| s-3
| “ Ma olen optimist - oleme majanduskasvu esimeses faasis. ” |
| s-4
| 58aastane statistikaprofessor vedas paberitükile üha uusi nooli. |
| s-5
| Kord olid need suunatud vasakule, kord jälle paremale. |
| s-6
| Intervjuu lõpuks oli paberil lugematu hulk siniseid nooli. |
| s-7
| Ja mõned märksõnad. |
| s-8
| Vello Vensel oli juba kaks aastat valmis Eesti Panga presidendi toolile istuma. |
| s-9
| “ Põhiline kaalumine oli kaks aastat tagasi, kui nõustusin keskpanga nõukogu esimeheks kandideerima. |
| s-10
| Nüüd ma ei kõhelnudki. ” |
| s-11
| Ja milleks kõhelda, kui tunned end panganduses nagu kala vees. |
| s-12
| Kulus hulk aega, enne kui keskpanga tulevane juht leidis võimaluse Luubiga avameelselt vestelda. |
| s-13
| Ühelt poolt ei tahaks rääkida enne, kui president on mind kinnitanud, arutles professorihärra. |
| s-14
| Teiselt poolt kammitses ametisse asumise kuupäev - reede, 28. aprill. |
| s-15
| Siis on mul suu lukus. |
| s-16
| Siis ei saa enam rääkida. |
| s-17
| Siis on intervjuudega lõpp. |
| s-18
| Homse Eesti Alan Greenspan tajus ülima selgusega, milliseks muutub peagi iga tema sõna kaal. |
| s-19
| Ta ei arvanud, et tema sõna peale hakkavad maaklerid aknast alla hüppama. |
| s-20
| Küll aga arvas ta, et kui just mitte tema, siis Eesti Panga signaalid peaksid olema õigeaegsemad, väga selged ja üheselt mõistetavad. |
| s-21
| 17. aprillil saabus viimaks õige hetk - pangapresidendi ametiks valmistuv professor Vensel oli veel vaba rääkima sellest, mis talle meeldib ja mis ei meeldi, millised on Eesti tegelikud võimalused, mida on ta elust õppinud. |
| s-22
| Ootamatult kujunes Luubi intervjuu keskpanga presidendiks kinnitatud mehele viimaseks. |
| s-23
| Miks? |
| s-24
| Küllap selgub seegi. |
| s-25
| Seni on needki vähesed, kes teavad, vait nagu surmahirmus kuldid rukkis. |
| s-26
| Kuulujuttudest lausa umbes õhus vihjab üks, et küllap ta varjas midagi. |
| s-27
| Varjas tõepoolest! |
| s-28
| Mitte viis, vaid vähemalt viis tuhat hane on tal, mõtlesin neljapäeva varahommikul nõutult Tuula külas Venseli talu ees seistes. |
| s-29
| Kui põldudel häälitsevaid haneparvi mitte arvestada, oli talu otsekui välja surnud. |
| s-30
| Lakkamatu voona libisesid linnud üle Venseli talu punase kivikatuse. |
| s-31
| Eesti riigi üks tippametnikke oli ühes nendega läinud ... |
| s-32
| KAVALERID. |
| s-33
| Eestlaste põline tööarmastus sai okupatsiooniajal nii mõnelegi saatuslikuks - võimumehed tegid neist kangelased. |
| s-34
| “ Lehmä es tohtinu vitsaga ka lüüa. |
| s-35
| Kui ülevaatus tulli, pesime lehmä kõik seebiga puhtass. |
| s-36
| Iga päev sai loomi kammitu ja klanitu. |
| s-37
| Tännava peale puistasime saepuru, et oless puhas astu. ” |
| s-38
| Stalini ajal kuldtähe saanud sotsialistliku töö kangelastest on ainsana elus Aurelie Külaots (80). |
| s-39
| Ta elab Narva külje all Sinimäel, traktor õuel ja aed mesipuid täis. |
| s-40
| 6 tonni piima lehma kohta. |
| s-41
| “ Raba töötegemist, sis läheb ikke, ” kõlab Aurelie retsept kangelaseks saamise kohta. |
| s-42
| “ Kari oli ka vägade hea, see tumepunane Eesti kari. ” |
| s-43
| Kangelasteo paik oli Udeva sovhoos. |
| s-44
| Pea kõik 5. oktoobril 1949 kilinad-kulinad rinda saanud rabasid tööd teha Udeva mõisa vanas laudas. |
| s-45
| Imelehmad olid kunagiste mõisalehmade väärikad järeltulijad. |
| s-46
| Kangelasnaine pidi tähe eest tosin sarvekandjat neli korda päevas piimast kuivaks pigistama. |
| s-47
| Aurelie tuli Eestisse Venemaalt, Jaroslavli oblasti Kulza eesti külast. |
| s-48
| Ees ootavat suurt au ei osanud ta aimata: “ Ei tiiand ette midägit. |
| s-49
| Ütskõrd kutsuti välla ja ... |
