Universal Dependencies - Estonian - EDT

s-1

ilu_kivirahk_1

Öö oli täiesti tuuletu.

s-2

ilu_kivirahk_2

Tähed taevas särasid nagu laiali loobitud silgupead ning peegeldusid vastu vaikselt õõtsuvas meres, mis nägi välja otsekui hiiglasuur, musta, jaheda siidiga kaetud säng.

s-3

ilu_kivirahk_3

Mere kaldal seisis loss.

s-4

ilu_kivirahk_4

Mitte just eriti suur, kuid ikkagi loss, paari terava torni ning hiiglasliku kaarja väravaga, mille raudvõre kohale oli kuldtähtedes kirjutatud: 'Mu isamaa on minu arm!'

s-5

ilu_kivirahk_5

Neid tähti valgustasid kaks liikumata leegiga tõrvikut.

s-6

ilu_kivirahk_6

Kaugelt vaadates paistis see kõik otsekui melanhoolse kunstniku pintsli all sündinud meremaal, nii tardunud oli kõik.

s-7

ilu_kivirahk_7

Üksnes näriv pakane andis tunnistust sellest, et ei viibita hoopiski mitte muuseumisaalis.

s-8

ilu_kivirahk_8

Tõnu sidus külmast kohmetunud käega oma jopepaelu, et jäine mereõhk talle põue ei pääseks, et riided end tihedamini ihu ümber hoiaksid ning kaitseksid novembrikuise Hiiumaa ilma eest.

s-9

ilu_kivirahk_9

Ta oli tulnud jala juba üle viie kilomeetri, sest siia, selle lossi juurde, ei viinud ühtegi autoteed.

s-10

ilu_kivirahk_10

Ei viinud isegi õiget rada, tuli pugeda läbi kadakate ning vantsida üle rannakarjamaade, ning ehkki tuult polnud, pures niiskus siiski üsna valusasti keha ja pani lõdisema.

s-11

ilu_kivirahk_11

Seepärast oli Tõnul siiralt hea meel, kui ta viimaks lossi silmas.

s-12

ilu_kivirahk_12

Ehkki see tundus öötaeva taustal küllaltki tontliku ja mahajäetuna, võis lähemale jõudes täheldada siiski ka õrna valguskuma, mis mõne akna paksudest klaasidest välja, pimedusse immitses.

s-13

ilu_kivirahk_13

Tõnu kiirustas nende soojust tõotavate kiirte poole, nagu laev, mis on märganud majakat.

s-14

ilu_kivirahk_14

Peagi oli ta värava taga ning prõmmis sellele.

s-15

ilu_kivirahk_15

Hulk aega ei tulnud keegi avama ja Tõnu tagus uuesti.

s-16

ilu_kivirahk_16

Viimaks kuuldus seest samme, lukk hakkas ragisema ning uks paotus.

s-17

ilu_kivirahk_17

Algul Tõnu ehmus - tundus, et uks on avanenud iseenesest, lukuga ragistajat polnud sugugi näha.

s-18

ilu_kivirahk_18

Kuid järgmisel hetkel märkas Tõnu enda näost üle meetri madalamal kellegi läikivaid silmi, mis teda põrnitsesid.

s-19

ilu_kivirahk_19

Tema ees seisis kääbus, seljas tilluke raudrüü.

s-20

ilu_kivirahk_20

'Kes te olete ja mida te tahate?' küsis ta nõudlikult.

s-21

ilu_kivirahk_21

Tõnu tutvustas end.

s-22

ilu_kivirahk_22

'Olen noor dirigent ja tulin kohtuma maestro Ernesaksaga.

s-23

ilu_kivirahk_23

Konservatooriumiust saadeti.'

s-24

ilu_kivirahk_24

'Ah nii!' noogutas kääbus.

s-25

ilu_kivirahk_25

'Palverändur.

s-26

ilu_kivirahk_26

Selge.

s-27

ilu_kivirahk_27

Astuge siis edasi.

s-28

ilu_kivirahk_28

Maestro magab praegu, nii et te peate ootama.

s-29

ilu_kivirahk_29

Aga ega te ju täna enam nagunii tagasi minema ei hakka, väljas on pime ja teie olete väsinud.

s-30

ilu_kivirahk_30

Ma juhatan teile toa kätte, seal võite öösel magada.'

s-31

ilu_kivirahk_31

'Teen ilmaaegu tüli!' vabandas Tõnu, aga kääbus kehitas vaid õlgu.

