Muischnek, Kadri; Müürisep, Kaili; Puolakainen, Tiina; Rääbis, Andriela; Torga, Liisi CC BY-NC-SA 4.0 EDT Estonian Palju olulisi komponente, nagu liha ja kala, hangime siiski Eestist. Loomulikult kuuluvad meie kohalikku ostusedelisse ka aedviljad. Meie peremehe Gesualdo Nava arvates saab hea roa ka ilma lihata ja nii paluski ta mul edastada sellise retsepti: Taglierini või tagliatelle (lintjad spagetid) Sool maitse järgi Must pipar maitse järgi Oliivõli 10 g Sibul 40 g Porgand 50 g Kapsas 50 g Tomat 50 g Redis 50 g Lehtsalat 10 g Riivitud Parmigiano (Parmesani) juustu 30 g Aedvilju võib asendada või välja vahetada vastavalt sellele, mis käesoleval hetkel käepärast on. Valmistamine: Asetame veega täidetud kastruli tulele ja ootame, kuni vesi hakkab keema. Seejärel lisame soola ja taglierinid/tagliatelled ning ühe supilusikatäie õli, mis tagab, et pasta ei lähe keetes tükki. Keedame 5--6 minutit ja kurname seejärel läbi sõela. Samal ajal, kui pasta keeb, valmistame kastme. Parima tulemuse saamiseks peaksid kaste ja pasta valmima üheaegselt. Soojendame oliivõli pannil, lisame viilutatud sibula ja pruunistame selle kergelt. Järgmisena lisame porgandi ja praeme, kuni õli omandab kollakas-oranži tooni. Seejärel lisame pidevalt segades kapsa, tomati ja redise ning kui kõik on pehmeks muutunud, lõpetame rohelise salatiga. Segame läbi ja maitsestame soola ning pipraga. Valmis kastmele lisame taglierinid/tagliatelled ja segame läbi. Lõpetuseks lisame parmesani juustu ning serveerime kohe. 'Ma tulin Tallinki laevaga, sest sellel on parim köök,' ütleb mulle kuulus soome kirjandusteadlane. Ta on mitme laevafirma õhtusöömaaegu pruukinud, neid võrdleva kirjandusteaduse parimate traditsioonide järgi kõrvutanud ja valinud pakutavate köögikunstiteoste seast parima. Mai algul toimus EstLine'i Rootsi vahet sõitval reisilaeval Regina Baltica kokkade, baarmenide ja kelnerite võistlus. Osales seitse Läänemerel seilavat laevafirmat. Inimesele, kes uuemal ajal pole restoranikultuuriga palju kokku puutunud ja mäletab endisaegade ülbeid ja ignorantseid kelnereid, oleks niisuguse võistluse jälgimine iseäranis kasulik: ka koka, baarmeni ja kelneri amet on oma kutsele pühendunud andeka täismehe töö. Silme ees püsib siiani pilt, kuidas kolm Viking Line'i soomlast laulsid ja hõiskasid, kui nende mees Timo Hannukainen baarmenide konkursi võitis. See oli nende team'ile niisugune sündmus, nagu oleks mees kuu peal ära käinud. Imeline filee Ka kokkade võistluse võit läks Viking Line'ile. 'Kasutatud oli sea välisfileed ja sellega oli imet tehtud,' selgitas žüriiliige Dmitri Demjanov. ' Ürtidega kaetud paksud lõigud säilitasid liha mahlasust, mee- ja balsamikaste sobis liha loomuliku maitsega suurepäraselt. Lisandiks serveeritud klaasjaks küpsetatud sibul, tomat ja šampinjon olid poolpehmed, mitte vedelad. ' Võitnud roog oli ka kohtunik Demjanovi vaieldamatu lemmik. Seevastu tekitas temas ühtaegu õudust ja nõutust võistkond, kes valmistas sea sisefileest kebabi -- hakkliha. Allakirjutanul õnnestus serveerimiskohtuniku rollis olla pidulikul õhtusöögil, kus pakuti eelmise aasta võidumenüüd: lihtsad, aga harmoonilised road lõhest ja kanast sobivate maitselisanditega. Lõhe oli mõistagi Läänemerest, sinna juurde pakutav vein Californiast: Beaulieu Vineyardi toodetud Chardonnay ja Merlot. Rootslasest kelneri serveerimiskunsti kallal võinuks ju noridagi: kogu veinipudel valati võrdselt nelja lauas istuja klaasi ära, hoolimata, et valge vein ju sel moel klaasis soojaks läheb. Nagu tunnistas kohtunikutööd teinud restorani Egoist kelner Orm Puks tehti serveerimisvigu igas lauas, aga vahest aetaksegi ujuvrestoranides lihtsamalt läbi kui maapealsetes. Meie laudkonna meeleolu kerkis aga Läänemere roogade ja California veini toel jõuliselt. Fennoskandia gurmaanid väljendasid usku, et restoranide annid lähevad aina paremaks ja naudinguvõimalustel ei ole mingit piiri. Ja kui mu lauanaabrid veendusid, et ma veini maitset kirjeldada oskan, kinnitasid nad, et Eesti kuulub erinevalt Lätist ja Leedust kahtlemata Põhjamaade kultuuriruumi. Sada aastat Soomest maas? 'Eesti on restoraniasjanduses Soomest 100 ja Rootsist 150 aastat maas,' kinnitab konkursi eelõhtul Egoisti chef Demjanov. 'No ma armastan muidugi liialdada.' Demjanovi sõnul on eesti ja rootsi või soome restoranikultuuri põhiline erinevus selles, et Põhjamaad on arenenud rahulikult oma rahvuslikule köögile toetudes. Isegi kui tuleb moodi vahemereline köök, ühendatakse seda oma söögitraditsiooniga. Eestis on seevastu areng eklektiline. 'Vahel tundub nii, et restoraniomanik pakub seda, mida kõige odavamalt kätte saab.' Põhjamaade kokkade põhikoolitus on parem, nad saavad hea ülevaate maailma köögist. Teisalt on koka prestiiž kõrge ja tema töö seeläbi hästi motiveeritud. Konkurents on halastamatu, mugavad inimesed tippu ei tõuse. Rootsis on moodustatud rahvuslik kokkade võistkond aastaeelarvega kümmekond miljonit Rootsi krooni ja nad osalevad kõikvõimalikel erialakonkurssidel. ' Rootsi on rikas riik ja nende juhtmõtteks on, et neile sobib vaid parim. Kokandus on Rootsis suur bisnis, ' kinnitab Demjanov. Ei saa teha head sööki ilma esmaklassilise tooraineta ja just selles osas on Rootsi meist võimsalt ees. Aasta läbi on saada värskeid seeni ja marju, aga ka mereande ja ulukeid. 'Eesti toorainebaas ei ole suureks hüppeks kokanduses valmis,' ohkab edasipüüdlikkusest pakatav Demjanov. Näiteks Eestis kasvatatavad lambad on villa-, mitte lihalambad ja seepärast gastronoomilist väärtust endast ei kujuta. Delikatesside sissevedu piirab omakorda klientuuri hulk. Demjanovi hinnangul on Eestis heal tasemel pubindus ja tex-mex. Põhjamaades on nii kokad kui ka baarmenid ja kelnerid koondunud erialaliitudesse, restoranid võistlevad Michelini restoraniketi tärnide ja rotissööride gildi kuulumise pärast. Nautimismeelsust toetab ka rahvahulkades populaarne gastronoomia-ajakirjandus. Et töötasud kõrged ja ametiühingute järelvalve tugev, tegutseb Põhjamaade restoranides optimaalne tiim: igaüks teab, mida teeb, ja teeb täie pingega, liigse inimese jaoks köögis kohta ei ole. Mis puutub restoraniprae hinda, siis peegeldavad need praegu riikide elatustaset: Rootsis umbes 380 sealset krooni, Soomes keskeltläbi 150 marka ja Eestis 200 krooni. Üheks ülesandeks Estline'i konkursil oli millenniumilaua katmine: rõhutamaks sündmuse erilisust, asetasid mõned meeskonnad laudadele ka peegleid, pitse-satse ja klaasskulptuure. Ülekatmine, arvasid professionaalid. Aga vahest nõuabki millenniumilõpp midagi erilist? Millises lokaalis veedad sa millenniumiõhtu? Põhjamaades olevat restoranid enamasti kinni -- liiga kallis aeg, et personali tööl hoida. Tallinnas ei ole aeg tõenäoliselt veel nii kalliks läinud. Kataloonlane Miguel Torres on Pürenee poolsaare küllap üldtuntuim veiniheeros, eriti armastatud Põhjamaades, sealhulgas Eestis. 1960. aastatel hakkas Burgundias veinihariduse saanud noormees isaisade traditsioone revideerides Penedèsis moodsaid viinamarjasorte juurutama. 1979. aastal valiti tema esindusvein Gran Coronas Mas La Plana mainekal võistlusel parimaks Cabernet'-veiniks maailmas. Paraku on sest ajast palju veini kõrist alla voolanud ja Mas La Plana uuemad aastakäigud ei mõju enam nii vägevana kui varem. Siiski ei ole suurtootjaks (20 miljonit pudelit aastas) kasvanud Torres leppinud masstootjaks muutumisega. Oma Tšiili valduste saagist on ta nüüd valmistanud järjekordse ülivõimsa tippveini Manso de Velasco. See vein on valmistatud marjadest, mis kasvanud 1904. aastal rajatud viinamarjaaias. Just nii vanad on ka sealsed viinapuud (tavaliselt on väätide iga umbes 30 aastat), Torrese esindaja Robert Hunteri sõnul jämedad nagu telefonipostid. Saagikus on madal, aga mari ülimalt kontsentreeritud. Tulemuseks on vein, mis lõhnab eriti jõuliselt mustsõstra järele, aroomis võib aimata ka pipart, tubakat, alkoholi ja isegi sõnnikut. Maitse on 1996. aastakäigu veinil vaatamata pooleteistaastasele laagerdumisele prantsuse tammes veel väga noor, lausa söövituseni intensiivne. Veini korpus on täidlane, struktuur pehme, järelmaitses domineerivad massiivsed, tubakaselt mõrkjad tanniinid. Marjasusele lisaks leidub maitses ka parajal määral kriiti. Ühesõnaga, jook neile, kes oma raha eest (umbes 300 krooni pudel) tahavad võimalikult palju maitset saada. Huvilisel tasuks veini kõrvutada hiljuti meie turule saabunud teise tuntud Tšiili veinitootja Concha y Toro Don Melchoriga või Tarapaca Gran Reservaga. Don Migueli veelgi auahnem ettevõtmine on aga samuti 1996. aastal valminud Grans Murales. 1980ndate keskpaigas hakkas selgeks saama, et vägevaid Cabernet'-veine osatakse valmistada kogu maailmas. See äratundmine sundis suurt modernisti juurte juurde tagasi pöörduma. Ta võttis moest läinud ja alahinnatud ajaloolistest sortidest Monastrell, Garnacha, Garró ja Samsó tillukesed istikud, kasvatas need potis viinapuudeks ja istutas suurepärase pinnasega veinipõllule Priorato ja Penedèsi vahel. Seal, 14. sajandil rajatud kloostri müüri varjus, valmib vein, mida on valmistatud 11 700 pudelit ning mis veinimeistri kinnitust mööda jääb mällu oma varjamatu isikupäraga. Eestisse jätkus erilisust vaid paarkümmend pudelit, aga arvestades ligi tuhande kroonini küündivat hinda, ongi see mõeldud vaid suurtele fännidele. Aroomis leidub mustsõstart, pipart, tüümiani ja mitmeid ürte. Maitses on esimene mulje magusus, mida täiendab tugev piprane õhetus (14% alkoholi) ja tubakane mõrkjus. Maitsepinge sünnib vürtsi ja magususe vahel, mitte happesuse toel nagu tavaliselt. Kuigi nooruse karmus ei luba veini küpsete päevade elegantsi kohta oletusi teha, on tegu ilmselgelt auahne veiniga, mille maitsepalett juba praegu külluslik. Don Miguel on tipptegijate hulgas tagasi. Hasso Krull. 'Jazz: nelikümmend luuletust'. Tallinn. Vagabund, 1998. 