Sentence view
Universal Dependencies - Estonian - EDT
| Language | Estonian |
|---|
| Project | EDT |
|---|
| Corpus Part | dev |
|---|
| Annotation | Muischnek, Kadri; Müürisep, Kaili; Puolakainen, Tiina; Rääbis, Andriela; Torga, Liisi |
|---|
showing 101 - 200 of 213 • previous • next
Õnneks ei kestnud see kaua ...
s-101
ilu_orlau_101
Õnneks ei kestnud see kaua ...
Juudas ajas end oiates üles: 'Kristin?'
s-102
ilu_orlau_102
Juudas ajas end oiates üles: 'Kristin?'
Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad juuksed üle näo.
s-103
ilu_orlau_103
Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad juuksed üle näo.
Mööda ta paljast kaela ning rinnaesist voolas tume nire.
s-104
ilu_orlau_104
Mööda ta paljast kaela ning rinnaesist voolas tume nire.
Uksepiidal, kohas, kuhu ta oli oma pea ära löönud, paistis määrdunud jälg.
s-105
ilu_orlau_105
Uksepiidal, kohas, kuhu ta oli oma pea ära löönud, paistis määrdunud jälg.
'Kristin!' paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest ...
s-106
ilu_orlau_106
'Kristin!' paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest ...
Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed.
s-107
ilu_orlau_107
Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed.
Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki märki hingamisest.
s-108
ilu_orlau_108
Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki märki hingamisest.
Tulutult.
s-109
ilu_orlau_109
Tulutult.
Ahastus.
s-111
ilu_orlau_111
Ahastus.
Siis jälle hirm.
s-112
ilu_orlau_112
Siis jälle hirm.
Siis süütunne.
s-113
ilu_orlau_113
Siis süütunne.
Siis jälle hirm.
s-114
ilu_orlau_114
Siis jälle hirm.
Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda oma olnud.
s-115
ilu_orlau_115
Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda oma olnud.
Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime — sain Juudasest aru.
s-116
ilu_orlau_116
Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime — sain Juudasest aru.
Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud?
s-117
ilu_orlau_117
Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud?
Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini.
s-118
ilu_orlau_118
Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini.
Tüdruku pea ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena.
s-119
ilu_orlau_119
Tüdruku pea ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena.
Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla.
s-120
ilu_orlau_120
Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla.
Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte jahedust tajudes.
s-121
ilu_orlau_121
Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte jahedust tajudes.
Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama asus.
s-122
ilu_orlau_122
Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama asus.
Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati ... rabedad hingetõmbed .. ja samas nii täielik vaikus.
s-123
ilu_orlau_123
Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati ... rabedad hingetõmbed .. ja samas nii täielik vaikus.
Puud seisid hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena ümber kuu.
s-124
ilu_orlau_124
Puud seisid hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena ümber kuu.
Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat.
s-125
ilu_orlau_125
Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat.
Auk sai valmis.
s-126
ilu_orlau_126
Auk sai valmis.
Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks ... milleks ta mõeldud oli.
s-127
ilu_orlau_127
Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks ... milleks ta mõeldud oli.
Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega.
s-128
ilu_orlau_128
Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega.
Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega — näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas.
s-129
ilu_orlau_129
Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega — näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas.
Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama.
s-130
ilu_orlau_130
Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama.
Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi.
s-131
ilu_orlau_131
Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi.
Viimasena paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid.
s-132
ilu_orlau_132
Viimasena paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid.
Lõpuks kattis liiv ka need.
s-133
ilu_orlau_133
Lõpuks kattis liiv ka need.
Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse.
s-134
ilu_orlau_134
Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse.
Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul.
s-135
ilu_orlau_135
Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul.
Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset sahinat ...
s-136
ilu_orlau_136
Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset sahinat ...
Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see kestis talumatult kaua.
s-137
ilu_orlau_137
Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see kestis talumatult kaua.
Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult aimatav, siis tugevam ja selgem ... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud.
s-138
ilu_orlau_138
Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult aimatav, siis tugevam ja selgem ... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud.
Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke, meeleheitlikke liigutusi.
s-139
ilu_orlau_139
Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke, meeleheitlikke liigutusi.
Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks ...
s-140
ilu_orlau_140
Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks ...
Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma.
s-141
ilu_orlau_141
Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma.
Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost oimetu.
s-142
ilu_orlau_142
Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost oimetu.
Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel sooja annaks.
s-143
ilu_orlau_143
Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel sooja annaks.
Kivi oli külm nagu jääpank.
s-144
ilu_orlau_144
Kivi oli külm nagu jääpank.
Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle.
s-145
ilu_orlau_145
Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle.
Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud.
s-146
ilu_orlau_146
Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud.
Võtsin paar roigast ja ... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik.
s-147
ilu_orlau_147
Võtsin paar roigast ja ... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik.
Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost.
s-148
ilu_orlau_148
Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost.
Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata.
s-149
ilu_orlau_149
Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata.
Kas tuli see siis sellest ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes.
s-150
ilu_orlau_150
Kas tuli see siis sellest ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes.
