat, kuid mitte harmoonilist muusikat nagu sümbolistlike poeetide kõlamaalingud, vaid atonaalset muusikat. |
| s-135
| Äsja ilmunud kuues luuleraamat 'Jazz' on ülesehituselt seda sorti seriaalne ja terviklik kogu, nagu 90ndatel on olnud Kivisildniku 'Dawa vita' ja Kesküla 'Vabariigi laulud'. |
| s-136
| Juba Hasso esikkogu oivaline nimiluuletus näib jazzist inspireeritud: |
| s-137
| Uues kogus lähtuvad aga kõik nelikümmend luuletust mõnest jazzi suurkujust. |
| s-138
| Hasso on Vikerkaares kirjutanud: ' Kahekümnendal sajandil on läänemaailmas valitsenud korraga kaks muusikat. |
| s-139
| Üks neist on akadeemiline modernism |
| s-140
| Teine on afroameerika muusika, sisuliselt samuti teatav modernism, kuid hoopis plahvatuslikuma tekke ja levikuga |
| s-141
| Afroameerika muusika suurim, mahukaim ja võimalusterohkeim vool on jazz. ' |
| s-142
| Jazzluule on pika traditsiooniga žanr, mis tekkis juba enne sõda, kuid saavutas haripunkti umbes samal ajal kui jazzki, so 50ndate lõpul, 60ndate algul. |
| s-143
| Tollal korraldasid biitnikud jazz-kohvikutes muusika saatel luulelugemisi, milles püüti tabada jazzile iseloomulikku spontaansust. |
| s-144
| Tollase New Yorgi elev atmosfäär ongi jäänud üheks viimaseks loomingulise keemise kõrgpunktiks sel sajandil, millesarnast hiljem nähtud ei ole. |
| s-145
| Hasso põlvkonna autoritest on beat-generatsiooni vaimusugulane meil veel näiteks Peeter Sauter. |
| s-146
| Teekond prantsuse dekadentide juurest ameerika jazzini ei ole midagi ebaloomulikku. |
| s-147
| Jazzi hakati Prantsusmaal tõsise kunstina hindama varemgi kui Ühendriikides. |
| s-148
| Eksistentsialistide silmis olid elu põletavad ja sageli uimastite küüsis geniaalsed neegermuusikud omamoodi poétes maudits, oma meeli süstemaatiliselt hävitanud dekantlike poeetide uuskehastused. |
| s-149
| Jazz oli midagi rohkemat kui lihtsalt üks musitseerimisviis. |
| s-150
| Kui enne sõda sümboliseeris saksofoniga neeger paljude õpetatud meeste silmis Õhtumaa allakäiku, siis sõjajärgses Euroopas hakkas ta tähistama pigem vabanemist lämmatavast konventsioonide koorikust. |
| s-151
| Kuid 40ndatel jõudis jazz juba ise nii rafineeritud väljendusviisideni, mis ei jäänud mingis mõttes maha muust kõrgmodernistlikust kunstist. |
| s-152
| Tänaseks on jazz muutunud üpris vähemuslikuks muusikaks (kui just mitte lugeda jazzi alla acid-jazzi jm klubimuusikat). |
| s-153
| Et ka luule on üpris vähemuslik kunstiliik, siis peaks jazz-luule viitama millelegi ülivähemuslikule. |
| s-154
| Õnneks on Hasso luuletused loetavad ka ilma muusikasaateta ja enamik luuletusi on nauditavad isegi siis, kui seda inspireerinud jazzmuusikust kuulnudki ei olda. |
| s-155
| (Hasso on oma luuletused pühendanud peamiselt Charlie Parkeri põlvkonna muusikutele, kuigi sekka on sattunud ka koguni mõned rock- ja rap-mehed. |
| s-156
| Mul on mingi kuulamismulje vähem kui kolmandiku Hasso mainitud tegelaste muusikast, ent tubli veerand on mulle nimedenagi tundmatud.) |