54 lk. Hoolimata sellest, et Hasso Krull on 80ndate keskpaigast peale meie kultuuripilti mõjutanud peamiselt kui kriitik, esseist, tutvustaja ja valgustaja, on ta loomingu keskmeks ikkagi luule. Hasso esimene, Max Harnooni nime all ilmunud kogu 'Must-valge' (1986) sisaldas hapraid dekadentlikke ja tihti väga naljakaid luuletusi. Paar aastat hiljem ilmunud 'Pihlakate meri' seisab teistest Hasso kogudest hoopis eraldi. Selles on palju arbujaliku vormiga ja ootamatute riimide ning siiretega impressionistlikke värsse. Kolmas kogu 'Luuletused 1987--1991' on omamoodi reaktsioon 'Pihlakate mere' lõpetatud täiusele. Seal rinnastatakse erinevatesse stiiliregistritesse kuuluvaid fraase, luuletused kubisevad tsitaatidest ja lausete tagant pole enam aimata selge sõnumiga terviklikku lausujat. Nende luuletuste loomisega samal ajal kandusid Hasso huvid fin de siecle'i dekadentidelt poststrukturalistidele, kelle käsitused keskmeta subjektist ja intertekstuaalsusest teda kahtlemata inspireerisid. Ometigi ei hüljanud ta päriselt ka dekadentide maailma. Sadomasohhistlikku poeemi 'Swinburne' (1995), mis meenutab mõnd deliirset episoodi Joyce'i 'Ulyssesest', tulekski lugeda kui dekadentliku poeedi sisemonoloogi. Hasso saateluuletused Toomas Kalve fotodele raamatus 'Kaalud' (1997) on seevastu hoopis selginenumad ja meditatiivsemad -- katsed minna piltide sisse ning asjade eneste juurde. Hasso 90. aastate luule pole olnud kerge lugemine. Luuletaja on sageli teadlikult hoolitsenud selle eest, et ta tekst ei väljendaks terviklikku tunnet ega võtaks ümmargust ilmet. Dissonantsete kujundite loogilise seostamisega jääb lugeja enamasti jänni. Seda kõike korvab aga alati aimdus, et nende luuletuste mõistmine on siiski kusagil käeulatuses -- et kui veel puurida, siis langeb kõik oma kohale. Hasso on kunagi kirjutanud 'Grammatilise luule manifesti', mida võib tõlgendada kui pürgimust luule poole, mis midagi vahetult ei tähistaks, vaid seisaks koos ainult grammatikast. Selle elementideks oleksid lausekulg, fraaside põimumine ja põkkumine. Säärane luule meenutab muidugi muusikat, kuid mitte harmoonilist muusikat nagu sümbolistlike poeetide kõlamaalingud, vaid atonaalset muusikat. Äsja ilmunud kuues luuleraamat 'Jazz' on ülesehituselt seda sorti seriaalne ja terviklik kogu, nagu 90ndatel on olnud Kivisildniku 'Dawa vita' ja Kesküla 'Vabariigi laulud'. Juba Hasso esikkogu oivaline nimiluuletus näib jazzist inspireeritud: Uues kogus lähtuvad aga kõik nelikümmend luuletust mõnest jazzi suurkujust. Hasso on Vikerkaares kirjutanud: ' Kahekümnendal sajandil on läänemaailmas valitsenud korraga kaks muusikat. Üks neist on akadeemiline modernism Teine on afroameerika muusika, sisuliselt samuti teatav modernism, kuid hoopis plahvatuslikuma tekke ja levikuga Afroameerika muusika suurim, mahukaim ja võimalusterohkeim vool on jazz. ' Jazzluule on pika traditsiooniga žanr, mis tekkis juba enne sõda, kuid saavutas haripunkti umbes samal ajal kui jazzki, so 50ndate lõpul, 60ndate algul. Tollal korraldasid biitnikud jazz-kohvikutes muusika saatel luulelugemisi, milles püüti tabada jazzile iseloomulikku spontaansust. Tollase New Yorgi elev atmosfäär ongi jäänud üheks viimaseks loomingulise keemise kõrgpunktiks sel sajandil, millesarnast hiljem nähtud ei ole. Hasso põlvkonna autoritest on beat-generatsiooni vaimusugulane meil veel näiteks Peeter Sauter. Teekond prantsuse dekadentide juurest ameerika jazzini ei ole midagi ebaloomulikku. Jazzi hakati Prantsusmaal tõsise kunstina hindama varemgi kui Ühendriikides. Eksistentsialistide silmis olid elu põletavad ja sageli uimastite küüsis geniaalsed neegermuusikud omamoodi poétes maudits, oma meeli süstemaatiliselt hävitanud dekantlike poeetide uuskehastused. Jazz oli midagi rohkemat kui lihtsalt üks musitseerimisviis. Kui enne sõda sümboliseeris saksofoniga neeger paljude õpetatud meeste silmis Õhtumaa allakäiku, siis sõjajärgses Euroopas hakkas ta tähistama pigem vabanemist lämmatavast konventsioonide koorikust. Kuid 40ndatel jõudis jazz juba ise nii rafineeritud väljendusviisideni, mis ei jäänud mingis mõttes maha muust kõrgmodernistlikust kunstist. Tänaseks on jazz muutunud üpris vähemuslikuks muusikaks (kui just mitte lugeda jazzi alla acid-jazzi jm klubimuusikat). Et ka luule on üpris vähemuslik kunstiliik, siis peaks jazz-luule viitama millelegi ülivähemuslikule. Õnneks on Hasso luuletused loetavad ka ilma muusikasaateta ja enamik luuletusi on nauditavad isegi siis, kui seda inspireerinud jazzmuusikust kuulnudki ei olda. (Hasso on oma luuletused pühendanud peamiselt Charlie Parkeri põlvkonna muusikutele, kuigi sekka on sattunud ka koguni mõned rock- ja rap-mehed. Mul on mingi kuulamismulje vähem kui kolmandiku Hasso mainitud tegelaste muusikast, ent tubli veerand on mulle nimedenagi tundmatud.) Need luuletused ei ole seega katsed tõlkida muusikat teise meediumisse, vaid iseseisvad improvisatoorsed arendused. Neil on mõistagi palju suurem sarnasus jazz-luulega kui jazz-muusikaga. Võrreldagu näiteks katkendeid tänapäeva ühe olulisema ameerika luuletaja Rita Dove'i luuletusest, mis on inspireeritud Billie Holidayst, ja Hasso luuletust, mis on pühendatud Dinah Washingtonile, ning mõlemat teksti omakorda lauljataride häälega: Billie Holiday kõrbenud hääles oli sama palju varjundeid kui helke, kurb kandelaaber sileda klaveri taustal, gardeenia, ta signatuur selle räsitud näo all ... (Rita Dove, 'Kanaarilind', tlk Hasso Krull) gardeeniad õitsevad ja nende lõhn on nii täpselt ühtemoodi kui ta tuleb vaesuse sügavalt südamest ja keerab külje päikese poole mis keerab külje saksofoni poole ... (Hasso Krull, 'Dinah Washington'). MÄRT VÄLJATAGA Hasso Krull. 'Jazz: nelikümmend luuletust'. Tallinn. Vagabund, 1998. 54 lk. Seost jazziga ma Hasso Krulli luuletustel ei näe: pean lausa mitu korda vaatama pealkirju -- muusikute nimesid -- algul uskumata, et keegi võib niimoodi jazzmuusikat kirjeldada. Eks igaüks võta kunsti vastu erinevalt, kuid jazz ja 'Jazz' on nagu kaks eri planeeti, kus ka elanikud on erikujulised. Ja kui nad satuksid siia, siis tulnuka esmamuljed jazzist võiksid ju niisugused olla. Kuid ka sel juhul tuleks täpsustada -- kirjutamiskoht: Tartu ('pikutan ... see lükkab asju natuke edasi ... nii läheb õhtugi vaikselt mööda ...' lk 34) või kusagil maal Põhjamaal; aeg: hilissügis või talv. Ehk teiste sõnadega: autori jahe raskemeelne maailm on luules, jazz aga põhiliselt vaid pealkirjades (vahel harva on sama pealkirjanime, või sõna saksofon, leida ka tekstis). Kujundid on raamatus üldsõnalised, täpsustused ja detailid puuduvad. See on, jah, lihtsalt selline luule, kuid jazzi puhul on just detailid need, mis teda žanriliselt eristavad kõigest muust. Jazzis, erinevalt 'Jazzist', on igale noodile/sõnale antud alati eriline, täpsustatud karakter. Jazz koosneb, kirjapildis vaadatuna, täiesti tavalistest nootidest; mängitult on need aga õigest helikõrgusest väljalibistatud; kõla on määritud: lisatud on isikupärane ragin ja vaevumärgatavad valenoodid. NOODIPILDI HARILIKUD RüTMID on esituses hüplema pandud, nihutatud, teravate rõhkudega hakitud ... Kas saaks 'Jazzi' jazziks teha eteldes (või räppides)? Kindlasti, kuid nii saaks igat teksti. Ikkagi autori asi oleks sõnade ja rütmide valikuga oma jazzluule oigama ja gruuvima panna. Mitmed jazzivõtted, näiteks riff, võiks anda selleks inspiratsiooni. Jazzi peetakse kõigist kunstidest parimaks ameerika vaimu väljendajaks. Kõik ameerikalik on aga alati hästi konkreetne, detailselt ja äratuntavalt määratletud ajas, ning eriti ruumis; lausa numbriliselt lõpuniminev: mitte, et annan talle natuke raha (lk 49), vaid, näiteks, et annan 4 dollarit ja 35 senti. Kuid raamatus valitseb üldisus; näiteks päikest, ühte sagedamini esinevat kujundit, pole kunagi lähemalt iseloomustatud; ühesõnalisena mõjub päike kui lapsejoonis varre otsas, kui mitte-eriti-vajalik liiklusmärk kuskil põlluteel; ta pole vinguse suurlinna kõrvetav subtroopiline päike, vaid selline, mis lahkelt valgustab meile välja need 'pisikesed pardipojad, kes tulevad pats-pats' (lk 46). Luulekujundid 'Jazzis' on leplikud, hästikasvatatud ja häbelikud (seda muljet ei kõiguta ka erandlikud kodunurka kusemine (lk 47) ja 'oma vittude pehmetel patjadel' hüppamine (lk 29). Kuid jazz -- väliselt on ta lodev, käitumiselt väljakutsuv, kohati labanegi: sündis ta ju lõbumajas ja kasvas üles kõrtsis. SISEMISELT ON JAZZ aga väga pingestatud: soolos täpselt reegleid ja meetodeid jälgiv; nagu malepartii alguses: kombinatsioonidest ning paljudest ettevalmistatud nippidest valiv. Nii ei vastandu jazzi vorm mitte ainult 'Jazzi' tekstile, vaid ka autori avaldusele eessõnas (eessõna oleks võinud küll trükkimata jätta!), kus ta ilmselt õigustab oma sihitust, hõredust ja kergekäelisust: 'jazzmuusikaga seob improviseerimise vabadus: ükski tekst pole olnud ette planeeritud, luuletus võib korduvalt muuta suunda ...'. Sellest nähtub ta tegelik jazzi-kaugus: luuletaja tunnistab oma usku improvisatsiooni-müüti. Asi on aga nii, et kuigi noodistamata, on jazzisoolo kulg ette ära määratletud; ta koosneb nii laenatud kui ka oma, kuid igal juhul hästi-läbiproovitud elementidest (vabam, nn spontaanne improvisatsioon on erand, mis ei mahugi hästi jazzi sisse: avangard ja Keith Jarretti sooloesinemised; aga neid muusikuid ju raamatus pole). Oleks võinud pigem lähtuda ühest palast (ja vahel plaadist), mitte (peaaegu) alati vaid esineja nimest. Ning pole vahet luulelaadil eri muusikunimede all: näib, nagu oleks enamik pealkirju paigutatud juhuslikult -- kuid, minugipoolest, võib ju ka nii teha! (vahel siiski on väline põhjendus: John Lewis, 'iga pisimgi detail', lk 40). JA MA EI NäE, nagu väidetud lk 20, mingit välist sarnasust moonil ja tromboonil ... Kuid võibolla olen hoopis mina teiselt planeedilt, või olen liiga raskemeelne neid lullasid nautimaks, või kritiseerin liiga kergekäeliselt. Või tahan teab mis avastuslikust (kuigi ju võiks, eks!). Ning kirjutan liiga esmamulje põhjal: kui rohkem üle lugeda, tulevad mitmed kujundid juba tuttavatena vastu ja hakkavad isegi meeldima. Muusikat võib küll proovida sõnadesse panna! REIN RANNAP Joachim E. Berendt. 'Jazziraamat'. Vagabund. Kena kõigiti, et ta meil nüüd olemas on. Kes jazzist vähegi hoolib, hakkab Berendti paksu köidet riiulist tihtigi alla tõstma ning on võimalus, et ta ühtegi muud asjakohast teabeallikat oma elu jooksul ei vajagi. Oleme hoidunud 'alternatiivteooriatest', mida kõikjal hulgaliselt võrsunud, antakse raamatu 13. leheküljel teada. See tähendab? Oleme püüdnud aktsepteerida selliseid seisukohti, mis rahvusvahelises jazzikriitikas üldiselt aktsepteeritud. 