| s-101
| Siiralt nagu laps. |
| s-102
| Nagu laps. |
| s-103
| 'See on minu linn!' nendin hääletult huuli liigutades tõika. |
| s-104
| Siis pöördun Sadu poole. |
| s-105
| Näen, et momendil on temagi õnnelik. |
| s-106
| Et kindlustada tema õnne, kontrollin ümbrust. |
| s-107
| Kõik on korras, paar koolilast jalutab mööda, tõsine noormees ületab mäge, konspektimärss tihedalt kaenlasse surutud, ning sekundi murdosa vältel tundub mulle, et silman eemal, sünnitusmaja nurga juures, vana aednikku. |
| s-108
| Pole paha. |
| s-109
| Vaid päris kaugel, järgmisel vaateplatvormil seisavad heledates riietes kogud. |
| s-110
| Pigistan pihkudes võrepulki. |
| s-111
| Pööran linna vasemale, kasutan ära inertsi ja juba kulgebki panoraam minu poole. |
| s-112
| Veel üks kiire tõmme juhikutega, siis on tundmatud siinsamas. |
| s-113
| 'Tere,' ütleb üks neist. |
| s-114
| 'Kuidas te saate minuga rääkida?' |
| s-115
| 'Aga kuidas sa ise saad?' |
| s-116
| 'Ma pöörasin linna, tõmbasin lähemale ja ...' |
| s-117
| Nüüd on siis teada ' |
| s-118
| 'Midagi ei ole teada' |
| s-119
| 'Muidugi ei ole teada,' puhkevad tundmatud naerma. |
| s-120
| ' Peale selle, et meie pöörasime ka! |
| s-121
| Kas pole lõbus! |
| s-122
| Kui kaks inimest pööravad, liigub kokkuvõttes mitte ainult pilt, vaid ka reaalsus. |
| s-123
| Katsu mind! ' |
| s-124
| 'Paistab, et ongi nii. |
| s-125
| Kas te käite ammu nõndaviisi linna liigutamas?' |
| s-126
| Tundmatud teevad rinna kohal kõigetähendusliku žesti. |
| s-127
| Sõnad on otsas, kuid kevadvärsked dimensioonid kombatud ja salvestatud. |
| s-128
| Võõrad pöörduvad minekule; lahkun minagi. |
| s-129
| 'Vaata, vikerkaar tuli välja!' sosistab särasilmne Sadu. |
| s-130
| Uskumatu küll, kuid sulalumise linna kohal, munaploomikollase päikese kiireteravikes sillerdab värske ja puhas spektrikimbuke. |
| s-131
| Sa tegid ilusa vikerkaare ' |
| s-132
| Sadu naeratab. |
| s-133
| Ravimatu haigena saabusin vanematekodu uksele! |
| s-134
| See kõlab hästi, ehkki vastab tõele halvasti. |
| s-135
| Kuidas tõele hästi vastata? |
| s-136
| Aga kui õde küsib? |
| s-137
| 'Kes on?' |
| s-138
| Uks avaneb. |
| s-139
| Ravimatu haigena koridoris: kingad jalast, õlg vastu seina, tasakaal veab alt, miks alt, aga veab, ülalt ka, tiksub. |
| s-140
| Et tiksub ja et segadust jätkub kauemaks. |
| s-141
| Kahtlane värk, muuseas. |
| s-142
| 'Kas Tallinnas käisid ära?' |
| s-143
| 'Jaa, oli küll nii' |
| s-144
| Et kuidas oli ja miks ma ikka veel tööd pole saanud. |
| s-145
| Tean, et tahtmise korral oleks uus töökoht hommepäev reaalne - aga tooge üks mõjuv põhjus, miks ei peaks võimalikult kaua edasi lükkama Paabeli teenimist? |
| s-146
| Nende ahvatlused ei tööta, ema. |
| s-147
| Kuid seda ma sulle ei ütle. |
| s-148
| Seni, kuni süüa vaaritatakse, vaatan tubades ringi. |
| s-149
| Kõik on tuttav, ainult see uus laud, see on küll pisut kahtlane. |
| s-150
| Ning ei maksa unustada tõika, et mul on ilgelt palju ja veel nii vaigust, et tilgub ning ajab kohe ilgelt köhima. |
| s-151
| Samas, ega ikka ei julge küll. |
| s-152
| Ja see uus laud, see ... |
| s-153
| Mõtlen muule. |
| s-154
| 'Meil polnud üldse plaanis, aga üleeile vaatasime Turu tänava mööblipoodi ja ...' |