s-32

ilu_kivirahk_32

'Kulla noorsand, meile on see tavaline asi!

s-33

ilu_kivirahk_33

Konservatoorium saadab teiesuguseid alatihti siia, pea iga nädal tuleb keegi.

s-34

ilu_kivirahk_34

Selles toas, kuhu ma teid praegu viin, on neid ööbinud igasuguseid, naisi ja mehi, pakse ja peenikesi.

s-35

ilu_kivirahk_35

Ja mingit tüli see meile ei tee.

s-36

ilu_kivirahk_36

On ju loomulik, et laulutaati meeles peetakse.'

s-37

ilu_kivirahk_37

Nad kõndisid mööda pikka paekivist koridori, mida valgustasid seinte külge kinnitatud tõrvikud.

s-38

ilu_kivirahk_38

Kääbusel oli käes peenike küünal, umbes selline, mida kasutatakse vene kirikutes, elektrivalgust aga ei paistnud kusagilt.

s-39

ilu_kivirahk_39

Üldse oli lossi seni läbitud osa jätnud ülimalt arhailise mulje, nii et Tõnu ei suutnud uudishimu maha suruda ning päris:

s-40

ilu_kivirahk_40

'Mis imelik loss see on?

s-41

ilu_kivirahk_41

Kas päris keskaegne?

s-42

ilu_kivirahk_42

Ma ei teadnudki, et Hiiumaal midagi säärast säilinud on.'

s-43

ilu_kivirahk_43

'Sellised lossid ehitati omal ajal kõigile sotsialistliku töö kangelastele,' ütles kääbus väärikalt.

s-44

ilu_kivirahk_44

'Ja ega sellest lihtrahvale ei räägitudki.

s-45

ilu_kivirahk_45

Need lossid asusid mere ääres ning olid muust maailmast eraldatud okastraadiga.

s-46

ilu_kivirahk_46

Niisugust paika nimetati piiritsooniks, sinna polnud igal nuuskijal asja!

s-47

ilu_kivirahk_47

Luba pidi olema, et siia saada.

s-48

ilu_kivirahk_48

Jah, nii oli elu aastate eest korraldatud ja seatud!

s-49

ilu_kivirahk_49

Õiglaselt ja valjult. '

s-50

ilu_kivirahk_50

Tõnu ei julgenud enam midagi küsida.

s-51

ilu_kivirahk_51

Õnneks jõuti pärast pikka kõndimist Tõnule määratud toani.

s-52

ilu_kivirahk_52

See polnud eriti hubane ega ka eriti soe, kuid kääbus hakkas otsekohe kaminasse tuld tegema ning kui leegid praksuma hakkasid, võis Tõnu nende paistel vähemalt käsi soojendada.

s-53

ilu_kivirahk_53

Kääbus silmitses teda arupidavalt ja ütles siis:

s-54

ilu_kivirahk_54

'Olgu, puhake veidi.

s-55

ilu_kivirahk_55

Ma kutsun teid, kui maestro ärkab.'

s-56

ilu_kivirahk_56

'Kas siis nüüd, öösel?' imestas Tõnu.

s-57

ilu_kivirahk_57

'Ma mõtlesin, et hommikul ...'

s-58

ilu_kivirahk_58

'Ei, ei!' raputas kääbus pead.

s-59

ilu_kivirahk_59

'Ma usun, et ta on kohe-kohe ärkamas, kui mitte juba ärganud.

s-60

ilu_kivirahk_60

Kõige parem on, kui te temaga juba täna kohtute, siis võite hommikul end välja magada ning seejärel ära sõita.

s-61

ilu_kivirahk_61

Hommikul ei võta ta nagunii kedagi vastu, siis on tal teised asjad ajada.'

s-62

ilu_kivirahk_62

'Kas ta komponeerib hommikuti?' küsis Tõnu viisakalt, aga kääbus ei vastanud, silmitses ainult külalist tardunult ja kissis silmi, nii et Tõnul jube hakkas.

s-63

ilu_kivirahk_63

'Vabandage, kuidas teie nimi on?' esitas ta kiiresti uue küsimuse.

s-64

ilu_kivirahk_64

'Ram,' vastas kääbus.

s-65

ilu_kivirahk_65

'Väga meeldiv,' lausus Tõnu.

s-66

ilu_kivirahk_66

'Ja teie olete vist maestro Ernesaksa ... sekretär?'

s-67

ilu_kivirahk_67

'Ma olen tema ori,' ütles kääbus.