'Jazziraamat' töötab kõige paremini kui heauskselt suletud süsteem, korrastatud valik siseinformatsiooni, mis välismaailma umbusklike pilkude eest kaitstud. Berendti raamat tahab olla ammendav sissejuhatus jazzmuusikasse, seega ei midagi ambitsioonikat. Kuid probleem saab lihtne: jazz ise on liiga ambitsioonikas, suurejooneline, ega kannata kadudeta välja seesugust alalhoidlikku käsitluslaadi. Nii sünnibki siia hulk skemaatilisi lihtsustusi ja 'objektiivseid' tühiväiteid. Esimene, mida ma pärast raamatu kättevõtmist mõneti kiuslikult otsisin, oli märksõna acid jazz. Mitte et ma nonde helide fänn oleksin, kuid ühele liiga hästi korrastatud jazziajaloole kuluks seesugune kontseptuaalne defekt ära -- jazz kui elektrooniline stilisatsioon, kui staatiline surnud punkt, kui hype, noriv küsimärk ühe pika arengu lõpus. Ma muidugi ei leidnud seda märksõna. Berendti hierarhilises käsitluses ei välju jazz maailma seesugusel moel. Temale on pop jazzist alati alam muusikaliik ja temast igavesti sõltuv. Just nagu valged selles vallas on alati sõltuvad mustast muusikast. Mul pole lihtsalt leheruumi, et ühe ja teise mõttekäigu mõttetust teile pikalt tõestada. Ei ka ka lammutada raamatus ikka-jälle korduvat veendumust, nagu tähendaks diskomuusika helikunsti surma. Tuleb lihtsalt tähele panna, et Berendti arusaam mustast kultuurist näib liiga piiratud olevat, ja vahest on see jazzitraditsiooni probleem üldisemalt. Me teame nüüd, et Berendti kurdetud-kardetud 'funk'i staatiline ja skemaatiline jäikus' võibki suuresti olla tema essents. Et must muusika ei pruugi olla sujuvalt svingiv, vaid võib olla ka robotlikult monotoonne -- juba Miles Davis üritas ketserlikult selles suunas, veel enne hiphop'i, techno ja house'i trende. Siin see on -- kui jazz on teile pigem kogum küsimusi kui vastuseid, siis jõuab teieni tasapisi teadmine, kui paljusid raamatuid, kui mitmeid teooriaid ja kontrateooriaid teil selle muusika tarbeks veel vaja läheb. Berendti esitluses on iga jazzistiili areng nö konstruktiivne -- mistahes kriisi mistahes uuendus ka esile ei kutsunud, nüüd on kõik konfliktid ometi kenasti leevendatud ajaloo järgmises faasis. Ei ühtegi lünka, ei ühtegi küsimärki, teatepulk lihtsalt antakse edasi ning esialgne trots laheneb leplikkuseks. Ja ometi ma ei usu, et kogu maailma muusika omavahel nõnda hästi läbi saaks -- üks väljenduslaad ründab ja tühistab teist, teine tõrjub kolmandat ja kolmas neljandat. 20. sajandi muusika on salvestatud muusika ning selle üks tagajärg on ju see, et plaadistatud helid (erinevalt mängitud nootidest) ei kao, vaid ringlevad üha muutuvates seostes edasi. Miks me peaksime siis leppima nende 'üldiselt aktsepteeritud seisukohtadega'? Ma loen muusikutest, keda imetlen -- Bird, Coltrane, Miles, Coleman, Braxton jne --, ning tahan teada, miks kõlavad nad ikka ja üha erandlikult, mitte normatiivselt. Berendt ei ütle. Tema dialektiline meetod ei jäta hüperboolideks ruumi. Siin ja seal hoiatab ta kriitikutest kaasaegseid liiga radikaalsete mõttearenduste eest, kuid tegelikult vajab tänane jazz optimaalsete kõrvutuste asemel just nimelt seda -- noid salatud 'alternatiivteooriaid', võimalikult pööraseid ja kaugelehaaravaid, olgu või bluffivaid väljamõeldisi. TÕNIS KAHU Suede 'Head Music' (Nude) Kui nad üheksakümne teisel tulid, oli neil kaelas kivi 'The Best New Band In Britain'. Napid kaks aastat hiljem pakuti neile juba puhtsüdamlikku abi hauaaugu kaevamiseks. Suede'i muusikaline liider Bernard Butler oli minekil ning korraga oldi hirmul, kas temast järelejääv kamp ikka on midagi enamat kui lihtsalt kaks keskpärast pillimehe-jobu pluss üks ülekaaluline Bowie-olla-tahtja, kelle ülimaks võimeks on kirjutada laulutekste bensiini ja asfaldi maailmas ekslevatest noorheidikutest. Neid kahtlejaid võis mõista. Suede'il oli hetkeks toss väljas. Kuid siis nad tulid, elusignaalid. Läilavõitu singlite ehmatavalt radikaalsed b-pooled. Esimesed katsetused uue poisskitarristi Richard Oakesiga. Sugudevahelise seksisümboli Neil Codlingi maabumine. 'Trash' ja 'Saturday Night'. Maailmakuulsus? Kui võtta aluseks Eesti kloonide The Syne ja Shade (nüüd Claire's Birthday) edu, siis, niivõrd/kuivõrd. Suede oli korraga ühe mehe naljanumber ja teise mehe ohvrikivi. Uus plaat 'Head Music' on põhimõtteliselt sama super nagu bändi viimatine b-poolte kogumik 'Sci-Fi Lullabies'. Ja Suede on väheseid bände, kelle puhul selline asi tähendab ainult head. Brett Anderson kireb tõsises mõttes elu eest. Asfalt, bensiin ja kanged narkootikumid on platsis. Taluvuse piiril digitaalne, dekadentsi magusat lõhna eritav elitaarne rämpstoit. See ei ole kerglane, ülespuhutud, moodne plaat. Siit ei tule -- pagan, vannuks vahelduseks? -- mitte ühtegi globaalset pophitti-raadiomulli. Aga siin on kuivainet, ballasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan. See on tummine muusika. Kui ta sinu sisikonnast ükskord lahkub, haarab ta kaasa kogu kõntsa, mida teel on kohanud. Ma arvan, et Suede on nagu Jethro Tull, ainult et 20 aastat hiljem. Ta on MEIE bänd. Ta ei muutu, usun, mitte iial. Need õndsad, kel antud ajas kinni jääda, ostavad aastal 2020 Suede'i 25. albumi ja kiidavad seda taevani. Kuid ka siis teavad ja mäletavad nad, vanad mehed, et oma säravaima plaadi tegi see legendaarne rocki dinosaurus aastal 1999. ERIK MORNA ABC 'The Lexicon Of Love' (Mercury, 1982) ' Ma olen punkar. Olen alati olnud ja jään selleks alati, ' andis Sheffieldi popgrupi ABC juhtlaulja Martin Fry enesest teada. Jätke see lause meelde ja vaadake siis tema siledat seitlit ja kiiskavat ülikonda. Vaadake teda plaadiümbrisel, seismas melodramaatiliselt teatrilaval, püstol punase eesriide suunas sihitud, daam punases ta käele langenud. Uskuge või ei, selline nägi välja võitnud punk. Ja just sedamoodi, olgu kiidetud produtsent Trevor Horn, ta kõlas -- orkestrihelidest õitsele hellitatud sünteetiline camp-bluus, illusoorne läik-funk, mis justkui Hugo Bossi parfüümi higistanuks ... Punk oli, jah, võitnud, kuid mitte nii, nagu 70ndatel kujutletud. Mitte lärmakatest rünnakutest barrikaadidele ei sündinud uus ja parem maailm. Hoopis siidist haardega paleepööre sai teoks, putš; nii-öelda seestpoolt. Punk oli 70ndatel lammutanud laiali kogu staaride salapära ning nüüd tähendas toonane do-it-yourself-loosung lihtsalt seda, et igaüks võis enese lavale, esiplaanile, romantilistesse poosidesse paigutada, kui ta vaid valdab õigeid sõnu ja kostüüme, armuleksikoni romantilist ABCd. 'The Lexicon Of Love' on tegelikult pigem essee popmuusikast kui lihast-verest pop ise -- tema allikaks on küllap teadlikult Prantsuse kultuuriteoreetiku Roland Barthes'i kirjutatud armutunnete analüüsid, juba sõnastatud, tardunud, fikseeritud kirg. Kirg, mis tõeliselt kaunis -- täiusliku inimese teadlik valik. Tunne, mis liigutav ja leevendav, aga eeskätt loetav ja läbipaistev. TÕNIS KAHU Electronic 'Twisted Tenderness' (EMI) Kõigepealt meenub, et, aijah, Johnny Marr oli ju see maailma parim suupillimängija grupist The The. Ning et Bernard Sumnerit tunneme Joy Divisioni novaatorliku kidra- ja klafkamehena. Arthur Baker, electro-muusika messias, sünnitas kunagi sellised loomad nagu 'Blue Monday' ja 'Confusion'. Ülejäänud nende meestega seotud natuke kuulsamad nimed ei tule miskipärast meelde. Electronicu ajaloos esmakordselt ei alustanud Bernard ja Johnny lugude kirjutamist arvutusmasina klõbinal, vaid võtsid ja plõnnisid oma kitarre. Eelmiste albumite steriilsete sound'ide fännid kindlasti ehmuvad, umbes nii, nagu ehmus esmakordselt suurlinna sattunud tallinlane. Kui teil on vähe aega, kuulake plaadi nimilugu ning fantaseerige oma rikutuse piirides sinna- ja siiapoole seda ideaalse popmuusika telgjoont. ERIK MORNA The Lilac Time 'Looking For A Day In The Night' (Cooking Vinyl) Lilac Time oli 80ndate lõpu, 90ndate alguse üks huvitavamaid briti indie-pop bände, kelle juhiks Duran Durani algkoosseisu kuulunud Stephen Duffy. Nüüd, kaheksa aastat pärast lagunemist, on nad teinud comeback'i, mis tõenäoliselt jääb enamikel Stone Rosiesi + Charlatansi fännidel märkamata. Uus album on kõige paremas mõttes tüüpiline Lilac Time. Siirad meloodiad, melanhoolne esituslaad ja elektrilis-akustiline folkinstrumentaarium sünnitavad kauneid popharmooniaid, mis poleks häbiks ka näiteks Irving Berlinile endale. Saab näha, kui pikaks perioodiks Lilac Time seekord esinema-plaadistama jääb. KOIT RAUDSEPP Gus Gus 'This Is Normal' (4AD) Islandi saarevabariigis elab inimesi umbes sama palju kui Tallinnas eestlasi, kuid rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid rohkem kui kogu Baltikumis kokku. Reykjavikis pidavat iga nagamann mingis bändis mängima, neist tervelt üheksa (!) lõid kunagi ka grupi Gus Gus. Nende teine album annab käe nii edetabelipopile kui ka underground tantsubiidile. Taavi Eelmaa näo ja figuuriga laulja Daniel Agusti hooleks jääb pophittide ('Ladyshave') kuuldavale toomine, paar nädalat tagasi bändist lahkunud Hafdis Huld aga teeb häält tumedatoonilistes trip-hop bassikeerdudes. Lisagem veel täiesti kobedad vokaal-house rütmid ja äärmiselt eklektilisele ning üsnagi innovatiivsele islandi heliplaadile ongi kõrv peale pandud. KOIT RAUDSEPP Erinevad esitajad 'Elton John And Tim Rice's Aida' (Rocket) Daamid ja härrad! Lugupeetud valged ja mustad! Noored ja vanad! Lõpuks ometi on meil midagi ühist. Ja see miski kõlab vähem poeetiliselt kui teadmine, et soontes vulisev veri on kõigil punane: Elton John ja Tim Rice on ühe lipu (loe: uksemati) alla saanud Stingi ja Lenny Kravitzi, Tina Turneri ja Spice Girlsi, Shania Twaini ja Janet Jacksoni, ja paljud teised ja paljud teised, ning üheskoos kannavad nad ette Johni ja Rice'i kirja pandud uut Aidat. Sellisel moel, nagu homne päev oleks parem ja muinasjutulisem kui eilne või tänane. Korporatiivne naeratus on investeering! Saluut! Tegelikult on albumi sisu Elton Johni soovis maailmale üha kinnitada, et kokaiin pole tema ninaauke kümme aastat külastanud. Mõned ei usu ju seda siiani ja ostavad seepärast iga tema plaadistatud liigutuse. Arvates, et see žest näitab ka kuulumist eliiti. SIIM NESTOR Vinicius Cantuária 'Tucumã' (Verve) Vinicius Cantuária on popstaar, kelle esimene karjäär