| s-1
| Armulaud hoiab sidet elavana |
| s-2
| « Sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. |
| s-3
| Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. |
| s-4
| Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see , kes mind sööb, minu läbi. |
| s-5
| See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. |
| s-6
| See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. |
| s-7
| Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti. » |
| s-8
| Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades. |
| s-9
| Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: « See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda? » |
| s-10
| Aga Jeesus , kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: « Kas see ärritab teid? |
| s-11
| Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne? |
| s-12
| Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. |
| s-13
| Sõnad , mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu. |
| s-14
| Kuid teie seas on mõned, kes ei usu. » |
| s-15
| Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab. |
| s-16
| Ja ta ütles: « Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa. » |
| s-17
| Alati , kui ma ajateenijatega Lagedi Vabadussõja muuseumis olen käinud, on sealne muuseumi juhataja Johannes Törs kirjeldanud II maailmasõja jubedusi. |
| s-18
| Muu hulgas räägib ta sellest, kuidas sõja käigus suured Ukraina külad sisse piirati ja inimesed nälgima jäeti. |
| s-19
| Tulemus oli see, et inimesed hakkasid üksteist sööma. |
| s-20
| Selliseid juhtumeid on maailma ajaloos tegelikult rohkemgi. |
| s-21
| Seda , millist õudustunnet inimsöömise nähtus muuseumi juhatajas tekitas, saab aimata vaid inimest ennast kuulates. |
| s-22
| Olles ise sõja kannatustest puudutatud, andis ta kõike värvikalt edasi, kuigi ta on ka muidu hea jutuga mees. |
| s-23
| Õigustatult ei saanud kogu tema pahameele osaliseks mitte need inimesed , kes üksteist olid ellujäämise nimel sunnitud sööma, vaid külade sissepiirajad, kes selle kõik põhjustasid. |
| s-24
| Enamuses kultuurides antakse inimesesöömisele väga tugev ja negatiivne hinnang, kõik see tundub olevat täiesti ebainimlik. |
| s-25
| Jeesuse-aegses kultuuris ei olnud hinnang teistsugune. |
| s-26
| Kuid lisaks humaansele kaalutlusele rääkis inimesesöömise ja vere joomise vastu veel üks väga tugev argument – usuline argument. |
| s-27
| Nimelt olid inimese söögiks vaid taimed ja teatud loomad, kusjuures inimesesöömine ei tulnud kõne alla, mistõttu ei ole seda isegi keelama hakatud. |
| s-28
| (Prohvetikirjanduses on viiteid, et väga rängaks patu karistuse märgiks oli see, kui Iisrelis pidi sõjaaegse piiramise sunnil üks inimene teist sööma). |
| s-29
| Vere joomise keeld oli Jumala poolt selgesõnaliselt Vanas Testamendis antud ja selle vastu eksijaid tabas surmanuhtlus. |
| s-30
| Kui Jeesus oma liha söömisest ja vere joomisest räägib, tuleneb sellest nurin Jeesuse vastu ja Tema sõnade mittemõistmine. |
| s-31
| Jeesuse kõnet oma liha söömisest ei pruugi mõista vaimulikus mõttes, selliselt nagu meie kirikus tõelise Kristuse ihu armulaualeivana sööme. |
| s-32
| Jeesuse keelekasutus räägib vähemalt väliselt sõna otseses mõttes liha « närimisest » ja vere joomisest – see kõik oli juutlikule usulisele ja kultuursele keskkonnale täiesti vastuvõetamatu. |
| s-33
| Vaevalt, et inimliha söömisega ja vere joomisega isegi sümboolses tähenduses oleks lepitud. |
| s-34
| Jumala kokkupuude maailmaga räägib meile ühte keelt – Jumal tuli Jeesuse kaudu maailma sellisel viisil, millest inimese mõtlemine ei suutnud aru saada. |
| s-35
| Jutluse kirjakoht kinnitab seda ju selgesti. |
| s-36
| Kuigi meie oleme tänapäeval armulaua tähenduse endale selgeks teinud, kohtub Jumal meiega ikkagi sama ootamatult, sest Tema saab oma piiramatuses valida vahendeid, kuidas ennast meile ilmutada. |
| s-37
| Meie nendest vahenditest aru ei saa. |
| s-38
| Isegi kui me loeme Piiblit ja Jumala sõna sealt vastu võtame, tunneme küll, et Jumal meid puudutab või kõnetab, aga midagi enamat me öelda ei saa. |
| s-39
| Siit tulenevad pahandused, sest meie ei suuda Jumalaga kohtumist kontrollida, kuigi tahaksime. |
| s-40
| Kui seaksime oma kindluse teatud reeglite täitmisele, oleks seisukord tunduvalt lihtsam. |
| s-41
| Samas ei ole armulaud antud selleks, et inimest hirmutada. |
| s-42
| Algristikogudus on oma algusest peale võtnud omaks ristimise ja armulaua. |
| s-43
| Oli ju ristimine oma sõnumis hirmutav, sest kõik « vanad inimesed tuli ära uputada », mis tähendas, et risitava jaoks ei olnud maailm enam endine, vaid kogu elu oli täidetud uuestisünniga. |
| s-44
| Sakramendid on Jumal andnud osaduseks Tema ja inimese vahel. |
| s-45
| Kui ristimine on ühekordne ja liidab inimese Jumalaga selles elus ja sealt edasi, siis armulaud hoiab sidet elavana kogu inimese elu jooksul. |
| s-46
| Jumala saladustest on raske kõnelda teistmoodi kui piltides. |
| s-47
| Ütleksin siis nõnda, et ristimine on kui usu taim, mis inimese sisse on antud ja armulaud on selle taime kastmine elava veega. |
| s-48
| Selle valgusel rõhutaksin armulaua toimumise olulisust ja iga koguduseliikme aktiivset osavõttu armulauast. |
| s-49
| Eluvesi on sõnas ja sakramentides, kui me oma usu taime tahame hoida elavana ja jõulisena, siis peame püüdlema pidevalt selle eluvee poole (pean eluveena silmas ka Kristuse verd). |
| s-50
| Võib-olla aitabki see eluvesi meil usus kasvada, kui me ei püüa usu saladusi endale mõistusega selgeks teha, vaid seda usu tundega vastu võtta. |
| s-51
| Selle kaudu saame olla ka Jumala saladuste majapidajad. |
| s-52
| Jäägu meid paastuajal saatma teadmine, et eluvesi ja tõeline jook, Kristuse veri, on tulnud meile siiski läbi kannatuste ja hoida seda tänulikus meeles. |
| s-53
| Aamen. |