| s-106
| 'Kristin!' paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest ... |
| s-107
| Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed. |
| s-108
| Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki märki hingamisest. |
| s-109
| Tulutult. |
| s-110
| Hirm. |
| s-111
| Ahastus. |
| s-112
| Siis jälle hirm. |
| s-113
| Siis süütunne. |
| s-114
| Siis jälle hirm. |
| s-115
| Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda oma olnud. |
| s-116
| Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime — sain Juudasest aru. |
| s-117
| Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud? |
| s-118
| Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini. |
| s-119
| Tüdruku pea ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena. |
| s-120
| Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla. |
| s-121
| Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte jahedust tajudes. |
| s-122
| Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama asus. |
| s-123
| Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati ... rabedad hingetõmbed .. ja samas nii täielik vaikus. |
| s-124
| Puud seisid hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena ümber kuu. |
| s-125
| Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat. |
| s-126
| Auk sai valmis. |
| s-127
| Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks ... milleks ta mõeldud oli. |
| s-128
| Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega. |
| s-129
| Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega — näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas. |
| s-130
| Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama. |
| s-131
| Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi. |
| s-132
| Viimasena paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid. |
| s-133
| Lõpuks kattis liiv ka need. |
| s-134
| Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse. |
| s-135
| Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul. |
| s-136
| Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset sahinat ... |
| s-137
| Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see kestis talumatult kaua. |
| s-138
| Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult aimatav, siis tugevam ja selgem ... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud. |
| s-139
| Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke, meeleheitlikke liigutusi. |
| s-140
| Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks ... |
| s-141
| Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma. |
| s-142
| Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost oimetu. |
| s-143
| Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel sooja annaks. |
| s-144
| Kivi oli külm nagu jääpank. |
| s-145
| Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle. |
| s-146
| Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud. |
| s-147
| Võtsin paar roigast ja ... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik. |
| s-148
| Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost. |
| s-149
| Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata. |
| s-150
| Kas tuli see siis sellest ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes. |
| s-151
| Korraga nood öömusta udu laamad avanesid. |
| s-152
| Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene. |
| s-153
| Tüdruk. |
| s-154
| Kristin. |
| s-155
| Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat ... |
| s-156
| Kristin naeris. |
| s-157
| Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt. |
| s-158
| Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed. |
| s-159
| Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis. |
| s-160
| Korraga ta lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud Juudast. |
| s-161
| Õige märkamatult liikus Kristin lähemale ... |
| s-162
| Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind puudutada. |
| s-163
| Ta nägi välja nii ... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev. |
| s-164
| Ja mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud. |
| s-165
| Väristasin tahtmatult õlgu. |
| s-166
| Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel. |
| s-167
| 'Juudas, sa ikkagi tulid ...' sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust. |
| s-168
| Mälupildid unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas, siis ... |
| s-169
| Juudasega suudlemas ... |
| s-170
| Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: 'Kas sa siis ootasid mind, Kristin?'. |
| s-171
| Siis sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud. |
| s-172
| Tüdruk astus veel sammukese lähemale ... ja siis veel sammukese. |
| s-173
| Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada. |
| s-174
| Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin. |
| s-175
| 'Juudas ...' sosistas ta. |
| s-176
| 'Ma ju teadsin, et sa tuled. |
| s-177
| Ilma sinuta on ... nii igav! ' |
| s-178
| Ta vaatas arglikult naeratades mulle otsa. |
| s-179
| 'Ma ei taha enam üksi!' kurtis ta 'Üksi on külm ... |
| s-180
| Tule minu juurde!' ta sirutas käed. |
| s-181
| 'Tule!' |
| s-182
| See mõjus nagu käsk. |
| s-183
| Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus pigistanud. |
| s-184
| Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu. |
| s-185
| Ometi tundsin toda halvavat külma otse enda taga ... ei sammugi maha jäämas. |
| s-186
| Ainult korra julgesin üle õla vaadata. |
| s-187
| Seal ta oli! |
| s-188
| Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust ... |
| s-189
| Käed ette sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised. |
| s-190
| Ta ei jooksnud, ta lihtsalt tuli. |
| s-191
| Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali. |
| s-192
| Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi. |
| s-193
| Midagi ei juhtunud. |
| s-194
| Võtsin end kokku ning kergitasin pead. |
| s-195
| Ikka ei juhtunud midagi. |
| s-196
| Julgesin heita pilgu selja taha. |
| s-197
| Seal ta oli! |
| s-198
| Lähedal ... |
| s-199
| Otse sealsamas üle oja. |
| s-200
| Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud. |
| s-201
| Nähes mind tõusvat, sisistas ta tigedalt ning püüdis veelkord minu poole küünitada. |
| s-202
| Voolav vesi peatas ta aga jälle ning jubeda karjatusega, mis katkes poole pealt, nagu oleks liiv selle lämmatanud, haihtus ta öösse. |
| s-203
| Tuikusin metsa nagu joobnu, minnes edasi sihitult nagu nõdrameelne. |
| s-204
| Ometi ei võtnud kaua, kuni jõudsin suure maanteeni välja. |
| s-205
| Keegi ei tahtnud mind peale võtta, üleni porine ning metsik, nagu ma olin. |