| s-1
| Sõna 'Lufthansa' ei kõlanud Indriksoni kodus ammu erakordselt. |
| s-2
| Esiteks poleks 'Lufthansata' Saksamaale lennata saanudki, teiseks kohustas firma tase. |
| s-3
| Ärimaailm oli kohati ju tõesti upsakas ja kõle, aga Indrikson oli õigel ajal alustanud mees. |
| s-4
| Tema oli sisse elanud ja teadis juba hästi, millise lennukiga lennata ning millist lipsu kanda. |
| s-5
| Praegu oli naljakas meenutadagi, et pärast keskkooli oli ta tahtnud väga draamanäitlejaks saada. |
| s-6
| Millest nad ära elavad, mõtles ta mõnikord. |
| s-7
| Millest nad üüri maksavad ja millest lapsi koolitavad? |
| s-8
| Imede ime! |
| s-9
| Indrikson teadis ju, millist palka näitlejad saavad. |
| s-10
| Alles hiljuti oli ta hiina restoranis kostitanud ühe tähtsa teatri esinäitlejat. |
| s-11
| Timmani-poiss maitses sääraseid roogi esimest korda elus. |
| s-12
| Eks need imelikud suutäied olid ja ega eesti mees neist söönuks saanud. |
| s-13
| Timman oli hea artist ja käitus uues miljöös väärika rahuga nagu diplomaat. |
| s-14
| Aga seljas oli tal 'Baltika' poeülikond, seegi umbes viis aastat vana. |
| s-15
| Mis parata. |
| s-16
| Igale oma. |
| s-17
| See aeg oli tulnud. |
| s-18
| Nojah, Timman oli ju noorpõlvesemu. |
| s-19
| Kurat neid teab, kurat neid teab ... aga näe, elavad ja mängivad. |
| s-20
| Imelikud inimesed. |
| s-21
| Näitlejatele mõtles Indrikson esikus, kui ta kohvri järele haaras ja teise käe naise õlale tõstis. |
| s-22
| Napp põsemusi, hajev reisipilk, paar argist sõna. |
| s-23
| Harilik asi. |
| s-24
| Indriksoni ärilennud Frankfurti või Helsingisse olid saanud osaks nende töisest elust. |
| s-25
| Vanasti sõideti niisama argiselt Tartu komandeeringusse. |
| s-26
| Võileib portfellis. |
| s-27
| 'Ikaruse' bussi või diiselrongiga. |
| s-28
| Mida teati tol ajal 'Lufhansast' kes julges siinmail nii võimsaid muutusi uskuda? |
| s-29
| Indrikson küll mitte. |
| s-30
| Tema oli siis noor tohman, kes kahetses veel kaua, et polnud lavakasse sisse saanud. |
| s-31
| Ja õppis siis igaks juhuks kaubatundjaks. |
| s-32
| Pime juhus, kui nii võtta. |
| s-33
| Ta pilk langes mobiiltelefonile esikukapil. |
| s-34
| Korraks tekkis kihk see taskusse torgata, aga naise silma all ei sobinud seda teha. |
| s-35
| Tal polnud Saksamaal oma mobiili lihtsalt vaja. |
| s-36
| Lifti oodates seiras Indrikson kaht lähimat korteriust. |
| s-37
| Tema oma oli 69, otse selle kõrval 70. |
| s-38
| Oma korteri olid Indriksonid mõne aasta eest oksjonilt ostnud. |
| s-39
| Nüüd hakkas see etapp lõppema: mereäärne villa saab augustis valmis. |
| s-40
| Siis võib keskiga ka lõpuks tulla. |
| s-41
| Paul Indrikson oli juba kolmekümne kahe aastane. |
| s-42
| Mõnikord tundus talle, et kõik oluline on ammu juhtunud. |
| s-43
| Ta oli juba aastaid kuidagi liiga külmavereline. |
| s-44
| Või koguni tuim? |
| s-45
| Kurat seda teab, kurat seda teab, mõtles ta. |
| s-46
| Lennuk kihutas järve kohale ja sööstis järsu nurga all üles. |