| s-157
| Need luuletused ei ole seega katsed tõlkida muusikat teise meediumisse, vaid iseseisvad improvisatoorsed arendused. |
| s-158
| Neil on mõistagi palju suurem sarnasus jazz-luulega kui jazz-muusikaga. |
| s-159
| Võrreldagu näiteks katkendeid tänapäeva ühe olulisema ameerika luuletaja Rita Dove'i luuletusest, mis on inspireeritud Billie Holidayst, ja Hasso luuletust, mis on pühendatud Dinah Washingtonile, ning mõlemat teksti omakorda lauljataride häälega: |
| s-160
| Billie Holiday kõrbenud hääles oli sama palju varjundeid kui helke, kurb kandelaaber sileda klaveri taustal, gardeenia, ta signatuur selle räsitud näo all ... |
| s-161
| (Rita Dove, 'Kanaarilind', |
| s-162
| tlk Hasso Krull) |
| s-163
| gardeeniad õitsevad ja nende lõhn on nii täpselt ühtemoodi kui ta tuleb vaesuse sügavalt südamest ja keerab külje päikese poole mis keerab külje saksofoni poole ... |
| s-164
| (Hasso Krull, 'Dinah Washington'). |
| s-165
| MÄRT VÄLJATAGA |
| s-166
| Hasso Krull. |
| s-167
| 'Jazz: nelikümmend luuletust'. |
| s-168
| Tallinn. |
| s-169
| Vagabund, 1998. 54 lk. |
| s-170
| Seost jazziga ma Hasso Krulli luuletustel ei näe: pean lausa mitu korda vaatama pealkirju -- muusikute nimesid -- algul uskumata, et keegi võib niimoodi jazzmuusikat kirjeldada. |
| s-171
| Eks igaüks võta kunsti vastu erinevalt, kuid jazz ja 'Jazz' on nagu kaks eri planeeti, kus ka elanikud on erikujulised. |
| s-172
| Ja kui nad satuksid siia, siis tulnuka esmamuljed jazzist võiksid ju niisugused olla. |
| s-173
| Kuid ka sel juhul tuleks täpsustada -- kirjutamiskoht: Tartu ('pikutan ... see lükkab asju natuke edasi ... nii läheb õhtugi vaikselt mööda ...' lk 34) või kusagil maal Põhjamaal; aeg: hilissügis või talv. |
| s-174
| Ehk teiste sõnadega: autori jahe raskemeelne maailm on luules, jazz aga põhiliselt vaid pealkirjades (vahel harva on sama pealkirjanime, või sõna saksofon, leida ka tekstis). |
| s-175
| Kujundid on raamatus üldsõnalised, täpsustused ja detailid puuduvad. |
| s-176
| See on, jah, lihtsalt selline luule, kuid jazzi puhul on just detailid need, mis teda žanriliselt eristavad kõigest muust. |
| s-177
| Jazzis, erinevalt 'Jazzist', on igale noodile/sõnale antud alati eriline, täpsustatud karakter. |
| s-178
| Jazz koosneb, kirjapildis vaadatuna, täiesti tavalistest nootidest; mängitult on need aga õigest helikõrgusest väljalibistatud; kõla on määritud: lisatud on isikupärane ragin ja vaevumärgatavad valenoodid. |
| s-179
| NOODIPILDI HARILIKUD RüTMID on esituses hüplema pandud, nihutatud, teravate rõhkudega hakitud ... |
| s-180
| Kas saaks 'Jazzi' jazziks teha eteldes (või räppides)? |
| s-181
| Kindlasti, kuid nii saaks igat teksti. |
| s-182
| Ikkagi autori asi oleks sõnade ja rütmide valikuga oma jazzluule oigama ja gruuvima panna. |
| s-183
| Mitmed jazzivõtted, näiteks riff, võiks anda selleks inspiratsiooni. |
| s-184
