| s-3
| Nüüd, kus ma juba peaaegu terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on. |
| s-4
| Juhtunud? |
| s-5
| Paljugi on juhtunud ... |
| s-6
| Ometi peaksin ma ju küllalt karastunud olema, sest ööd metsas ei ole just nõrganärvilistele. |
| s-7
| Ka suvisel ajal on tormiseid pilvealuseid öid, mil tuul ragistab puudes ning ulub nagu kurjast vaimust vaevatud, võimsad oksaharud murduvad lahti kõrvulukustava prahvakuga, vihma kallab, nagu oleks viimnepäev käes ... |
| s-8
| Kord nägin, kuidas välk lõi metsalagendikul seisvasse tamme, mis sealsamas paigas leegimöllus ragisedes maha põles. |
| s-9
| Vaatepilt oli nii võimas, et hoolimata ohust tule kätte jääda ei raatsinud ma põgeneda, vaid seisin ja vaatasin lummatuna metsahiiglase hukkumist, kuni ta söestunud oksaköndid esimestes vihmavalingutes kustusid. |
| s-10
| Ei saa öelda, et ma ühelgi neist tormistest öödest tõsiselt kartnud oleksin. |
| s-11
| Loodus on oma jõus mõnikord hirmuäratavgi, kuid ometi on raske karta midagi, mida sa mõistad, samas kui seletamatu, mis iseenesest ei pruugigi olla ähvardav või ohtlik, võib tekitada pöörast, lausa halvavat hirmu. |
| s-12
| Viimane öö metsas ei lähe mul vist kunagi meelest. |
| s-13
| See kummitab mind siiani unenägudes ning sageli ärkan võpatades üles, tundes tolle halli kivi kõrvetavat külmust, nagu magaksin ikka sellel jumalast mahajäetud teeristil ning mitte omas voodis väikeses turvalises agulimajas. |
| s-14
| Tol hommikul lahkusin oma laagrist ühe väikese metsajärve kaldalt, mille puutumatus ja rahu olid mind ahvatlenud mõneks ajaks paikseks jääma. |
| s-15
| Sel päeval sai rännurahutus kauni paiga võlust siiski võitu. |
| s-16
| Pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ja asusin põhja poole teele, lootes õhtuks suurele maanteele välja jõuda. |
| s-17
| Mu lootused aga luhtusid, sest õige pea muutus kuiv jalgealune pehmemaks ning, ületanud ühe kõrgema seljaku, nägin enda rõõmsaks üllatuseks künkaviire jalamilt algavat raba, mis laius kaugele silmapiirini. |
| s-18
| Rabad mulle meeldivad. |
| s-19
| Mind köidab nende sombuselt melanhoolne maastik, justkui tolmuselt hallid kidurad männid siinseal, mis hoolimata sellest, et paistavad surnud puuköntidena, on kummalisel kombel siiski elus. |
| s-20
| Pehme erkudes toonides sammal lõhnab vängelt ja joovastavalt ... |
| s-21
| Miski ei võistle eheda raba hõnguga, kus segunevad sookailu mõrkjas lõhn, murakate pehme, vaevuaimatav aroom, niiske sambla värske hõng ning müstilised mahlakad laukaaurud, mis reetliku salalikkusega meeltesse imbuvad. |
| s-22
| Tookord võisin seda hõrkust volilt nautida, sest sumpasin rabas kuni sügava hämarani. |
| s-23
| Alles vastu ööd jõudsin rabast tümama maa peale välja. |
| s-24
| Olin läbinud palju vähem, kui hommikul oletasin, aga olin ikkagi surmani väsinud ja näljane. |
| s-25
| Otsustasin ööbida sealsamas läheduses, et siis hommikul jätkata: kiiret mul ju polnud kuhugi. |
| s-26
| Umbes poole kilomeetri jagu edasi muutus metsaalune kuivemaks, nii et sain lõkketegemisele mõtlema hakata. |