möödus 70-80ndate Brasiilias. Nüüd elab ta New Yorgis. Loomulikult koosneb tema plaat põhiliselt minimalistlikest, kuid moodsakõlalistest bossanovadest. Cantuária on kohati ehk liialt traditsioonikindel, tema võitluskaaslane, Brasiilias kasvanud ameeriklane Arto Lindsay näiteks läheb tavaliselt kaugemale. Kuid ka siin on piisavalt ootamatusi, mis ei lase laulja soojalt monotoonsel häälel liiga uinutavalt mõjuda; aeg-ajalt tuleb mängu kummalisi sämplinguid ja imelikke rütmimustreid. Plaadil teevad lisaks Lindsayle kaasa näiteks Laurie Anderson, Sean Lennon, Bill Frisell ja Nana Vasconcelos. Minu arvates parim lugu on cover Brasiilia suure staari Caetano Veloso loost 'Aracaju', aga ka muu materjal esindab suurepäraselt ühte tundelist ja elegantselt meeltlahutavat traditsiooni. TÕNU KAALEP Kimmo Pohjonen 'Kielo' (Zen Master/ Rockadillo) Mul on hea meel, et mul kästi seda plaati kuulata. Ma ei oleks seda ise teinud. Miks ma peaks kuulama lõõtsamuusikat, mille tüütuksmuutmisele lugematud eesti taidlejad on nii palju aega pühendanud? Või mis see soome humppa parem on? Ümbrisel on nimelt sokuhabeme ja soome tüüpnäoga noormees lõõtspilliga. Rinneradio juhi Tapani Rinne produtseeritud plaat on aga nii kaugel meie tavaettekujutusest akordioni- või bajaanimuusikast kui eales võimalik. Ma ei usu praeguseni, et kõik seal kõlavad helid on konstrueeritud akordioni abil; või kui, siis on akordion lisaks muule tõesti hea löökpill. Pohjonen loob stuudiotehnoloogia abiga massiivseid helikogumeid, keerulisi rütmipartiisid, agressiivset dünaamikat, laulab ja hõigub lisaks. See on tõeline Neljanda maailma muusika, erinevaid kultuure Indiast Lapimaani ühendavad helid, moodsa mõtlemise väljendumine traditsioonilise pilli (kuri)tarvitamise kaudu; kohati aga lihtsalt pöörane ja ekstaatiline tantsumuusika. Ja mitte midagi halvemas, Kadaka turu mõttes soomepärast, uskuge mind! TÕNU KAALEP Reef 'Rides' (S2) Rock olla surnud. Klišee muidugi ja küllap tarbetu pealegi, kuid mõte iseenesest on innustav. Juba rocki hauatagune elu peaks midagi väärt olema. Aga rock, näe imet, olla elus ja ei sure iial, ütleb Reef. Ja mängib siis toda rocki stiilipuhta, alalhoidliku nelinurksusega nagu mõni diksiländbänd oma muusikat kuskil jazz-festivali avakontserdil veel enne, kui publikum baarist pärale on jõudnud. Minagi ei teadnud Reefist suuremat, enne kui arvustuskohustus seekord meie teed risti paigutas. Ja siis? OK, siin on lugusid, mis teistest enam ... jne. Kuid kui rock oleks elus, ei teaks sellest plaadist keegi midagi. TÕNIS KAHU Armand Van Helden '2 Future 4 U' (ffrr) Eelmisel CD-l vihaseid breike ja biite kaifinud hipphopparid peavad Hollandi nimega newyorklase uue plaadi second hand'i viima, sest Van Helden on jälle oma parimas -- funky house -- elemendis. Paarile üsna keskpärasele palale vaatamata on teos siiski ootuspäraselt suurepärane. Nii hip-hopi kui ka speed garage'i periood on jäänud ajalukku ja aasta ühed paremad vokaal-house palad 'You Don't Know Me' ja 'Flowerz' tõestavad, et legendaarse 'Witchdoctor' hiti teinud mees näitab jälle, mis on tema õige pale ning tõeline sisu. KOIT RAUDSEPP Catatonia 'Equally Cursed And Blessed' (Blanco Y Negro) Walesi viisiku Catatonia eelmises albumis 'International Velvet' ei näinud keegi esialgu midagi head. Nende tulevikuks kuulutati elavalt matmist indie-rahva südameasjana. Läks teisiti. Albumilt pudenes välja hitt-singel hitt-singli järel ning Catatonia kiikuv ja jõuliselt unelev rock sai residendiks igas kolmandas peres. Uue albumi menus ei kahtle vist ükski plaadiärimees. Orkestreeritud, meloodiaid tulvil, eksperimendivaba, hoogne ja pehme pop, mis hoiab ohjes vanu fänne ja tirib juurde pikaldase reageeringuga noori-vanu. Paaris kohas kuulsin Rootsi diskoneidu Emiliat ja country & western'isse eksinud Björki, kuid läbivalt ja valdavalt on 'Equally Cursed And Blessed' äravahetamiseni sarnane Catatoniaga. SIIM NESTOR Melky Sedeck 'Sister & Brother' (MCA) Õde Melky ja vend Sedecki vanemad sündisid Haiitil. Nende vanem vend on Wyclef Jean -- see üks sellest supertriost The Fugees. Nõnda võib ette kujutada, et nad annavad endast kõik, et The Fugeesist võimalikult teistsugune välja kosta. Kuid DNA pole kerge vastane. Iga Melky Sedecki debüütalbumi 'Sister & Brother' gruuviotsingu, sämplingu kõla ja algupära ning rütmilahenduse kohta tuleb öelda The Fugees, The Fugees, The Fugees ... kuni huulemusklid kasvavad jämedamaks kui biitseps. Pealmise kihi alt läbipaistvad erinevused ... ze-fjudziisiga ei räägi samuti nende kasuks: Skandinaavia maiguga produtsendi-töö ja laenuvõtud ooperist / klassikalisest muusikast, mille abil on loodud žanr -- nagu räägib pressiteade -- hip soul opera. SIIM NESTOR Desert Eagle Discs 'The Eagle Has Landed' (BMG) Desert Eagle Discsi trip-hopist ja hip-hopist, bluusist ja Sadest koosnev briti soul on selline on-ja-ei-ole-ka-muusika. Liiga etteaimatav ja selge, et nende maandumine tähendaks uut värsket aega briti soulile. Kohati ülemäära lapsik, veidi reetlikult rõõmus ja end trenditeadlikult tumedate toonidega ehtiv reklaami-muusika, mistõttu ei saa neid Massive Attacki ja Portisheadi vaevadega võistlema panna. Urbaansust taga-ajav, mitte urbaansusest nõretav, et olla see ehtne. Kuid samal ajal -- päris hea. SIIM NESTOR Hitiga 'My Name Is' kuulsaks saanud Eminem läks keset kontserti kaklema pealtvaatajaga. Detroidi linnast pärit valge räppar, ristinimega Marshall Mather, hüppas möödunud nädalavahetusel San Francisco kontserdil ootamatult lavalt maha publiku hulka ja hakkas tümitama fänni, kes teda esinemise alguses õrritanud oli. Peagi kargasid ligi ka Eminemi turvamehed ja õnnetu norija tagumist jätkati üheskoos. Päev varem tegid Eminemi kontserdil erikülalistena kaasa tema plaadiprodutsent ja vaimne isa Dr. Dre, funk-legend George Clinton ja filmikuulsus Dustin Hoffman, kes muuseas mängis lavashow's Enimeni ema. Vägivalla ja uimastite teemasid armastava Eminemi kohtusse kaebamist plaanib lisaks peksasaanud kontserdikülastajale 24aastase räpptähe ema Debbie, kes on leidnud sellele alust hiti 'My Name Is' riimireas 'I just found out my mom does more dope than I do' ('Sain just teada, et mu ema pruugib rohkem uimasteid kui mina'). Eminemi on rünnanud ka Ameerika suurim muusikatööstuse väljaanne Billboard, kes keeldus müümast pinda tema albumi 'The Slim Shady LP' reklaamiks ning pühendas terve arvamuste lehekülje Eminemi materdamiseks. Pea 30 aastat peale lagunemist ilmutab The Beatles uue singli seniavaldamata looga. Kolm elusolevat liiget - Sir Paul McCartney, George Harrison ja Ringo Starr - otsustasid väikeplaadina välja anda laulu, mis salvestati aastal 1968 'Yellow Submarine' sessioonide ajal. The Beatles pole veel avaldanud loo pealkirja ega täpset ilmumisaega. Esialgse info kohaselt peaks singelplaat ilmuma sügisel. Senitundmatu pala autorid on Lennon ja McCartney, laulab John Lennon ja lugu ei kavatseta üle kohendada. David Bowie komponeeris muusika sügisel ilmuvale ulmeteemalisele videomängule 'Omikron: The Nomad Soul', kus tema virtuaalne kujutis Boz on üks mängu peategelastest ja koos ansambliga võib kohata teda esinemas ka Omikron City tänavatel. Äsja Berkley Muusikakolledzhilt doktori aukraadi saanud David Bowie on valmis kirjutanud 100 uut laulu ning on hetkel neist uut albumit moodustamas. Nägin unes, et jaapanlased ostsid ära ajalehe, kus ma töötan, ja tegid minust ikebana-, kabukiteatri- ja siidimaaliosakonna hatamoto. Mul oli unes kolm vasalli: Ants-san, Meelis-san ja Romi-agaa. Ants-san maalis kauneid hieroglüüfe, mis jutustasid Toomik-sani uutest kakabanadest, Meelis-san graveeris riisiterale arvustust Nüganen-sani lavastusele 'Kolm geišat', mille autoriks on lugupeetud Tšehhov-san, ja Romi-agaa mängis kolme keelega kitarol kauneid meloodiaid ning serveeris kimono sahisedes teed. Lõuna ajal käisime jaapani restoranis toorest kala ja sojakastmes riisi söömas. Aga pärast lõunat lendas meie tuppa firma siseposti vedav kirjatuvi, kes toob sõnumeid mänedžmendilt. Lasin kõigepealt Romi-agaal tassi teed valada. Mõtlesin ja laususin siis oma tanka: Nagu tuvil on meie elu siin ajalehes. Muudkui mune ja kaaguta. Romi-agaa mõtles, nii et kimono kärises, ja vastas mulle kombekohaselt oma tankaga: Nagu muna veereb jutt sinu suust. Muudkui kuula ja imesta. Tankade loomine on osa keerukast teerituaalist. Alles pärast püha joomaaja lõppu võtsin tuvi jala küljest metallsilindri, mille seest rullus välja lehekene õhukest riisipaberit, kuhu oli auliku peatoimetaja, kõrgestisündinud šonguni Leopold-sani käega maalitud: ' Ole tervitatud, lugupeetav Hans-san! Vastavalt kontserni juhatuse otsusele pead sa tegema seppuku veel enne Draakoni tundi! Võta vastu minu südamlikud õnnesoovid jne. ' Kui jätta kõrvale keerulised jaapanipärased viisakusvormelid, siis andis Leopold-san mulle korralduse silmapilk oma soolikad välja lasta -- see tähendab, sooritada harakiri! Mul oli vöö vahel kaks mõõka -- üks lühike ja peenike, teine pikk ja kõver. Üks löömiseks, teine torkamiseks. Küsisin Ants-sanilt, kas ta on nõus seppuku tegemise juures sekundandiks hakkama, et võiksin surra kui samurai. Ants-san on mind alati aidanud. Varem, kui meie leht veel venelastele kuulus, tegi ustav vasall mu lastele alati Ded Morozi ja Snegurotškat. 'Suurima heameelega, Hans-san, aitan sind,' ütles Ants-san. 