| s-50
| Muidugi olli hää meel, kel tuu ei ole hää meel. ” |
| s-51
| Sangarinimetus tõi lisaks 3000 rubla, vaese kolhoosniku jaoks suure raha. |
| s-52
| Praeguses presidendilossis Kadriorus anti autasud üle ja tehti suur pidu. |
| s-53
| “ Nüüd on unustatu kõik. |
| s-54
| Eks ma tuletan meelde neid kõiki, aga mis seal enam, see om ju kõik kadunu. ” |
| s-55
| Aurelie emal oli 12 last. |
| s-56
| Tööd tuli kõigil teha. |
| s-57
| “ Egä niimoodi saand nagu nüid, istuvad tänaval ja nühivad pükse. ” |
| s-58
| Sõja ajal teenis Aurelie kolm aastat Venemaal traktoril leiba. |
| s-59
| Ühel ilusal veebruaripäeval laaditi ta traktoriga rongile ja algas päevadepikkune teekond Ukrainasse. |
| s-60
| Seal tuli otsejoones kolm kilomeetrit mööda põldu lasta, enne kui pööramise aeg kätte jõudis. |
| s-61
| “ Minul pole häda midägit. |
| s-62
| Pension käib ja puha. ” |
| s-63
| Traktor aias on poja oma. |
| s-64
| Mis te nende tähtedega teete? |
| s-65
| “ Maha müün. ” |
| s-66
| Vanavarakaupmees Andri Heidmets on rääkinud peaaegu kõigi sotsialistliku töö kangelastega. |
| s-67
| Nende elukohti mäletab ta peast. |
| s-68
| “ Ahah, Ruppert Kaik! |
| s-69
| Kolmas paraadna, üles. |
| s-70
| Vaat tema ei ole enda oma ära müünud. |
| s-71
| Peaaegu kõigi käest olen küsinud, Ernesaksalt ka. ” |
| s-72
| Andri maksab kuldtähe eest 5000 krooni. |
| s-73
| Iga sotsialistliku töö kangelase kohta on tal kaart. |
| s-74
| 142st Eesti NSVs välja teenitud sotstöö kuldtähest on Andri Heidmetsa käest läbi käinud umbes 80. |
| s-75
| “ Mul juba arvepidamine sassis. ” |
| s-76
| Tegi igapäevast tööd. |
| s-77
| “ Tahtsin end natukenegi kohendada, ostsin kübara, mida maanaine muidu elus ei näinudki. |
| s-78
| Eks naised saand seda kusagilt teada. |
| s-79
| Üks võttis mingi mütsilätu, pillas sõnnikurenni: no näe, lüpsjad käivad nüüd kübaratega! ” |
| s-80
| Järvamaal Ahulas elavale endisele lüpsjale Leida Vinkelile (69) tuli kuldtäht lihtsalt rinda. |
| s-81
| “ Tegin oma igapäevast tööd. ” |
| s-82
| 1950ndate aastate algul hakati taga ajama kõrget toodangut. |
| s-83
| “ Kukkus lihtsalt rumalasti välja, et minu grupis olid taludest kogutud paremad loomad. ” |
| s-84
| Suure pressi all surid küll pooled väärtuslikud lehmad ära - polnud kangelaslikkusega harjunud. |
| s-85
| “ See oli ju tohutu sööt, mis neile ette anti, udarad jäid haigeks. ” |
| s-86
| Ellujäänute vasikatest hakati siis kasvatama kolhoosilehmi. |
| s-87
| Ahulas on Leida Vinkel ka sündinud. |
| s-88
| Tema isa suri varakult, meeshinge majas polnud, viis tüdrukut kasvamas. |
| s-89
| Kel kael hakkas kandma, see pandi tööle. |
| s-90
| “ Tööd tuli hirmsasti teha, aga eks seda tegid kõik, ” ei taha Leida Vinkel end esile tõsta. |
| s-91
| Kell pool viis hommikul tuli laudas kohal olla. |
| s-92
| Igal neljandal päeval pidi valves sõnnikut koristama ja loomade poegimist jälgima. |
| s-93
| Suvel oli vaja igal neljandal päeval karjas käia. |
| s-94
| Neljal talitajal oli igaühel 12-14 looma. |
| s-95
| Kõige hullem oli piiritustehase praaka kanda. |
| s-96
| Seda oli võimatult palju. |
| s-97
| “ Kui loom praaka sai, sõi ta kõik ära, mis ette anti, ” meenutab Leida Vinkel. |
| s-98
| Kangelaseks saamine oli talle juba ette teada. |
| s-99
| Märtsis 1958 anti koos kuldtähega Lenini orden ja kaevurilamp. |
| s-100
| “ Nihuke jurakas metallitükk, karbiid sees ja haises nii, et hoidku, ” naerab Leida Vinkel. |
| s-101
| Kuulsus tõi kadedust, sangari-ike ka kõiksuguseid kohustusi - Moskvas saadiku mängimisest koduse parteitööni. |
| s-102
| “ Oli nagu seal kell kaelas, ” naerab Leida Vinkel oma tähte. |