| s-27
| Lõpuks leidsin koha, mis näis ööbimiseks sobivat. |
| s-28
| Kahe umbekasvanud, ilmselt mõnda aega mahajäetud metsatee ristist mitte kuigi kaugel oli väike lagendik, mille teepoolses servas seisis suur hall kivi. |
| s-29
| Metsa all voolas väike puhta veega oja, mille kallastel oli paar kuivanud puud maha murdunud, nii et nii vesi kui lõkkematerjal olid käe-jala juures. |
| s-30
| Too kivi meeldis mulle samuti: kui sellise äärde lõke teha, siis hoiab ta öösel kaua aega sooja ja on lisaks ka väheke varjuks. |
| s-31
| Keetsin terve katelokitäie teed ning kustutasin mehiste võileibadega nälja. |
| s-32
| Kuni ma lõpuks õndsalt viimast tassi teed rüüpasin, oli sügav öö kätte jõudnud ning ümberringi võttis maad augustiöine pimedus — esimene märk, et sügis ei ole enam kaugel. |
| s-33
| Viskasin tulle veel ühe suurema rondi, keerasin endale teki ümber ning seadsin magama, selg mõnusalt vastu sooja kivi. |
| s-34
| Nägin kummalist und. |
| s-35
| Tavaliselt unenäod ununevad ärgates, aga see mitte, vastupidi, see on siiani selgelt ja üksikasjalikult meeles. |
| s-36
| Olin mingis avaras hämaras ruumis, millest mu silmad algul midagi ei seletanud, justnagu oleksin äsja heledast päevavalgusest sisse astunud. |
| s-37
| Kõrvulukustav muusika kurdistas mind, läbi selle kuulsin vaid üksikuid valjuhäälseid hõikeid. |
| s-38
| Kui mu silmad aegamisi hämarusega harjusid, nägin, et olen sattunud otse peo keskele: ümberringi oli palju inimesi, osad tantsisid, osad püüdsid läbi valju muusika hääli kähedaks röökides juttu ajada, osad jõid niisama omaette röötsakil, olles leppinud sellega, et keegi nagunii kedagi ei kuule. |
| s-39
| Ka siis, kui mu kõrv vägivaldselt valju muusikaga veidi harjus, suutsin üldisest melust eristada vaid üksikuid sõnu ja mõttetuid lausekatkeid. |
| s-40
| Samuti tundusid inimeste näod mulle nii ähmastena, nagu vaataksin neid läbi paksu uduse klaasi. |
| s-41
| See oli kummaline, sest kõik muu paistis vägagi selgelt. |
| s-42
| Hägused valged laigud nägude asemel näisid maskidena, millega pidutsejad end minu eest varjasid. |
| s-43
| Tundsin end kõhedalt, justkui oleks mind ennast salaja jälgitud. |
| s-44
| Korraga köitis mu ekslevat pilku umbes minuvanune pikakasvuline mees. |
| s-45
| Ta seisis kahe sõbraga nurgas ja kummutas pooleliitrisest pudelist viina. |
| s-46
| Tema nägu nägin ma selgesti ning kuigi võin vanduda, et ta oli täiesti võõras, tabas mind äratundmisrõõm, nagu oleks tegemist kellegi vägagi tuttava ja olulisega. |
| s-47
| Selles, et ma teda siiski esmakordselt nägin, ei olnud võimalik eksida: on nägusid, mida ei ole lihtne unustada. |
| s-48
| Ta profiil oli niivõrd lõikav, et hetkeks tundus, nagu õngitseks terava kongus nokaga röövlind viinapudeli kallal. |
| s-49
| Muljet süvendasid veelgi järsu nurga all langev kõrge otsaesine, peaaegu nulliga pügatud tumedad juuksed ning teravalt esiletungiv lõug. |
| s-50