'Sinu usaldus teeb mulle au!' Kummardasin Antsule, Meelisele ja Romile jumalagajätuks ja avaldasin lootust, et Buddha lubab mul Honda Accordina uuesti sündida. Ants-san, Meelis-san ja Romi-agaa kummardasid viisakalt vastu. Põlvitasin ja asetasin pistoda oma kõrile. Ka Ants-san võttis positsiooni sisse. Sekundandi kohus on seppukut sooritaval samurail pea ühe hoobiga otsast ära lüüa, enne kui samurai jõuab pistodaga endale tõsiselt viga teha. Ma laususin: Tule nüüd, vihmapilv ja udu, ning kata mu meeled oma niiske keelega. Ants-san võttis hoogu. Kuulsin pikeeriva mõõgatera vihinat -- ja ärkasin üles! Minu ümber istusid minu armsad alluvad ja kallid ülemused. Toimetuse koosolek hakkas lõppema! Kord elanud abielupaar alalises tülis ja riius. Naene olnud suurem ja tugevam ja tuuseldanud meest tihtilugu üsna tubliste. Ühel õhtul läinud nad veel sängis tülisse ja naene lükanud mehekese viimaks sängi alla koguni. Parajasti juhtunud üks külainimene sinna tulema. Mees pugenud sängi alt ruttu välja ja ütelnud külainimesele: 'Kae meie naiste nalja, naera nii, et veere sängi alla!' See on hetkel soovitatud esemete nomenklatuuris küll. Tänavapildist on näha, kui paljud on omale värskelt nahktagi või -pintsaku ostnud. Kuid pahatihti istub tagi nagu sadul sea seljas. Liiga kangelt krobisev nahk tühistab kõik tootelt eeldatud omadused -- seksikus, jõulisus, jõukus --, see on nüüd vaid tühi töö ja vaimu närimine. Kallis ja kvaliteetne toode ei tohiks niimoodi käituda. Kui siiski nahktagi ülemäära jäigalt ümber püsib, tuleb teda lihtsalt natukene nö sisse kanda. Friedrich Suur ja marssal Mannerheim kasutasid uute nahkrõivaste sissekandmiseks oma tentsikute abi. Ja räägitakse, et Jaak Joala lubavat Otsa-kooli õpilastel oma asju 'sisse kanda' (mida oli näha ka 'Kaks takti ette' finaalkontserdil, kus paljud noored lauljad kandsid uusi halvastiistuvaid nahkriideid). Samas ei tohiks neid väga ära trööbata, kuna materjal väsib ära ja näeb välja kui lõppenud täikanahk! on hetkel down. Näitleja Hugh Grant on endast täitsa väljas: ' Mul ei jää midagi muud üle kui isaks saada. Kõigil teistel on juba lapsed! ' Või mida arvata newyorklastest, kes ummistavad new age'i keskusi ja nõuavad värviteraapiat ja ayurvedat, kuna Madonna ju tegeleb nende asjadega! Nädalalõpp Jivamukti keskuses maksab 900 dollarit, seeaeg kui New Yorgi psühhoanalüütikud istuvad ilma tööta nagu Virumaa kaevurid. Ameerika abstraktsionist Jackson Pollock on jälle moes! Tema pildid tuleb omale koju seina peale osta. Ja kuulata tuleb ajastu jazzi -- Milesi, Ornette'i, Johni, Pauli ja Ringot. Lääne tööstus (nn Lääne Nokia) pakub Pollocki piltide reprosid. Ennem tasuks need maalid juba endal teha (nn Eesti Nokia). Aga jazzi parem mitte, kuna piraadid (nn Vene Nokia) müüvad neid plaate nigunii odavamalt kui Kosmos Kontrollis (nn Meose Nokias)! Ilma araablasteta poleks meil olnud renessanssi ja eurooplane oleks näinud Platonit, Aristotelest ja muud antiikvärki nagu oma kõrvu. Kolumbus ei oleks iialgi Ameerikasse jõudnud. Ristisõdijad õppisid araablastelt, kuidas inimese moodi elatakse, tuba sisustatakse ja ennast pestakse. Nüüd on uus ring alanud: mauride keel, filmid, muusika ja muu kraam on uhkelt up. Lähim võimalus araabia keelt õppida asub Maardus, sinna viib Kunstiinstituudi eest buss. Kallis Viivi! Musikene! Sa mu sametine sinilill! Mu süda valutab, et Sina pead olema seal Roomas, Kosovo sõjatandri külje all! Palun tule tagasi turvalisse Eestisse, sest seal võib mõni juhuslik rakett Sind vigastada või -- mis seal salata -- koguni tappa! Saad aru, Viivi, ma ei vaja sõjasangarit! Kirjutasid, et Sind on esitatud edutamiseks ja et varsti saab Sinust seersant. Aga ordenid ja medalid ja seersandipalk ei lisa mu meelest ühele daamile seksikust ega sarmi. Ja kõik Euroopa lahinguväljadel kogutud kuulsus on tühine mu meelest. Ja miks on Sul üldse seda armeekarjääri tarvis? Minu meelest võiksid Sa rahumeeli kapral edasi olla! Ja rakettide asemel võiksid serblasi oma kirjadega pommitada! Meil siin Urvastes on elu endiselt suur lillepidu. See on sellepärast nii, et valitseb rahu. Pikka aega sõjajalal olnud Urvaste ja Rõuge suutsid omavahel ära leppida. Mõttetu verevalamise asemel käib nüüd hoopis mõttetu bussiliin! Hiljuti kutsuti mind suurele Rõuge rahvapeole rahuvalvajaks. Seal pidi esinema ansambel 'Lahe' Tõrvast. Rõuge omadel oli plaanis rahulikult, ilma mürata pidutseda ... Aga ma ajasin nende ülla kava nurja -- laulsin ja tegin sihukest möllu, et ... Mäletad veel Saaremaa suveöid 30 aastat tagasi, mu linalakk sõjajumalanna, mu blond metsaline? P. S. Pidu pole veel siiamaani lõppenud, seepärast palun vabandust hüpleva käekirja pärast. Loodan, et said kõigest siiski aru. EMT ja Eesti Telefon (ET) toovad alates 2. detsembrist turule ühise traadita Interneti-ühenduse, mis võimaldab fikseeritud kuutasu eest kasutada piiramatult Internetti kõikjal Eestis. ET andmeside- ja Interneti-talituse direktori Olav Harjo sõnul on uue ühenduse läbilaskevõime WLANi (Wireless Local Area Network) levialades kuni 2 megabitti sekundis ning kõikjal üle Eesti GPRSi (General Packet Radio Service) vahendusel kuni 54 kb/s. 'Et tagatud oleks maksimaalne turvalisus kaugtöö tegemisel, pakume klientidele lisaks virtuaalse privaatvõrgu (IP-VPN) teenust,' lisas Harjo. Traadita Interneti teenusega liitunud ei maksa WLAN/GPRS võrgukaardiga GPRSi mahupõhist hinda, vaid kõik kulutused on kaetud kuumaksuga. Teenusega liitumise tasu on 118 krooni ja kuutasu 495 krooni. Klient peab teenuse kasutamiseks sõlmima vaid ühe lepingu ning ta saab ise valida, kas hakkab arveid saama Eesti Telefonilt või EMT-lt. Traadita Interneti-ühenduse kasutamiseks on vaja süle- või pihuarvuti varustada WLAN võrgukaardiga või ühendada GPRS-telefoniga või lisada arvutile ainult WLAN/GPRS võrgukaart. Esimene WiFiga küla Nõuni küla Valgamaal sai esimeseks vaba traadita Interneti (WiFi) levialaga väikeasulaks Eestis. Saavutuse autorid on Palupera vallavalitsus, MTÜ Tehnokratt, MTÜ WiFi.ee ja MTÜ Wiirus. Sel moel rajab Valgamaa teed naabermaakondade Võru ja Põlva arenguks, kus turistidel puudub võimalus kasutada Internetti ööpäev läbi. Näiteks Tartu-, Valga- ja Viljandimaal on kokku kümme WiFi leviala. Vt Vt ka, ML, 24. oktoober 20.11.2002 Kunagine ETV juht ja tuntud raadiohääl Enn Anupõld kuulab igal võimalusel Kuku raadio saadet 'Vox populi'. 'Võib üleolevalt ilkuda, ent see on tänase eesti rahva hääl,' ütleb Anupõld, kelle hinnangul on lihtrahva häält ringhäälingus häbematult vähe. ' Soovitaksin seda saadet kohustuslikus korras kõigile Riigikogu liikmetele ja riigivalitsejatele. Et võim ei võõranduks alamrahvast. ' Millist rolli mängib teie elus televisioon? Küllaltki olulist. Võin rahulikult jälgida, kuna ei vastuta selle eest, mis sealt kastist tuleb. Mida teeksite praeguse ETV juhi Ilmar Raagi asemel teisiti? Mul ei sobi vastata, sest olen 12 aastat seda ametit pidanud. See on raske ja mürgine amet. Priid piima ei anta, kibedaid köharohtusid küll. Iga võimu ajal. Praegu ehk rohkemgi kui Vene ajal. Siis oli üks apteek (keskkomitee), tänaseks on köharohupeasekretäre terve Tallinn täis. Mul on hea meel, et Ilmar Raagi taotlused on viimastel kuudel hakanud ekraanil paistma. Programm kosub. Kuidas suhtute sellesse, et ETV on juba pikemat aega reklaamivaba? Hästi. Reklaam ei kuulu maksumaksja rahaga toimiva avalik-õigusliku ringhäälingu juurde. Seda tuleb niigi uksest ja aknast ning sinisilmne tarbija maksab oma taskust ka selle kinni. Ent see lahendus on poolik. Ei leia ühtki mõistlikku põhjendust, miks võib reklaam jätkuda avalik-õiguslikus Eesti Raadios. Ja miks kuulub selle juurde Raadio 2, mis oma programmi teostuse ja taseme poolest on sajaprotsendiline kommertsprogramm. Mis on eratelejaamade trumbid avalik-õigusliku televisiooni ees? Õigeid trumpe polegi, kui avalik-õiguslik ringhääling head telekava teeb. Üht aga tasub neilt õppida: kui intensiivselt teeb üllatavalt väike rühm professionaale täit programmi. Kõik on hommikust õhtuni rakkes. Mida te televiisorist mingil juhul ei vaata? Igasugust seebipulbrit. 30 aastat tagasi Soomes töötades hakkasin vaatama seebisarja 'Peyton Place'. Jäin vangi. Andsin endale siis lubaduse, et mitte kunagi mitte ühtegi seepi. See on üks neist harvadest lubadustest, mida mul on õnnestunud pidada. Mis on meie telekanalites puudu? Puudu on kultuuri. Eesti kultuuri esitamist ja salvestamist tulevastele põlvedele. Televisioonile, kus näod kuluvad kohutavalt kiiresti, pole tähtsamat figuuri kui eesti näitleja. Laulev, tantsiv, luulet lugev, teatrijuhtumisi rääkiv eesti näitleja. Kahetunnine otsesaade 'Täna õhtul ...' (Jaanus Orgulas, Anu Lamp, Kaljo Kiisk jt). See oleks tõeline kultuuritegu - näitlejale meeldiv ja huvitav töö ning eesti rahvas oleks tänulik. Odavalt teostatav - otsesaade. Mida te raadiost kuulate? Maist oktoobrini kuulangi peamiselt raadiot, kaht parimat jaama Eestis: Vikerraadiot ja Kukut. Mõlemal on head, harivad ja maailmapilti laiendavad saated. Muide, raadios on alati olnud tunduvalt kõrgema intellektuaalse tasemega toimetajad kui televisioonis. Raadio nõuab, et sa oskaksid kirjutada ja emakeelt hoolikalt pruukida. Minu jaoks ideaalne TV-tähe professionaalne karjääriredel on selline: ajaleht-raadio-televisioon. Kellel kaks alumist redelipulka astumata, võib küll olla TV-täht, aga ta pole professionaalne ajakirjanik. See paistab kohe ekraanilt kätte. 20.11.2002 Vikerraadiost tuntud Mart Ummelase abielu raadioga on kestnud 25 aastat. Ajakirjanduse kätt paludes arvas Ummelas, et nii saab maailma parandada. Pisut on ta enda meelest seda suutnudki. Ka Vene ajal oli see võimalik. 'Mingit ohtu ma süsteemile kujutasin, sest 1981. aastal sain tähtajatu eetrikeelu,' meenutab Ummelas. Eetrikeeld tuli Kadrioru staadionil toimunud noorterahutustega seoses. Teda üritati Vene sõjaväkke saata, kuid ähvardus välismaaga ühendust võtta jättis selle ära. Eetrikeeld kestis seitse aastat. Kuulatavad saated Nüüd teeb Mart Ummelas Vikerraadios kuulatavaid saateid. Nagu näiteks 'Vikerhommik', 'Rahva teenrid' ja 'Mnemoturniir'. Oma ülesannet ajakirjanikuna näeb ta selliselt: esineda nende inimeste nimel, keda tahetakse unustada. Ummelase sõnul ei ole nendeks ainult asotsiaalid ja pensionärid, vaid ka teadlased ja kultuuritegelased. Kahjuks on nii, et räägivad rohkem need, kel pole midagi öelda. Need, kes tähelepanu väärivad, seda ei taha. Ummelas ütleb, et ta läheks ja otsiks need tähelepanuväärsed inimesed üles, kuid tal pole selleks igapäevase leiva teenimise kõrvalt aega. Noori juurde ei tule 'Meie raadios on häda töötajatega,' jõuab Mart Ummelas raadiotööle lähemale. ' Noori peaaegu üldse juurde ei tule. Uudistetoimetuses on neid olnud, ja kui nad küllalt heaks tegijaks saavad, lähevad eraettevõttesse - me oleme nagu taimelava. Nad võiksid minna meie majas edasi, kuid siin ei ole konkureerivad palgatingimused. ' Eesti Raadio tulevik on tume - nende rahaliste võimaluste juures, mida riik praegu pakub, 2003.-2005. aasta arengukava Ummelase sõnul ei teostu. 'Ühel hetkel me lihtsalt ei saa edasi töötada,' lausub ta. 