| s-47
| Suunaga läände. |
| s-48
| Head reisi, 'Lufthansa!' |
| s-49
| Indrikson neelas muige alla, astus kõrvalisest nurgast välja ja kõndis, kohver näpus, läbi tühja saali tagasi. |
| s-50
| Klaasuksed avanesid ta ees hääletult. |
| s-51
| Üks pooltuttav hõreda soenguga mees viipas vastu tulles. |
| s-52
| Indriksoni teada pendeldas too isand Skandinaavia vahet. |
| s-53
| Mis ta nimi peaks olema? |
| s-54
| Polnud aimugi. |
| s-55
| Väljas lõi pintsakuhõlmadesse jahe tuul. |
| s-56
| Järv kilgendas rahutult. |
| s-57
| See suvi paistis vilets tulevat. |
| s-58
| Ja alles nüüd tundis Indrikson, kuidas rinda kerkis sume ja paheline ärevus. |
| s-59
| Kurat, mis ma teen, mõtles ta jahmunult. |
| s-60
| Kõik on õige, poiss, korrigeeris ta samas ja astus taksopeatusse. |
| s-61
| Õhtul vedeles ta täiesti paljana diivanil. |
| s-62
| Käeulatuses olid veinipudel ja tuhatoos. |
| s-63
| Ta oli nii mõnusas audis nagu kunagi tudengipõlves, neil ajaloolistel labrakatel Mustamäe ühikas. |
| s-64
| 'Tead sa, viimati puristasin ma niimoodi vist Andropovi ajal!' |
| s-65
| 'Kes on Andropov?' küsis Aune laisalt. |
| s-66
| Temagi oli alasti. |
| s-67
| Ta lösutas tugitoolis ja kissitas silmi. |
| s-68
| Ta oli hele, pikajalgne ja põhimõtteliselt häbitu. |
| s-69
| Kas jälle üks uus ja tundmatu põlvkond ...? |
| s-70
| 'Soovin sulle õnne, et sina ei tea, kes oli Andropov. |
| s-71
| Pole vajagi teada. |
| s-72
| Võtame veel veini? |
| s-73
| Ja siis lähen ma pissile. ' |
| s-74
| 'Ja pesema! |
| s-75
| Ma näen, sa hakkad jälle suureks kasvama? |
| s-76
| Täkk! 'muigas Aune. |
| s-77
| Indrikson uuris järele ja leidis, et nii see oligi. |
| s-78
| See asjaolu üllatas teda meeldivalt. |
| s-79
| Muidu pidas ta ennast viimasel ajal pool-impoks. |
| s-80
| Vastu hommikut olid kõik toonid leebed, hämarad, unised. |
| s-81
| Nad lamasid vanamoeliselt õrnutsedes teineteise kaisus ja sosistasid. |
| s-82
| Indrikson oli rahul. |
| s-83
| Ta oli kartnud süümepiinu ja pohmelust. |
| s-84
| 'Kuidas sa ikka sellega hakkama said?' sosistas Aune. |
| s-85
| Indrikson oli juba rääkinud, aga Aunele meeldis see süžee. |
| s-86
| See pidigi talle meeldima. |
| s-87
| Oli ju tema ise selle tembu ainuke motiiv! |
| s-88
| Ka Aune oli näitleja. |
| s-89
| Hullud ideed olid selle rahva stiihia. |
| s-90
| 'Ma pole kolm aastat puhkust võtnud,' jutustas Indrikson haigutades. ' |
| s-91
| Oma äri, eks ... |
| s-92
| Aga eelmisel kolmapäeval ütlesin Gunnarile, et kõik, poiss, vahefinis, mina kaon kuueks päevaks orbiidilt ja mitte keegi ei leia mind! |
| s-93
| Ütled, et olen Saksas ja punkt. ' |
| s-94
| 'Gunnar on su kolleeg?' |
| s-95
| 'Võib ka nii, aga ta on mu kompanjon. |
| s-96
| Me alustasime viis ... ei, juba kuue aasta eest. |
| s-97
| Ainult kahekesi! |
| s-98
| Aga nüüd saatsin sinna kuradi Frankfurti ühe energilise poisi. |
| s-99
| Las pingutab! |
| s-100
| Saksa filoloog! |