| Jazzi peetakse kõigist kunstidest parimaks ameerika vaimu väljendajaks. |
| s-185
| Kõik ameerikalik on aga alati hästi konkreetne, detailselt ja äratuntavalt määratletud ajas, ning eriti ruumis; lausa numbriliselt lõpuniminev: mitte, et annan talle natuke raha (lk 49), vaid, näiteks, et annan 4 dollarit ja 35 senti. |
| s-186
| Kuid raamatus valitseb üldisus; näiteks päikest, ühte sagedamini esinevat kujundit, pole kunagi lähemalt iseloomustatud; ühesõnalisena mõjub päike kui lapsejoonis varre otsas, kui mitte-eriti-vajalik liiklusmärk kuskil põlluteel; ta pole vinguse suurlinna kõrvetav subtroopiline päike, vaid selline, mis lahkelt valgustab meile välja need 'pisikesed pardipojad, kes tulevad pats-pats' (lk 46). |
| s-187
| Luulekujundid 'Jazzis' on leplikud, hästikasvatatud ja häbelikud (seda muljet ei kõiguta ka erandlikud kodunurka kusemine (lk 47) ja 'oma vittude pehmetel patjadel' hüppamine (lk 29). |
| s-188
| Kuid jazz -- väliselt on ta lodev, käitumiselt väljakutsuv, kohati labanegi: sündis ta ju lõbumajas ja kasvas üles kõrtsis. |
| s-189
| SISEMISELT ON JAZZ aga väga pingestatud: soolos täpselt reegleid ja meetodeid jälgiv; nagu malepartii alguses: kombinatsioonidest ning paljudest ettevalmistatud nippidest valiv. |
| s-190
| Nii ei vastandu jazzi vorm mitte ainult 'Jazzi' tekstile, vaid ka autori avaldusele eessõnas (eessõna oleks võinud küll trükkimata jätta!), kus ta ilmselt õigustab oma sihitust, hõredust ja kergekäelisust: 'jazzmuusikaga seob improviseerimise vabadus: ükski tekst pole olnud ette planeeritud, luuletus võib korduvalt muuta suunda ...'. |
| s-191
| Sellest nähtub ta tegelik jazzi-kaugus: luuletaja tunnistab oma usku improvisatsiooni-müüti. |
| s-192
| Asi on aga nii, et kuigi noodistamata, on jazzisoolo kulg ette ära määratletud; ta koosneb nii laenatud kui ka oma, kuid igal juhul hästi-läbiproovitud elementidest (vabam, nn spontaanne improvisatsioon on erand, mis ei mahugi hästi jazzi sisse: avangard ja Keith Jarretti sooloesinemised; aga neid muusikuid ju raamatus pole). |
| s-193
| Oleks võinud pigem lähtuda ühest palast (ja vahel plaadist), mitte (peaaegu) alati vaid esineja nimest. |
| s-194
| Ning pole vahet luulelaadil eri muusikunimede all: näib, nagu oleks enamik pealkirju paigutatud juhuslikult -- kuid, minugipoolest, võib ju ka nii teha! (vahel siiski on väline põhjendus: John Lewis, 'iga pisimgi detail', lk 40). |
| s-195
| JA MA EI NäE, nagu väidetud lk 20, mingit välist sarnasust moonil ja tromboonil ... |
| s-196
| Kuid võibolla olen hoopis mina teiselt planeedilt, või olen liiga raskemeelne neid lullasid nautimaks, või kritiseerin liiga kergekäeliselt. |
| s-197
| Või tahan teab mis avastuslikust (kuigi ju võiks, eks!). |
| s-198
| Ning kirjutan liiga esmamulje põhjal: kui rohkem üle lugeda, tulevad mitmed kujundid juba tuttavatena vastu ja hakkavad isegi meeldima. |
| s-199
| Muusikat võib küll proovida sõnadesse panna! |
| s-200
| REIN RANNAP |