| s-155
| Ema on ootamatult tuppa hiilinud. |
| s-156
| Tarbimistungi avaldumine. |
| s-157
| Paabeli ahvatlused, muuseas, paeluvad kõiki. |
| s-158
| Eriti kui soodsalt saab. |
| s-159
| Teatud kahtlus siiski jääb. |
| s-160
| Katkestan tarbimisahela kirjeldamise: |
| s-161
| 'Viitsid vaadata, mis seal sahtlis on?' |
| s-162
| Ema pean silmas, sest juba ta lähenebki uuele lauale, avab kahtlase sahtli ja vaatab järgi. |
| s-163
| Krapsti! olen laua juures. |
| s-164
| Nõõksti! lükkan sahtli kinni, jättes paraja pilu, et tal õhku jätkuks. |
| s-165
| Võtan jalad selga, torman kööki. |
| s-166
| See värk on tõesti vastikult tükkis. |
| s-167
| Köhides mõtlen, et blanko-idosseeritud puhas Pardakonossment on tõesti halb sõna ning et just taolisi asju võib Paabelilt oodata. |
| s-168
| Hakkab pihta. |
| s-169
| Daab-daba-dap. |
| s-170
| Pelgan, et viimaks ei saa piip tühjaks. |
| s-171
| Kogu edasiseks eluks jääb tulemasin sõrmi kõrvetama. |
| s-172
| Et kahtlused on kadunud ja seal, eespool, ootab mind, sind, meid SIION. |
| s-173
| Kuid nemad, sulejoped seljas, pingviinidena paterdamas, küünarnukid harali, käelabad rusikasse kangestunud, silmad kilamas, kaubanduskeskuse avamisel, televiisor kaenlas, auto ja muusikakeskus liisinguga, grillipeol kolm õlut, veendumused normaalsed, noh, nagu kõigil, vihakobarate maik tundmatu, suitsetamine võõras ja kahjulik, kooli hooldekogus ja lastevanemate koosolekul, vanemast peast ehk lausa kirikuski, miks mitte, normaalne, jah, nemad, koolane kool suust nõrgumas, juuksed pöetud ja burger suus, nemad ei jõu iialgi Siionisse. |
| s-174
| SEST NEMAD ON PAABEL! |
| s-175
| Lasen ema sahtlist välja. |
| s-176
| Toimunut adumata jätkab ta juttu. |
| s-177
| Siis naeratan. |
| s-178
| Toit saab valmis. |
| s-179
| 'Ahah, et isa on tööl, noh eks ma tulen mõnipäev jälle.' |
| s-180
| Ravitud haigena lahkun vanematekodu ukselt. |
| s-181
| Aiamajakeses oli ainult üks voodi. |
| s-182
| Pakkusin Osiliusele välja, et alguses magan mina voodis ja tema autos, pärast aga vastupidi. |
| s-183
| Ning kogu aeg magab voodis Kristi. |
| s-184
| 'See kulutab ju hullult energiat!' ehmatas Osilius. |
| s-185
| 'Nojah,' jäin minagi mõtlema. |
| s-186
| 'Lähme tuppa tagasi ja vaatame' |
| s-187
| Kristi prullakas tagumik toetus pingikesele, ta ise vaatas aga korstnassekaduvaid sädemeid ning segas kaminas sütt. |
| s-188
| Seejuures ei kasutanud tütarlaps abivahendeid. |
| s-189
| Uhkest kõõrdpilgust adusin, et ta soovis meid sel viisil üllatada. |
| s-190
| Kahjuks tuli tal pettuda. |
| s-191
| 'Ma ei tea, ma segaks küll parem kühvliga,' arvas Osilius valkjaspunaselt hõõguvat söetükki pöidla ja nimetissõrme varal piibukahasse surudes. |
| s-192
| Ruumi täitis igituttav kulupõletushõng. |
| s-193
| Plaan oli päris hea. |
| s-194
| Mõistsin, et üle ühe piibu ei tasuks teha. |
| s-195
| Kuid samas, plaani ületamine toob lisapunkte. |
| s-196
| Või siis mitte. |
| s-197
| Vahet pole. |
| s-198
| 'Vahelik on ka tore seen,' sõnas Osilius. |
| s-199
| 'Issand, te olete täitsa lollid,' nentis Kristi. |
| s-200
| Vaatasime teineteisele otsa, meie Osiliusega, ning muigasime. |