'Aga ma ikka loodan võimude arusaamisele, et selline raadio, kust tõsisel inimesel midagi kuulata on, peaks alles jääma.' Ummelas on töötanud ka Kuku raadios, kuid nagu ta ise ütleb: ' Mind ei motiveerinud kodanike Rein Langi ja Hans H. Luige isikliku kasumi suurendamine. Eesti Raadios tean ma, et töötan Eesti rahva informeerimiseks. ' Eraraadiojaamadele heidab Ummelas ette väljaspool pealinna toimuva vähest kajastamist - võrukale on tema kodumaakonnas toimuv hulga olulisem Tallinna sündmustest. Pealegi võivad kohalikud väikesed asjad heita valgust suurematele. Linlase irooniline suhtumine maal toimuvasse kaoks, kui otsitaks üles positiivsed maainimesed. Mitte mõelda on kergem Mart Ummelas kardab vananemist. ' Meie ühiskonnas muutub vananev inimene väheväärtuslikuks. Ma ei saa enda puhul rääkida tõrjutusest, ' tunnistab ta, ' aga on selline suhtumine, et ta on juba nii vana, mis ta siin üldse räägib ... ' Eesti inimestest laiemalt kõneldes ütleb Ummelas, et Vene aeg on vanemad inimesed kartlikuks teinud. 'Hirm ebaõnnestuda ning naeruväärsena näida sunnib üksindusse tõmbuma, kaovad sotsiaalsed kontaktid, sealt algab kibestumus,' teab ta. Ummelas tunnistab, et mitte mõelda on muidugi kergem, sest mõeldes tekib probleeme juurde. 'See on nagu McDonald's, mida on palju lihtsam süüa kui hakata ise kapsasuppi keetma.' Aga ühiskond ei saa ainult kergema nimel elada. 'Mina pean mõtlema juba sellepärast, et muidu ei saaks ma saateid teha,' ütleb Ummelas. Helena Eenmaa 20.11.2002 Nädalavahetusel salvestati telemängu 'Kes tahab saada miljonäriks?' kuus saadet. Ühes uues osas võidab noor naine 125 000 krooni - see on Eestis seni suurim summa, mis miljonimängus võidetud. Eelmine rekord oli 64 000 krooni. Millal 125 000kroonine võidumäng eetrisse jõuab, ei osanud TV 3 avalike suhete juht Annika Remmel öelda. Ta lisas, et see tuleb ekraanile veel selle aasta jooksul. Nädalavahetusel salvestatud miljonimängudes võideti teisigi rahasummasid. 'Palju häid mänge on tulemas,' ütles Remmel. Hannes Võrno juhitav telemäng 'Kes tahab saada miljonäriks?' kogus oktoobris kõige suurema vaatajaskonna, tuues teleri ette keskmiselt 312 000 vaatajat saate kohta. 'Miljonimäng on Eesti eratelekanalitelt esimene omasaade, mis on jõudnud vaadatavustabeli absoluutsesse tippu,' ütles TV 3 meediauuringute juht Margus Paas. EMOR Gallup Media tele- ja raadioauditooriumi päevik-uuringu kohaselt järgnevad miljonimängule vaatajaskonna suuruselt 'Pealtnägija' 308 000, 'Aktuaalne kaamera' 247 000, 'Tähed muusikas' 235 000 ja 'Robinson' 231 000 vaatajaga. 20.11.2002 Ehkki Mart Sanderi juhitav 'Tähed muusikas' on eetris Kanal 2s, tehakse seda ETVs. Lähme vaatame, kuidas seda populaarset saadet linti võetakse. Publikuks kutsutud koolinoored seisavad telemaja fuajees ning ootavad pingsalt ja valjuhäälselt, millal saate tegemiseks läheb. Täna on 100. saade. Produtsent Kaupo Karelsonil on enne saate algust kiire nagu alati: ta lausa jookseb mööda telemaja ringi. Siis näeme, kuidas ühes toas on grimeerija käe all presidendiproua Ingrid Rüütel. Stuudiouksest sisse astudes avaneb teleekraanilt tuttav pilt - kaks klaverit, istekohad publikule, televiisorid. Pealekauba hulk kaameraid ja juhtmeid. Täna on plaanis linti võtta kaks saadet. Juubelisaade on esimene ja selle alguseni jääb pool tundi. Käivad viimased ettevalmistused - lüüakse klaverid läikima, kuus sinise ekraaniga televiisorit samuti. (Need on need telerid, kus peal numbrid 1-6 ja mille alt tuleb sõna välja. Ja siis tuleb laulma hakata.) Tuleb koristaja, tõmbab harja ning lapiga põranda üle. Tal palutakse pärast esimest lindistust tagasi tulla. Ilusas sinises kostüümis Ingrid Rüütel toetub klaverile ja joob vett, samal ajal kui dirigent Eri Klas teeb hääleharjutusi. Seejärel sätitakse neile mikrofonid külge. Lõpuks võtavad Rüütel ja Klas klaveri taga istet ja laulavad, nende kapten Urmas Lattikas mängib klaverit. See on proov. Teine võistkond - Anne Velli ja Uno Loop ning nende kapten Mihkel Mattisen - harjutavad ilmselt kusagil mujal. Siis palutakse ka esimesel võistkonnal stuudiost lahkuda. Saatejuht Mart Sander avastab, et polegi veel grimmis käinud, ja läheb. Üle läve astub Otto-Triinu aegadest tuttav naljamees Venno Loosaar, ergutaja. Tema töö on publik üles kütta. Otto-Triin ergutab publikut 'Armsad inimesed!' hüüab ta. Koolinoored tulevad tema järel. Algab tormijooks kohtadele, tüdrukud kõige ees. Et kuhu keegi publiku sekka istuma saab. Esiritta ei taha just nagu keegi minna. Venno Loosaar: 'Kes esiritta istub, saab Sanderiga reisile.' Noored juba naeravad. Mõnel palutaksegi esiritta tühjale kohale tulla. Loosaar: 'Kas kõik on leidnud koha oma elus?' küsib ta. Jah! Publik on jagatud kaheks, kumbki oma võistkonna taga. ' Nii. Nüüd harjutame aplodeerimist. Aplaus! ' Kõik plaksutavad. 'Teine aplaus!' Veelgi kõvem. Publik elavneb. Loosaar: ' Nüüd proovime hääli. Hüüdke: hei! ' 'Hei!' ' See on saade, kus tuleb oma hääl kõlama panna! Kõvemini! Hei! ' 'Hei!' 'Ja nüüd: hoo!' 'Hoo!' ' Ja nüüd vaheldumisi: hei-hoo-hei-hoo! Hei-hei-hoo-hei! ' Publik teeb nii mitu korda ja on juba üles köetud. Aga lindistuse algus kipub venima. Laulda kohustuslik Lühikesekasvuline Loosaar võtab pikakasvulisel operaatoril ümbert kinni. ' Oleme kaksikud. Vähemalt mina tahaksin nii, ' sosistab Loosaar. Noored naeravad. Ja üldse on väga lõbus. Loosaar: ' Nüüd hakkame laulma. Kõik koos! ' Lauldakse seda laulu, et kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö. Ja nii edasi. 'Hoogsamalt, hoogsamalt!' Kogu stuudio on täis rõõmsaid inimesi. Laul lõpeb. Loosaar tuletab publikule meelde, et saates kaasa laulda on suisa kohustuslik. Korraga läheb stuudio pimedaks, põleb vaid üks prožektor kõrges laes. Tänased külalised ja saatetegijad tulevad stuudiosse, kõige suurema aplausiga võetakse vastu Mart Sander. Saade võib alata, kõigepealt on ilutulestik. Ja Sander juhatab 100. saate sisse. 'Õnne meile!' Publik aplodeerib. Mäng algab tempokalt. Teler jupsib See, mis edasi juhtub - kes mida laulab, kuidas küsimustele vastab -, on televaatajal teada. Aga kõik loomulikult ekraanile ei jõua. Mart Sanderil lähevad vahel sõnad sassi, aga sellest pole midagi, see lõigatakse välja. Üks kuuest televiisorist, see kõige äärmine, kuhu on kirjutatud number 1, on rivist väljas. Ekraan jupsib tükk aega. Pilt virvendab, hüppab. Lindistus aga käib. Vahepeal tuuakse stuudiosse suur juubelitort - klaverikujuline, värvilised küünlad peal. Seda televaatajad loomulikult ei näe - tort pannakse kaamerate ja publiku istekohtade taha kahele toolile. Kaks tikutopsi on ka. Number 1 televiisori pilt hüppab ikka. 'Stopp!' ütleb produtsent Kaupo Karelson keset ülesvõtmist. Televiisorit parandatakse. No lõpuks saab number 1 korda. Aplaus! Hakatakse taas lindistama, kui korraga heliseb mobiiltelefon. Selgub, et Ingrid Rüütli telefon. 'Üks hetk, palun!' ütleb ta, võtab oma mustast käekotist telefoni ning lülitab selle välja. Läks! Lindistus! Saade läheb edasi. Muudkui öeldakse numbreid, vastatakse saatejuhi küsimustele, lauldakse. Mõni laul tuleb mitu korda läbi laulda - et ikka parem välja tuleks. Laulusõnad on ekraanil näha. Kes tahab, laulab televiisorist maha, kes tahab, laulab peast. Stopp! 'Kuule, sa võiksid ikka laulda ka,' ütleb stuudioansambli esinumber Margus Kappel Mihkel Mattisenile. 'Jah, jah,' lubab kapten. Lint läheb jälle käima! Venno Loosaar ergutab vaiksemaks jäänud publikut ka saate ajal. Vehib kätega, teeb vahel ka nägusid, hüppab ja kargab. Publikul on hea olla. Sander käsib lolli otsida Vahepeal põlema pandud tordiküünlad on ära kustunud, kössi vajunud. Tuuakse uued küünlad, neid veel põlema ei panda. Stopp! Jälle väike paus. Loosaar küsib publikult: 'Tõstke käsi, kellele meeldib kondenspiim?' Tema ise tõstab, paljud teised ka. Aga mitte kõik. 'Mis, sulle ei meeldigi kondenspiim?' Publik naerab. Loosaar: 'Kuule Mart, kas sulle kondenspiim ei maitse enam?' Sander vaid muheleb. Lindistus! Saade läheb hoogsalt edasi. Juubelisaade lõpeb viigiga ja tordiküünlad süüdatakse teist korda põlema. 'Tondi juttudest' tuntud Diana viib magusa klaverile. Kaptenid Urmas Lattikas ja Mihkel Mattisen puhuvad küünlad ära. On vägev ilutulestik. Mart Sander lõpetab saate ja hakkab siis torti lõikama. Loosaar: 'Mart, mis sa teed, see on järgmise saate jaoks!' Sander: 'Otsi lolli!' Saatekülalised söövad torti. 'Publik saab torti pärast teist salvestust,' ütleb produtsent Kaupo Karelson. Kõik, kojuminek! Noored saadetakse telemaja kohvikusse. Saatetegijad lähevad ka hingetõmbepausile. 101. saate salvestus algab umbes poole tunni pärast. 20.11.2002 Meediaõpe toob Lähte ühisgümnaasiumisse õpilasi üle Eesti Viis aastat tagasi leidis Lähte kooli direktor Toomas Kink, et Eesti haridussüsteemis on üks oluline koht täitmata. Nii saigi Lähtel alguse meediaklass. 'Arvan meediaõpetuse olevat ääretult vajaliku, et inimene oskaks meediat tõlgendada ega laseks ennast sellest petta,' seletab Kink. Teooria on praktikata igav Lähte ühisgümnaasiumi meediaklassi on tulnud õpilasi üle Eesti: Tallinnast, Noarootsist, Märjamaalt, Valgast, Võrust ja mujaltki Eestist. Kaugelt õppima sõitnud Renata Jusupova on rahul Lähtel olevate võimalustega. 