| s-2
| Käesoleva jutukogu peamised alustekstid on Aapo Ilvese 'Ema on kajaka juures', Andres Ehini 'Ajaviite peerud lausa lähvad lõkendama' ja Väikese Juudi 'Piibel'. |
| s-3
| Kõik viited reaalsetele isikutele ja sündmustele on juhuslikud ega pretendeeri dokumentaalsele tõepärale. |
| s-4
| Päev on määratud hävingule. |
| s-5
| Seda ennustavad kajakad, need kiledalt kõõksujad veepinna kohal, seda ennustavad poripritsmetes autod, tülpinud näod tuuleklaasi varjus, seda ennustad ka sina, mu kallim, kes sa serveerid hommikukohvi nii sombusel ilmel - kõik. |
| s-6
| Nõnda ei hakka ma erilisi plaane tegema. |
| s-7
| Torkan tagasihoidliku lehekotikese taskusse, võtan paki köhakomme ühes - suu hakkab ju kuivama - ning jalutan õppehoonesse. |
| s-8
| Teel peatun hetkeks. |
| s-9
| Seljatagune ei tundu just puhas, aga töötada võib. |
| s-10
| Nendes tingimustes. |
| s-11
| Pärast viskan köhakommi keelele ja ületan tänava. |
| s-12
| Nendin, et õppehoone uksele on tekkinud idiootide levila. |
| s-13
| Õnneks ei pea neist kedagi tervitama. |
| s-14
| Tervis on inimese kalleim vara. |
| s-15
| Priisata ei maksa, sest vähesed tasuvad. |
| s-16
| Sestap loen kaitseloitsu ja astun territooriumile. |
| s-17
| Pole hull ühti, ajati on hulga hullem, ajati on lausa nii, et ... |
| s-18
| Aga sellest me parem ei räägi. |
| s-19
| Muidu äkki ... |
| s-20
| Kusjuures sellest, mis võib äkki olla, sellest ei saaks halvemal juhul ka kõssata. |
| s-21
| Ja üldse. |
| s-22
| Juhe juba koos. |
| s-23
| Teise korruse koridoris valitseb hämarus - ja nii kui nurga tagant välja astun, saan tere kirja. |
| s-24
| Mida muud oodata oli, kuid ikkagi üllatun ebameeldivalt. |
| s-25
| Liigutan huuli. |
| s-26
| Kas temal või minul? |
| s-27
| Liigun valguses. |
| s-28
| Maa. |
| s-29
| 'Tervist!' pigistan reipalt. |
| s-30
| Õppejõud naeratab. |
| s-31
| Hea mõte, kõik on korras, naer tuleb terviseks. |
| s-32
| Lihased töötavad, puhutakse õhku, paelad vibreerivad - hääl? |
| s-33
| 'Mul tekkis siin mõningaid küsimusi' |
| s-34
| 'Teie tööga seoses' |
| s-35
| Asjad on ju seotud ja selged, muuseas, as-jah-d, jah, rasta, jaa. |
| s-36
| N-dimensionaalne ruum, kohtumine seitsmendas. |
| s-37
| Hommikust Eesti, Soome ja Setumaa. |
| s-38
| Üks Paabel kõik, peaks märkima. |
| s-39
| Märgin, aga tasa, taza-taza. |
| s-40
| ' Kust te need küsimused saite? |
| s-41
| Asi on selles, et kui ma õigesti mäletan, siis küsisin neid asju eelmisel aastal. ' |
| s-42
| Ta mäletab! |
| s-43
| 'Paberil ju olid küll nagu, noh, et jagasite kätte ja?' |
| s-44
| ' Vaadake, ma olen laisk inimene. |
| s-45
| Ülesande tekst kattus põhimõtteliselt mullusega, kuid küsimused muutsin siiski ära. |
| s-46
| Arvud, muuseas, vahetasin omavahel. |
| s-47
| Iseenesestmõistetavalt ei kahtlusta ma teid milleski - vastupidi, võisin ise teile kogemata vana eksamipileti poetada ' |
| s-48
| 'Nii et mul on ainult üks küsimus.' |
| s-49