Korraga nood öömusta udu laamad avanesid.
s-151
ilu_orlau_151
Korraga nood öömusta udu laamad avanesid.
Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene.
s-152
ilu_orlau_152
Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene.
Tüdruk.
s-153
ilu_orlau_153
Tüdruk.
Kristin.
s-154
ilu_orlau_154
Kristin.
Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat ...
s-155
ilu_orlau_155
Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat ...
Kristin naeris.
s-156
ilu_orlau_156
Kristin naeris.
Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt.
s-157
ilu_orlau_157
Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt.
Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed.
s-158
ilu_orlau_158
Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed.
Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis.
s-159
ilu_orlau_159
Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis.
Korraga ta lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud Juudast.
s-160
ilu_orlau_160
Korraga ta lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud Juudast.
Õige märkamatult liikus Kristin lähemale ...
s-161
ilu_orlau_161
Õige märkamatult liikus Kristin lähemale ...
Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind puudutada.
s-162
ilu_orlau_162
Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind puudutada.
Ta nägi välja nii ... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev.
s-163
ilu_orlau_163
Ta nägi välja nii ... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev.
Ja mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud.
s-164
ilu_orlau_164
Ja mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud.
Väristasin tahtmatult õlgu.
s-165
ilu_orlau_165
Väristasin tahtmatult õlgu.
Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel.
s-166
ilu_orlau_166
Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel.
'Juudas, sa ikkagi tulid ...' sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust.
s-167
ilu_orlau_167
'Juudas, sa ikkagi tulid ...' sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust.
Mälupildid unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas, siis ...
s-168
ilu_orlau_168
Mälupildid unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas, siis ...
Juudasega suudlemas ...
s-169
ilu_orlau_169
Juudasega suudlemas ...
Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: 'Kas sa siis ootasid mind, Kristin?'.
s-170
ilu_orlau_170
Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: 'Kas sa siis ootasid mind, Kristin?'.
Siis sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud.
s-171
ilu_orlau_171
Siis sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud.
Tüdruk astus veel sammukese lähemale ... ja siis veel sammukese.
s-172
ilu_orlau_172
Tüdruk astus veel sammukese lähemale ... ja siis veel sammukese.
Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada.
s-173
ilu_orlau_173
Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada.
Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin.
s-174
ilu_orlau_174
Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin.
'Juudas ...' sosistas ta.
s-175
ilu_orlau_175
'Juudas ...' sosistas ta.
'Ma ju teadsin, et sa tuled.
s-176
ilu_orlau_176
'Ma ju teadsin, et sa tuled.
Ilma sinuta on ... nii igav! '
s-177
ilu_orlau_177
Ilma sinuta on ... nii igav! '
Ta vaatas arglikult naeratades mulle otsa.
s-178
ilu_orlau_178
Ta vaatas arglikult naeratades mulle otsa.
'Ma ei taha enam üksi!' kurtis ta 'Üksi on külm ...
s-179
ilu_orlau_179
'Ma ei taha enam üksi!' kurtis ta 'Üksi on külm ...
Tule minu juurde!' ta sirutas käed.
s-180
ilu_orlau_180
Tule minu juurde!' ta sirutas käed.
'Tule!'
s-181
ilu_orlau_181
'Tule!'
See mõjus nagu käsk.
s-182
ilu_orlau_182
See mõjus nagu käsk.
Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus pigistanud.
s-183
ilu_orlau_183
Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus pigistanud.
Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu.
s-184
ilu_orlau_184
Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu.
Ometi tundsin toda halvavat külma otse enda taga ... ei sammugi maha jäämas.
s-185
ilu_orlau_185
Ometi tundsin toda halvavat külma otse enda taga ... ei sammugi maha jäämas.
Ainult korra julgesin üle õla vaadata.
s-186
ilu_orlau_186
Ainult korra julgesin üle õla vaadata.
Seal ta oli!
s-187
ilu_orlau_187
Seal ta oli!
Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust ...
s-188
ilu_orlau_188
Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust ...
Käed ette sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised.
s-189
ilu_orlau_189
Käed ette sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised.
Ta ei jooksnud, ta lihtsalt tuli.
s-190
ilu_orlau_190
Ta ei jooksnud, ta lihtsalt tuli.
Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali.
s-191
ilu_orlau_191
Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali.
Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi.
s-192
ilu_orlau_192
Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi.
Midagi ei juhtunud.
s-193
ilu_orlau_193
Midagi ei juhtunud.
Võtsin end kokku ning kergitasin pead.
s-194
ilu_orlau_194
Võtsin end kokku ning kergitasin pead.
Ikka ei juhtunud midagi.
s-195
ilu_orlau_195
Ikka ei juhtunud midagi.
Julgesin heita pilgu selja taha.
s-196
ilu_orlau_196
Julgesin heita pilgu selja taha.
Seal ta oli!
s-197
ilu_orlau_197
Seal ta oli!
Lähedal ...
s-198
ilu_orlau_198
Lähedal ...
Otse sealsamas üle oja.
s-199
ilu_orlau_199
Otse sealsamas üle oja.
Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud.
s-200
ilu_orlau_200
Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud.
Edit as list • Text view • Dependency trees