'Tulin Tallinnast Tartumaale, sest mitmekülgne meediaõpe, mis hõlmab nii trükiajakirjandust, raadio- kui teleajakirjandust, on praegu vaid Lähte ühisgümnaasiumis.' Lähtel käsitletakse kümnendas klassis ajakirjanduse põhižanre ja antakse ülevaade meediasüsteemi toimimisest. Õpitakse ka lehetegemist. Üheteistkümnendas klassis arendatakse õpilaste kirjutamisvilumust ja analüüsioskust. Õpilased saavad lähemalt tutvuda raadioajakirjandusega. Lõpuklassis on videopraktikum, mis koosneb foto- ja videokursusest ning teletöö alustest. Teoreetilise osa juurde kuulub ka praktiline tegevus. Meediaõppe praktika üks osa on koolilehe tegemine. Konkursil 'Parim koolileht 2002' saavutas Lähte kooli 'Sapienti sad' kolmanda koha. Lisaks sellele on õpilastel kohustuslik suvine praktika, mis peab kestma vähemalt kaks nädalat. Esimesel aastal on see õpilase valitud ajalehe juures ja teisel aastal raadios. ' Praktiline osa tööst on oluline, sest teooriast niisama pole kasu. Samas on see ka märksa huvitavam, ' arvab XI meediaklassi õpilane Julija Kasak. ADV ja XI klassis on kohustuslik uurimistöö. Seda kirjutavad nii meedia- kui ka reaalklassi õpilased. XI reaalklassi õpilasel Jana Rošikul on uurimuste suhtes oma arvamus: 'Arvan, et eelnevalt oleks võinud uurimistöö tegemist tundides õpetada, sest esimene aasta gümnaasiumis on selle lisatöötagi raske.' XII klassis tuleb teha lõputöö. Näiteks tegi Marge Velbaum tänavu oma lõputööks saksakeelse videofilmi Tartusse elama asunud sakslastest. Nii uurimus- kui lõputöid peavad õpilased kaitsma komisjoni ees. Selline õpetus on toonud kooli gümnaasiumiklassidesse rohkem õpilasi kui neid seal muidu oleks. ' Meediaklass on andnud Lähte koolile oma näo ja ainulaadsuse. See on toonud õpetajatele uusi proovikivisid, ' räägib kooli meediaõpetaja ja huvijuht Tiit Helm. Eestis on meediaõppega üldhariduskoole kokku 20 ringis, neist 15 on Tallinnast väljaspool. Süvaõppena on meediaaineid kümmekonnas koolis. Eesti Meediakoolitajate Liit arvab, et meediaõpetus- ja kasvatus peavad saama õppeprotsessi loomulikuks osaks. Suhtlemisõpetuse alus ' Meediaõpetus on koolis väga vajalik, see on suhtlemisõpetuse üks aluseid. Inimesele on seda vaja, et osata meediaga toime tulla, sest meedia on tihti väga ebaõiglane, ' arvab Karlova gümnaasiumi õppealajuhataja Boris Goldman. Karlovas õpetatakse meediaõpetust gümnaasiumiosas valikainena. Meediaõppejõud Tiit Hennostel on oma arvamus meediaõppe olemusest koolis. ' Minu veendumus on, et koolimeedias peavad kehtima vähemalt niisama tõsised printsiibid kui suures meedias. Ma arvan, et pole oluline, kui paljudest koolimeedia tegijatest hiljem ajakirjanikud saavad. Olulisem on see, et inimene õpib vaatama asju ka teisest küljest ja oskab hilisemas elus end ajakirjaniku olukorda panna ning tema tööd mõista. Maailmas on meediaõpetusega koolis tegeldud juba mitu aastakümmet. Meediaõpetus on USA, Kanada, Austraalia ja Sloveenia koolides kohustuslik. Paljudes riikides, näiteks Inglismaal, alustatakse meedia õpetamisega juba alg- ja põhikoolis. Infot ja meelelahutust tootva ning vahendava meedia roll muutub nii iga inimese kui ühiskonna elus päev-päevalt olulisemaks. Tartu kunstikooli õppejõud Jaak Roosi tahab koostöös Tartu Näitustega püstitada suveks Tähtvere väljale maailma suurima, 23 meetri kõrguse metalltooli. Kunstikooli mööblikujunduse ja restaureerimise osakonna juhataja Jaak Roosi selgitas, et hiigeltool valmib mööblidisainer Priit Verlini stiliseeritud taburetti meenutava istme “ Allegro ” järgi. Taiese ehitamine maksab paarsada tuhat krooni. “ Alul plaanisime ehitada traditsioonilise puust tooli, kuid tehniline arvestus näitas, et selle konstruktsioon ei peaks tugeva tuuletakistuse tõttu vastu, ” rääkis Roosi. “ Verlini metalltool on voolujoonelisem. Et selle istmeosa asub küllaltki madalal, peaks seda olema ka lihtsam ehitada. ” Tartu kunstikooli 1994. aastal lõpetanud Verlin on koos koolikaaslastega osalenud mitmel viimasel aastal Kölni mööblimessil. 1997. aasta messil müüs ta kaks -tooli hinnaga 6000 marka tükk. Nn seljatoega taburett oli esimene Eestis disainitud mööbliese, mis jõudis Londonis ilmuvasse disaini aastaraamatusse. Jaak Roosi sai Tartusse maailma kõrgeima tooli ehitamise idee Kölni messil käinud itaallastelt, kes kutsusid kunstikooli kasvandikke, sh Verlinit, Itaaliasse Udine linna toolimessile. Udines asub seni maailma suurim, 20 meetri kõrgune tool. Tartu Näituste projektijuht Raivo Trummal kinnitas, et esialgse kava järgi pidi Priit Verlini tooli hiigelkoopia kerkima Tartu Näituste messihalli kõrvale Tallinna-Tartu maantee äärde märtsi alguseks, sest 9.-11. märtsini on hallis näitus “ Tool 2000 ”. Et läbirääkimised projekti rahastajatega venisid, lükkus plaan edasi. “ Praegune eesmärk on hiigeltool esimese poolaasta sees valmis teha, aga kuupäeva praegu lubada ei saa, ” tõdes Roosi. “ Võib küsida, milleks seda üldse vaja on. Leian, et see irratsionaalne projekt sümboliseeriks ühiskonna erinevate struktuuride koostöötahet ja tehnoloogilist suutlikkust ning oleks hea reklaam mitte ainult Tartule, vaid kogu Eesti mööblidisainile. ” Eesti Energia on huvitatud Tartu soojamajandusettevõtete erastamisest, sest loodab tulu plaanitavast elektri ja soojuse koostootmisest Luunja katlamajas või keskkatlamajas. Eesti Energia pressiesindaja Kaie Saar tunnistas, et kindlat otsust osaleda Tartu soojamajanduse erastamise konkursil pole ettevõte langetanud, kuid Eesti Energia peab vajalikuks lüüa kaasa võimalikult paljudes kohalikes elektritootmisprojektides. “ Kohalikud tootjad annavad meile võimaluse katta energia puudujääk tipptundidel, ” põhjendas Saar. Põrkuvad huvid Saare väitel ei soovi Eesti Energia kohalikku elektritootmise turgu kontrollides takistada oma monopoli purunemist. “ Tootmise pool on ja jääb selgelt konkurentsi kohaks, ” leidis Saar. “ Praegu tuleb Narva elektrijaamadelt küll üle 90 protsendi Eestis tarbitavast elektrienergiast, kuid Eesti Energia on huvitatud kohalikest tootjatest, et tagada oma jaotusvõrgus maksimaalne koormus. ” Saar märkis, et Eesti Energia elektrivõrk on loomulik monopol, sest paralleelset liini ei hakka keegi kunagi ehitama. Samas tõdes ta, et praegu pole seadust, mis reguleeriks elektri ostmist väiketootjatelt. Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna energeetikaspetsialist Leida Uibo ütles, et kui soojamajandust ei erasta Eesti Energia üksi, on elektritootmine Tartu katlamajades reaalne alles mitme aasta pärast. Uibo arvates pole Eesti Energia lähiajal valmis ostma väljaspool ettevõtte enda jaotusvõrku toodetud elektrit. “ Siin põrkuvad mitmed huvid, sest kindlasti pole Eesti Energia huvitatud laskma oma võrku konkurentide odavamat elektrit, ” selgitas Uibo. “ Kõik sõltub Eesti Energiast, sellest, mis tingimustel on ta nõus elektrit ostma. ” Uibo märkis, et Tartus elektrit tootes tuleb arvestada katlamajade kõikuvat koormust: suvel langeb tarbimine nulli lähedale. “ Elektritootmise käivitamine nõuab ka suurt investeeringut ja see tuleb ju tarbijate arvelt, ” lausus Uibo. “ Tohutu soojalaenu kõrvale ei tohiks muid laene kuhjata. ” Kaie Saare sõnul on aga soojuse ja elektri koostootmine igal juhul mõttekas, sest seda näitab muu maailma kogemus. Laenukoormast vabaks Huvi Tartu soojamajandusettevõtete erastamise vastu on varem kinnitanud Prantsuse kontsernile kuuluv AS Eraküte (ostis mullu ASi Tamme Soojus) ning Kotkan Energia Oy. Kotkan Energia Oy teatas kuu aja eest, et soovib osta Anne Soojuse, Tartu Jõujaama ning Tartu Keskkatlamaja aktsiad ilma konkursita kokkuleppehinnaga. Tartu linnavalitsus lükkas Soome soojaettevõtte pakkumise tagasi. Tartu abilinnapea Margus Hanson on kinnitanud, et soojamajanduse aktsiate müügiga loodab linn vabaneda ligi 360 miljoni krooni suurusest laenukoormast. Hansoni väitel võib volikogu hakata erastamise korda arutama märtsi esimesel istungil, linnavalitsus loodab erastamise välja kuulutada hiljemalt juunis. Emajõe kaldale Kvissentali tee äärde võib veel tänavu kerkima hakata uus elamurajoon, detailplaneeringu järgi tuleb sinna 63 kahekorruselist eramut ja 13 boksiga ridamaja. Elurajooni keskele näeb planeering ette kaubanduskeskuse ja spordiväljakud, Emajõe äärde paadisadama ja supelranna. Oma veevärk Elamurajoon saab linna ühisveevärgist eraldi vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. 17 hektari suurusele planeeringualale jääb ka neli olemasolevat elamut. Tartu linnavalitsuse linnaplaneerimise osakonna juhataja Raul Täkkeri sõnul on tõenäoline, et ehitus võib Kvissentali tee ääres alata veel tänavu. Kvissentali elamukruntide keskmine suurus on planeeringu järgi 1700-1800 ruutmeetrit. Detailplaneeringu kehtestas Tartu linnavolikogu mullu septembris. Umbes viiendik tulevase elamurajooni maast kuulub veel riigile, möödunud nädalal andis Tartu linnavalitsus kooskõlastuse maa erastamiseks ja Tartu maavalitsus valmistab erastamist ette. Enampakkumine võidakse maavalitsuse kinnitusel välja kuulutada umbes kuu pärast. Detailplaneering on koostatud osaühingu Tähering tellimusel, mille osanikud on Krediidiinfo andmeil Linnaehituse mehed Alar Kroodo, Kalev Kase, Raul Rebane ja Martin Sööt. Vara kommenteerida Täheringi juhataja Toomas Määrmann keeldus elamurajooni tulevikku lähemalt valgustamast: “ Projektiga tegeldakse, pikemalt ei kommenteeri. ” Ta ei nõustunud ka avaldama, millal võiks ehitus alata ja millistest allikatest seda finantseeritaks. “ Paari kuu pärast on rohkem rääkida, ” lubas ta. Kinnisvarakommentaar Piirkonna majandust viib edasi eelkõige kinnisvaraarendus - tegevus, kus firma peatöövõtjana ehitab või rekonstrueerib oma raha või laenukapitali eest või lepingu alusel objekti ning leiab sellele ostja või rentniku. Niisugune tegevus algas Tartus tõsisemalt 1995. aastal. Kinnisvarafirmad võtavad arendusprojekte siiski ette harva. Nii pangad, kaubandus- ja riigiettevõtted kui ka tööstus on arendanud kinnisvara peamiselt endale paremate teenindus- ja tootmistingimuste loomiseks. Väga häid projekte on üksikuid - Emajõe keskus, kaubanduskeskused. Sihipärase kinnisvaraarendusega paistavad Tartus silma AS Kaseväli & Co (Kapitali ärikeskus, Vanemuise 21 rekonstrueerimine), OÜ Rüütli Majad (Rüütli tänava tagastatud majade rekonstrueerimine), OÜ Tartu Hansakeskus (Hansakeskus), OÜ Raua Maja (korterelamud), Friis Kinnisvara OÜ (Vahi tänava elamurühm) ning AS Fortuuna Elamu (Fortuuna keskus). Tänavu hakkab OÜ Tähering loodetavasti rajama Kvissentali elurajooni. Valdavalt peituvad ülalloetletud nimede taga tuntud ehitusfirmad, mis on asutanud iga projekti tarvis eraldi osaühingu või aktsiaseltsi. Kui võrrelda Tartu ja Tallinna kinnisvaraarendust, tundub siinne olukord kahetsusväärne just mõne kinnisvarafirma väite tõttu, et äraelamiseks piisab vahendustegevusestki. Tõenäoliselt on siiski tegu hapude viinamarjadega. Seda hinnatavam on aga julgete ettevõtjate initsiatiiv. Tartu kavatseb esimese Eesti linnana anda linnabussifirma erakätesse. Ühe esimese sammuna koostas linnavalitsus riigihanke konkursi tingimused leidmaks linnaliinidele teenindajat viieks aastaks alates järgmise aasta jaanuarist. Eelmise konkursi, mis hõlmas kümmet kuud selle aasta märtsist detsembrini, võitis ainukese pakkujana linnale kuuluv aktsiaselts Liikor. Märtsist-aprillist võtab Liikor üle bussipiletite müügi ja piletiga sõitmise kontrolli, millega seni tegeles linna transpordikeskus. 