| 'Selgitage palun lühidalt, mis on blanko-idosseeritud puhas Pardakonossment!' |
| s-50
| NAERATAN. |
| s-51
| Tean. |
| s-52
| Ütlen: 'See on see!' |
| s-53
| 'Õige vastus!' naeratab õppejõud. |
| s-54
| Päev on hävitatud. |
| s-55
| 'Aitäh,' ütleb Sadu. |
| s-56
| 'Võta heaks,' pigistan kurgust. |
| s-57
| Täis kopsudega on imelik rääkida. |
| s-58
| Ebareaalne kevadpäike ripub linna kohal. |
| s-59
| Läbi raagus võrade jõuavad munaploomikollased kiired kõikjale. |
| s-60
| Üks eriti põnev kiirtekimp tantsiskleb mu kaaslase näol. |
| s-61
| Suits, mille ta nüüd maailma kauneimate huulte vahelt loodusse puhub, ühineb päikesevalgusega, et moodustada mõned keerukad pöördvormid. |
| s-62
| Jälgin neid hetkelise elueaga pilvekesi ning imestan, kuivõrd jätkusuutmatu on kõik ilus. |
| s-63
| Või kuivõrd ilus on kõik jätkusuutmatu. |
| s-64
| Oleneb vaatepunktist. |
| s-65
| Meie vaatepunkt on kõrgel. |
| s-66
| Võtan piibu vastu, tühjendades samaaegselt kopsud. |
| s-67
| 'See on täpselt õige asi.' |
| s-68
| Sadu naeratab. |
| s-69
| 'Jah,' kinnitan köhahoogu maha surudes. |
| s-70
| Hall puupink on suunatud avarusse, kus lesib minu sulalumine kodulinn. |
| s-71
| Näen raekoda, kirikute torne ja kümneid punaseid kivikatuseid. |
| s-72
| Muruplatsil mitukümmend meetrit allpool võib märgata viimaseid valgeid laike. |
| s-73
| 'Valged laigud meie kevade ajaloos,' mõtlen sõbralikult muiates. |
| s-74
| 'Oi, nüüd on küll hea olla. |
| s-75
| Ma tunnen, kuidas järjest paremaks läheb! ' |
| s-76
| Noogutan kaaslasele. |
| s-77
| Tahan küsida, kas suitsetame veel, kuid jään lause vormistamisel hätta. |
| s-78
| Mõte on olemas, kuid välja öelda ei saa. |
| s-79
| Hingan sulahõngulist õhku. |
| s-80
| Ikka ei miskit. |
| s-81
| Võtan kotikese ühte, piibu teise kätte, imiteerin kaevamisliigutusi. |
| s-82
| Sadu mõistab, kehitab õlgu. |
| s-83
| Topin piibu täis. |
| s-84
| Pakun esimest mahvi kaaslasele, kuid ta keeldub. |
| s-85
| Süütan ise. |
| s-86
| Piipu edasi andes jään vastuvõtjat imetlema. |
| s-87
| Nendin vist sajandat korda, et tunnen selle ilusa, targa, hapra, särasilmse ja kokkuvõttes kohutavalt seksapiilse tüdruku vastu puhast sõbralikkust. |
| s-88
| Ei mingeid kiimaseid varjundeid - visioon on sama puhas ja õhuline kui tüdruk ise. |
| s-89
| Teist sõna ei eksisteeri. |
| s-90
| Koputan piibu tühjaks. |
| s-91
| Linn kümbleb päikeses. |
| s-92
| Vaatame Saduga teineteisele otsa, naeratame. |
| s-93
| Soe valgus peletab meie kehadest viimsegi talverõskuse. |
| s-94
| Näen, kuidas naha pinnalt tõuseb auru otsekui ahjule kuivama riputatud pesust. |
| s-95
| Tõusen pingilt. |
| s-96
| Minus on nii palju ürgjõudu, et paigalpüsimiseks pean haarama tumedast raudvõrest, mis lahutab vaateplatvormi linnast. |
| s-97
| Surun teravatipulised võrepulgad pihkudesse. |
| s-98
| Pööran linnapanoraami aeglaselt vasemale, siis tagasi paremale, kuidas süda aga lustib. |
| s-99
| Lustib küll. |
| s-100
| Avalalt nagu laps. |
| s-101
| Siiralt nagu laps. |