Dependency Tree

Universal Dependencies - Estonian - EDT

LanguageEstonian
ProjectEDT
Corpus Partdev

Select a sentence

Showing 103 - 202 of 213 • previousnext

s-103 Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad juuksed üle näo.
s-104 Mööda ta paljast kaela ning rinnaesist voolas tume nire.
s-105 Uksepiidal, kohas, kuhu ta oli oma pea ära löönud, paistis määrdunud jälg.
s-106 'Kristin!' paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest ...
s-107 Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed.
s-108 Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki märki hingamisest.
s-109 Tulutult.
s-110 Hirm.
s-111 Ahastus.
s-112 Siis jälle hirm.
s-113 Siis süütunne.
s-114 Siis jälle hirm.
s-115 Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda oma olnud.
s-116 Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime sain Juudasest aru.
s-117 Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud?
s-118 Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini.
s-119 Tüdruku pea ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena.
s-120 Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla.
s-121 Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte jahedust tajudes.
s-122 Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama asus.
s-123 Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati ... rabedad hingetõmbed .. ja samas nii täielik vaikus.
s-124 Puud seisid hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena ümber kuu.
s-125 Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat.
s-126 Auk sai valmis.
s-127 Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks ... milleks ta mõeldud oli.
s-128 Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega.
s-129 Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas.
s-130 Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama.
s-131 Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi.
s-132 Viimasena paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid.
s-133 Lõpuks kattis liiv ka need.
s-134 Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse.
s-135 Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul.
s-136 Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset sahinat ...
s-137 Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see kestis talumatult kaua.
s-138 Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult aimatav, siis tugevam ja selgem ... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud.
s-139 Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke, meeleheitlikke liigutusi.
s-140 Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks ...
s-141 Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma.
s-142 Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost oimetu.
s-143 Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel sooja annaks.
s-144 Kivi oli külm nagu jääpank.
s-145 Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle.
s-146 Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud.
s-147 Võtsin paar roigast ja ... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik.
s-148 Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost.
s-149 Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata.
s-150 Kas tuli see siis sellest ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes.
s-151 Korraga nood öömusta udu laamad avanesid.
s-152 Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene.
s-153 Tüdruk.
s-154 Kristin.
s-155 Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat ...
s-156 Kristin naeris.
s-157 Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt.
s-158 Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed.
s-159 Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis.
s-160 Korraga ta lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud Juudast.
s-161 Õige märkamatult liikus Kristin lähemale ...
s-162 Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind puudutada.
s-163 Ta nägi välja nii ... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev.
s-164 Ja mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud.
s-165 Väristasin tahtmatult õlgu.
s-166 Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel.
s-167 'Juudas, sa ikkagi tulid ...' sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust.
s-168 Mälupildid unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas, siis ...
s-169 Juudasega suudlemas ...
s-170 Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: 'Kas sa siis ootasid mind, Kristin?'.
s-171 Siis sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud.
s-172 Tüdruk astus veel sammukese lähemale ... ja siis veel sammukese.
s-173 Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada.
s-174 Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin.
s-175 'Juudas ...' sosistas ta.
s-176 'Ma ju teadsin, et sa tuled.
s-177 Ilma sinuta on ... nii igav! '
s-178 Ta vaatas arglikult naeratades mulle otsa.
s-179 'Ma ei taha enam üksi!' kurtis ta 'Üksi on külm ...
s-180 Tule minu juurde!' ta sirutas käed.
s-181 'Tule!'
s-182 See mõjus nagu käsk.
s-183 Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus pigistanud.
s-184 Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu.
s-185 Ometi tundsin toda halvavat külma otse enda taga ... ei sammugi maha jäämas.
s-186 Ainult korra julgesin üle õla vaadata.
s-187 Seal ta oli!
s-188 Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust ...
s-189 Käed ette sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised.
s-190 Ta ei jooksnud, ta lihtsalt tuli.
s-191 Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali.
s-192 Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi.
s-193 Midagi ei juhtunud.
s-194 Võtsin end kokku ning kergitasin pead.
s-195 Ikka ei juhtunud midagi.
s-196 Julgesin heita pilgu selja taha.
s-197 Seal ta oli!
s-198 Lähedal ...
s-199 Otse sealsamas üle oja.
s-200 Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud.
s-201 Nähes mind tõusvat, sisistas ta tigedalt ning püüdis veelkord minu poole küünitada.
s-202 Voolav vesi peatas ta aga jälle ning jubeda karjatusega, mis katkes poole pealt, nagu oleks liiv selle lämmatanud, haihtus ta öösse.

Text viewDownload CoNNL-U