| Ta liigutused olid samuti ebatavalised, alates jõuliselt ja veidi ülemäärase hoogsusega, aga jäädes kuidagi lõpetamata, nagu oleks õhk neile pehmet aga väsitavat vastupanu osutanud. |
| s-51
| Jälgisin teda üksisilmi ning mind läbisid kummalised tunded — tunded, mis mulle kunagi varem ühtegi temataolist meesolevust nähes mõttessegi pole tulnud, kuid mis sel hetkel näisid täiesti loomulikena. |
| s-52
| Kontrast, mille ta suured tumedad silmad ning leebe joonega huuled teravate, lausa kiskjalike näojoontega moodustasid, oli lummav ja külgetõmbav. |
| s-53
| Vahtisin teda üksisilmi, kuni kõik muu ümberringi hägunes. |
| s-54
| Kogu peokära näis hääbuvat. |
| s-55
| Jäi ainult tema — joomas, rääkimas, laisalt seinale toetumas ... ja ometi sisemiselt pingul. |
| s-56
| Võibolla midagi ootamas? |
| s-57
| Tekkinud akvaariumitaolises vaikuses tajusin järsku kellegi sisenemist. |
| s-58
| Pöörasime korraga pead — mina ja tema. |
| s-59
| Uks avanes — ülejäänud peoliste jaoks, kes seal tõenäoliselt siiski olemas olid, küllap märkamatult, kuid minu (meie?) jaoks millegipärast nii ainuoluliselt, et vähimgi hääl, mida ukse vanad raudhinged kuuldavale tõid, kostis valjult ning kajas suures ruumis vastu. |
| s-60
| Loojuva päikese punakas valgus pääses korraks hämarasse saali ning tolles purpurses raamis seisis keegi väike ja õbluke, kelle nägu ma tollel valguse ja hämaruse pimestaval piirimaal näha ei saanud. |
| s-61
| Siiski oli ta tulemine nii ääretult tähtis ja halvaendeline, et ootamatu ängistushoog pidi mind peaaegu kägarasse suruma. |
| s-62
| Tahtsin karjuda, et teda hirmutada, tahtsin ukseni tormata ja ta välja tõugata, lootuses, et too teine teda siiski ei märganud, kuid ei suutnud häältki teha, veel vähem end liigutada. |
| s-63
| Abitult jälgisin, kuidas tulija veidi kõhkleval sammul saali astus ning oiatasin, kui uks ta järel kõrvulukustavalt kinni kõmatas. |
| s-64
| Kõik ümbritsev — pidutsevad inimesed, seinad, põrand, lagi, oli ainult laialivalguvate värvilaikude udune kaleidoskoop ning ma nägin ainult neid kahte üksteisele lähenemas kõhklematult ja otse üle saali, justnagu poleks ka nende jaoks olemas midagi muud. |
| s-65
| Mehe hääl, tavaline inimlik hääl, purustas tolle kummitusliku vaikuse: 'Kristin, sa ikkagi tulid ...' |
| s-66
| Tüdruk naeratas, mängides üllatust, kuid suutmata siiski oma headmeelt varjata: 'Kas sa siis ootasid mind, Juudas?' |
| s-67
| Kõik muutus. |
| s-68
| Nad näisid nii turvaliselt inimlikena, pisut ebakindlad, pisut kohmetud, unustanud kõik ümbritseva peale teineteise. |
| s-69
| Tundsin end sellest kummalisel kombel osa saavat ja olin samamoodi — rahutult õnnelik. |
| s-70
| Imestasin, kuidas võis too tüdruk mind alguses üldse nii hullusti hirmutada — nõnda vist võis nimetada toda surmapelule sarnanevat ängistust, mis mind tabas. |
| s-71
| Ta oli ju nii noor, vaevalt kuusteistki täis, ning kogu ta olekust õhkus noorekeste veidi lapsikut usaldavust ja toda kummalist säravat elurõõmu, mis paneb temasugustele tänaval järele vaatama. |
| s-72