s-68

ilu_kivirahk_68

'Kõigile Nõukogude Liidu rahvakunstnikele oli määrusega ette nähtud isiklik ori, ihukaitsja ametis.

s-69

ilu_kivirahk_69

Mind anti talle üle 1956. aastal koos rahvakunstniku tunnistusega.'

s-70

ilu_kivirahk_70

Tõnu noogutas pead, oskamata selle peale midagi sõnada.

s-71

ilu_kivirahk_71

Ram oli pea viltu keeranud ja kuulatas.

s-72

ilu_kivirahk_72

'Mulle tundub, et ta on ärganud!' ütles ta.

s-73

ilu_kivirahk_73

'Ma lähen ja kontrollin.

s-74

ilu_kivirahk_74

Olge valmis tema ette astuma!'

s-75

ilu_kivirahk_75

Ta kiirustas minema, jättes Tõnu üksinda.

s-76

ilu_kivirahk_76

Tuli kaminas lõõmas ning vähehaaval muutus toas soojemaks.

s-77

ilu_kivirahk_77

Tõnu proovis voodit - see oli üsna kõva, kuid see-eest hiiglasuur, ilmselt oleks võinud seal lahedasti magada oma viis inimest.

s-78

ilu_kivirahk_78

Midagi muud peale voodi toas polnudki, peale kamina ja kitsa akna, millest paistis rannajoon ning merest välja ulatuvad kivid.

s-79

ilu_kivirahk_79

Süsimust, laineteta vesi läikis nende ümber nagu nafta.

s-80

ilu_kivirahk_80

Tõnu silmitses parajasti seda, kuidagi nukraks muutvat vaatepilti, kui kääbus joostes tuppa tormas.

s-81

ilu_kivirahk_81

'Ta on üles tõusnud!' hüüdis ta, nagu vene papp lihavõtteööl.

s-82

ilu_kivirahk_82

'Tulge, kiiresti!

s-83

ilu_kivirahk_83

Ta on üles tõusnud!'

s-84

ilu_kivirahk_84

'Ma võtan jope ära!' pakkus Tõnu, kes läks ka millegipärast ähmi täis ja tundis, kuidas käed hakkavad värisema ning kattuvad külma higiga.

s-85

ilu_kivirahk_85

Aga kääbus haaras tal käisest ja vedas uksest välja.

s-86

ilu_kivirahk_86

'Ruttu, ruttu!' hüüdis ta.

s-87

ilu_kivirahk_87

'Mis jopest siin enam!

s-88

ilu_kivirahk_88

Ta juba ootab teid!'

s-89

ilu_kivirahk_89

Nad kiirustasid läbi uute hämarate koridoride, ronisid üles ühest väga kitsast ning järskude kiviastmetega keerdtrepist ning jõudsid viimaks keskaegses olustikus täiesti ootamatult mõjuva nahkpolstriga ukse juurde, millised olid moes millalgi seitsmekümnendatel.

s-90

ilu_kivirahk_90

Ukse külge oli kinnitatud pronksist plaadike kirjaga 'Prof. Ernesaks'.

s-91

ilu_kivirahk_91

Kääbus ei hakanud koputama, vaid paiskas kohe ukse pärani ning tõukas Tõnu sisse.

s-92

ilu_kivirahk_92

Tuba oli suur ning oluliselt mugavam sellest kambrist, kuhu oli majutatud Tõnu.

s-93

ilu_kivirahk_93

Esiteks oli siin väga soe.

s-94

ilu_kivirahk_94

Seinad olid löödud üle verevate kangastega, põrandat kattis paks ja punane vaip nagu moonipõld.

s-95

ilu_kivirahk_95

Keset tuba seisis päratu tugitool, samuti punane.

s-96

ilu_kivirahk_96

Seal istuski Ernesaks.

s-97

ilu_kivirahk_97

Ta oli väga vana ja väga valge, mõjudes punase tooli, vaiba ja seinte taustal ilmselt veelgi kaamemalt.

s-98

ilu_kivirahk_98

Tal oli seljas valge linane ülikond, mida koorijuhid tavatsesid kanda laulupidudel ning peas sama karva torukübar.

s-99

ilu_kivirahk_99

Valged juuksed keerdusid selle alt välja nagu kübara juured ning segunesid pleekinud tammepärjaga, mida Ernesaks sallina kaelas kandis.

s-100

ilu_kivirahk_100

Alakeha oli tal kaetud paksu valge vatitekiga.