| Ja siis veel too süütu vasikaviisi värske uudishimu kõige vastu, mida ümbritsev imepärane maailm pakkuda võis ... |
| s-73
| Ei saa öelda, et ta oleks ilus olnud, aga pilkupüüdev — seda kindlasti. |
| s-74
| Nad istusid nurgas, pikakasvuline Juudas tüdruku kohale kummardunud, teda pooleldi varjates (minu eest? teiste eest?). |
| s-75
| Nad naersid mõttetute naljade üle, rääkisid, rääkisid misiganes pähe juhtus, naersid taas ... tantsisid, jõid ja tantsisid veel. |
| s-76
| Siis ... |
| s-77
| 'Tule, Kristin, lähme sõidame!' haaras Juudas tüdrukul käest. |
| s-78
| Turvalisus oli purustatud ning külm ängistus tuli tagasi, mõjudes lausa hoobina. |
| s-79
| Kristin ainult naeris muretult ning nad astusid käest kinni hoides üle ukseläve pimedasse öhe. |
| s-80
| Ja mina läksin nendega tahtmatult kaasa. |
| s-81
| Tundsin pealtvaataja piinlikkust, kui nad eesistmel kirglikult suudlesid, teadmata, et autos on veel keegi. |
| s-82
| Uni ja reaalsus läksid mu jaoks tol hetkel tõesti täiesti segamini. |
| s-83
| Siis vajutas tüdruku lähedusest lõplikult joobunud Juudas gaasi põhja ning auto võttis kummide vingudes paigast. |
| s-84
| Kristin kiljatas, mängides ehmatust, kuid tegelikult oli ta lihtsalt hirmutult põnevil. |
| s-85
| Kihutasime mööda pimedat maanteed, kuni Juudas järsult kitsale metsavaheteele ära keeras. |
| s-86
| Tihedad männitukad vilksatasid tuledevihus, kui juht autost pehme kattega teel viimast võttis, nii et liiv rataste alt tuiskas. |
| s-87
| Juudas sai sellest veelgi enam hoogu juurde ja kiirus üha suurenes. |
| s-88
| Kristin hoidis juba teesklematu hirmuga uksest kinni, aga juht näis olevat ta olemasolu unustanud, nautides sõidu kiirust ja metsikust ning seda, kuidas võimas auto talle kuuletus. |
| s-89
| 'Juudas, palun ära tee!' hüüatas Kris peaaegu tahtmatult, kui nad ühest järsemast kurvist peaaegu välja oleksid lennanud. |
| s-90
| 'Ära karda, kõik on korras!' vastas teine ja suurendas kiirust. |
| s-91
| 'Kõik on kontrolli all!' |
| s-92
| Hirmust ümmarguste silmadega jälgis tüdruk teed. |
| s-93
| Ees paistis pikk sirge tee ja Juudas võttis kiiruse võimalikult üles — võibolla tõestamaks, et kõik ongi kontrolli all. |
| s-94
| Mootor undas ning tumedad puutüved vilksasid mööda, kui nad kaelamurdval kiirusel edasi kihutasid. |
| s-95
| Liiga hilja nägi Juudas, et pika sirgena tunduv tee lõpeb varjava künkaga. |
| s-96
| Auto lendas üle teekumeruse ... järsk kurv ... pidurite krigin ... siis lõpmatuna tunduv libisemine reetlikul liival ja siis ... jõhker löök ... pimedus. |
| s-97
| Tolle lühikese põrguliku pimeduse jooksul valdas mind vastandlike tunnete keeris: armastus, viha, abitus ja siis lihtsalt hirm ning see viimane osutus kiiresti kõige tugevamaks. |
| s-98
| Hirm iseenese pärast, surmahirm. |
| s-99
| Purukslennanud aknast paistis suur hall kivi. |
| s-100
| Vaikus, mis peale mürtsatuse läbilõikavat rauakriginat maad võttis, oli nii sügav, et mõjus peaaegu kõrvulukustavalt. |
| s-101
| Õnneks ei kestnud see kaua ... |
| s-102
| Juudas ajas end oiates üles: 'Kristin?' |