18,1 miljonit krooni aastas “ Järgmise sammuna paneme müüki Liikori aktsiad, ” kinnitas linnapea Andrus Ansip. Ta pidas tõenäoliseks, et ka järgmise viie aasta lepingu saab Liikor, sest riigihanke konkursi tingimused on küllalt karmid: linn ei anna lubadust suurendada dotatsiooni, kuid nõuab liinide käigushoidmist senises mahus. Linnaliinide tänavune dotatsioon on 18,1 miljonit krooni, millest riik maksab seitse miljonit. Ansip märkis, et riigihanke korraldamise peab otsustama linnavolikogu, sest sellega võtab linn endale kohustuse mitmeks järgmiseks eelarveaastaks. Transpordikeskuse spetsialist Anu Meos nentis, et selle aasta konkursi tingimustega tutvus ka bussifirma Tarbus, kuid konkursil ei osalenud. Riigihankekonkursi tingimustest mainis Meos seda, et linnaliinidel sõitvatest bussidest peab veerand olema uuemad kui viis aastat, nagu on Liikoril. Linnavalitsus jätab endale õiguse määrata busside marsruudid, sõidugraafikud ja piletihinnad. Sõidusoodustuste andmise õigus on linnavolikogul. Ansip lisas, et linn plaanib osta liinikilomeetreid senises mahus ning kooskõlastab sõidugraafikud. “ Välistatud on olukord, et firma paneks bussid käima ainult tipptundidel, ” kinnitas Ansip. “ Samas, mida rohkem õigusi jääb linnale, seda odavamaks võib kujuneda Liikori hind. ” Anu Meos ütles, et eile Riigi Teatajas ilmunud ühistranspordi seadus annab kindlust, et riigi dotatsioon linnaliinidele ei vähene. Seaduses on öeldud, et dotatsiooni arvestamisel lähtutakse liiniveokulude andmetest. Vana kassa kinni Transpordikeskus koondas seoses uuendustega kõik viis kassiiri ja viis kontrolöri. Kassiiride töölolekut pikendati siiski kuu aja võrra, sest kokkuleppel Liikoriga jääb vana bussijaama piletikassa avatuks veel märtsi lõpuni. Aprilli alguses annab transpordikeskus ruumid üle linnavarade osakonnale. “ See on koht, kus inimesed on harjunud bussipileteid ostma, ” märkis Meos. “ Aga meil on veel üle kuuekümne piletimüügikoha, millega Liikor sõlmib uued lepingud. Liikor on otseselt huvitatud piletite läbimüügist, sest see annab ligikaudu poole käibest. ” Aktsiaselts Feenoks pole rahul, et politsei võttis teisipäevasel alkoholireidil firmalt ära müüa keelatud Valge Kure konjaki, mis seisis laos ja ootas tagastamist maaletoojale. Nagu eilne Tartu Postimees vahendas, võttis politsei Feenoksi Anne tänava jae- ja hulgikauplusest ning Kuperjanovi tänava poest hoiule kokku 600 liitrit Belõi Aisti konjakit ja kümmekond pudelit Titanicu veini, mida on keelatud Eestis müüa. Osa Feenoksis olnud Valge Kure pudelitel kattis sõna “ konjak ” kleeps sõnaga “ brändi ”, lisaks leidis politsei neid kleebiseid eraldi pakkides. Müügiks keelatud alkoholi oli vähemas koguses ka kolme hulgilao müügilettidel. Alates jaanuarist tohib kaubelda vaid nende alkoholimarkidega, mis on kantud Eesti riiklikusse alkoholiregistrisse. Belõi Aisti konjakit registris pole, lubatud on samanimeline brändi. Laos või müügil Tartu politsei korrakaitseosakonna kriminaalpreventsiooni- ja noorsootalituse komissari Tarmo Stokkeby kinnitusel ei võtnud politsei ära keelatud alkoholi, mis seisis firmadel laos ega olnud müüki pandud. Feenoksi omanik Oleg Bulkin aga väitis eile Postimehele, et politsei võttis tema firmast ära Belõi Aisti konjaki, mis seisis just eraldi laos ega olnud müüki pandud. “ Kaup, kokku viissada liitrit Belõi Aisti konjakit, ootas koos saatelehega tagastamist maaletoojale, ” märkis Bulkin. “ Müügil oli mõlemas poes sadakond liitrit brändikleepsuga Belõi Aisti. ” Bulkin kinnitas, et kui Feenoks kauba muretses, olid brändi sildid juba pudelitele kleebitud. “ Feenoks ostis kauba täiesti seaduslikult maaletoojalt, kõik paberid on korrektselt vormistatud, ” lausus ta. “ Ma ei ole ka ekspert, et hakkan uurima, kas brändi silt on peale liimitud. Meie töömeeste ütlustele, et kaubaga on kaasas mingid kleebised, ma tähelepanu ei pööranud. ” Nagu Bulkin lisas, pole õige ka Tarmo Stokkeby väide, et Feenoksi Anne kaupluses töötas tööle vormistamata müüja, kes oli lisaks tagaotsitav. “ On muidugi hea, et politsei tagaotsitava avastas, ” möönis ta. “ Aga ta ei teinud müüja tööd, vaid oli tulnud vaatama, kas see töö talle sobiks. ” Politsei jääb kindlaks Tarmo Stokkeby ütles eile, et vastavalt alkoholiseadusele tohib politsei võtta müüa keelatud alkoholi hoiule nii müügiletilt kui ka laost. “ Saame siiski aru, et eelmisest aastast võib veel firmade laos olla sellest aastast müüa keelatud alkoholi, ” tõdes Stokkeby. “ Politsei ei taha kaupmehi kiusata ja seetõttu ei puutunud me müümiseks keelatud alkoholi, mida müügil polnud. ” Samas nentis Stokkeby, et Feenoksist võttis politsei hoiule ka laos olnud Belõi Aisti konjaki. “ Aga seepärast, et sama konjak oli ka müügil. Hoolimata sellest, kas konjaki nimetusele oli kleebitud brändi silt või mitte, ” ütles ta. “ Rõhutan: firmades, kus müüa keelatud alkohol seisis ainult laos, me seda kaupa ei puutunud. ” Kommenteerides Oleg Bulkini väidet, et ta ei pööranud tähelepanu kastides kaasas olnud brändisiltidele, vastas Stokkeby, et nii kogenud ärimees ei saa sellist juttu ajada. “ Loomulikult on tal õigus rääkida, mida tahab. Eks me kohtus vaidle asjad selgeks, ” märkis Stokkeby. Ööl vastu 6. veebruari külmetas veel korra, aga siis võidutsesid plusskraadid ja vihmasadu järjest neli päeva ja ööd ning Tartu kesklinnas pistsid oma õrna valge nina välja esimesed lumikellukesed. Narva maantee ühiselamute taga Urva tänavas elav Kristel Köbas märkas lumikellukesi oma aias kolmapäeval, 9. veebruaril. “ Koltunud kõdu peal oli midagi helerohelist. ” Kui päeval sulatab ja öösel külmetab, ei nihku taimede elus veel suurt midagi. “ Aga kui ka öösiti on valdavalt plusskraadid ja maapind hakkab sulama, on see märguanne arenemiseks, ” räägib botaanik Arne Sellin. “ Veebruari algus on lumikellukesele keskmisest siiski tublisti varasem õitsemisaeg, tavaliselt ilmuvad nad nähtavale märtsis. ” Heljo Männi luuletus “ Lumikelluke ” ütleb nende lillede saabumisajaks hoopis jürikuu: “ Tilistades õiekuljust ilmub esimene lill, vaatab ringi, tulvil uljust - ma ei karda sind, aprill. ” Kuueaastane Lembitu tänava elanik Pääsu palus 13. veebruaril vanaisa Väinol pundi akna all kasvavaid lumikellukesi välja kaevata. “ Vanaisa kaevas näppudega. Nüüd elavad lumikellukesed aknalaua peal potis. Neil läheb hästi, ainult liiga pikaks on veninud ja pungad pole veel lahti. ” Pääsu lumikellukesed elavad toas potis, aga mis saab nendest, kes peavad põlvini lörtsis muutlikke veebruariilmu trotsima? 10. veebruaril märkisid Tartu meteoroloogiajaama töötajad taas külmakraade. Kui talv peaks tagasi tulema, ei tähenda see lumikellukese hukkumist. “ Ta jääb lume alla, muutub kahvatuks ja kollakaks, aga kui lumi ära sulab, areneb taim edasi, ” ütleb Sellin. “ Kui aga tuleb kümme või enam lumeta miinuskraadi, külmub taim muidugi ära. ” Kristel Köbas usub, et tema aia lumikellukesed kasvavad rõõmsasti edasi. “ Visad taimed, ega need kuhugi kao. ” Vaevalt jõudsid mööduda jõulud, kui juba lendab põldlõoke, vuliseb vesi ja tärkab lumikelluke. Nüüd ootame juba sinilillede saabumist. Kõik on läinud kuidagi liiga ruttu. Vello Vengerfeldt Sündinud Tartus 1952 Lõpetanud Tartu 5. keskkooli 1970 Edasi toimetuse autojuht 1972-1973 Lõpetanud EPA mehhaniseerimisteaduskonna 1976 N. armeeteenistus 1976-1977 Saduküla sovhoosi peainsener 1978-1979 Flora Tartu tsehhi asejuhataja 1979-1982 Keila Geoloogiaekspeditsiooni Tartu töörühm, puurmeister ja peainsener 1982-1990 Tartu Ravitootla direktor 1990-1993 Vaimse Tervise Hooldekeskuse direktor aastast 1993 Kunagine Edasi toimetuse autojuht Vello Vengerfeldt (47) peab direktoriametit keerulise nimetusega asutuses, vaimse tervise hooldekeskuses. Ta on pidanud seitsme aasta vältel paljudele selgitama, et siin õpetatakse psüühiliste erivajadustega inimesi eluraskusi ületama. Üks neistki, keda tudengieas Vengerfeldt veerand sajandit tagasi ajalehetoimetusest objektidele sõidutas, ilmus direktori kabinetti küsimustega. Vanas haiglahoones viitab meditsiinile ainult üks kabinet, kus uksel perearsti silt. Teised ruumid oleksid justkui klubi või käsitööringi kasutuses. Sisseastujal on raske aru saada, kes on siin põetaja, kes hoolealune. Vaimse tervise hooldekeskuses ei pea keegi valget kitlit kandma, vormiriietust personalil pole. Nii on kodusem. Siin hakkavad inimesed enamasti käima pärast ravikuuri haiglas, hommikul tulevad, õhtul lähevad koju. Kas hooldekeskus on siit Raja tänava hoonesse kolinud psühhoneuroloogiahaigla osa või iseseisvalt arenev asutus? Alates 1993. aastast oleme kujundanud maja eesmärgiga õpetada ja arendada vaimupuuetega ja ravi läbinud isikuid, olla toeks neile, kes pole haiglas täielikult tervenenud. Peale selle on psüühikahäiretega inimeste ajutine pansionaat, kuhu saame võtta ka vanadusnõtruse all kannatavaid eakaid inimesi, kes kodustes oludes jääksid ilma asjatundlikust hooldusest. Päevakeskuses käib keskeltläbi sada inimest päevas, ööpäev läbi on meie hoole all umbes kolmkümmend inimest. Pakume sisukat ajaviidet ja ka võimalust tööd teha. Meie hoolealuste valmistatud toodang on korralik, osa sellest läheb koguni eksporti, näiteks puidust aiakujundusdetailid saadame Inglismaale. Hoolduse eesmärk ongi see, et inimene oleks mõne aja pärast võimeline iseseisvalt elama ja lihtsamaid töid tegema. Meie keskuse toel on paljud pöördunud tagasi tavaellu. Tänavu võtame vastu ka Tartu maakonna inimesi. Praegu on mu laual projekt kujundada linna ja maakonna hooldusasutuste baasil ühtne rehabiliteerimissüsteem. Isikuomaduste hälvetega vanureid on ka teistes hooldeasutustes, kus erikoolituseta personal ei paku neile paraku piisavat tuge. Meie töötajad võiksid jagada kogemusi ja suhelda probleemsete hoolealustega. Ajalehetoimetuse autojuhina olid sul hoopis teistsugused huvid. Kui su isa hakkas esimesena Tartus uusi Zhiguli autosid hooldama ja remontima, olid ka sina ninapidi juures. Nüüd puistad hoopis teistsuguseid termineid. Rahvusvahelistel konverentsidel on mind ka doktoriks tituleeritud, kuid ise pole ma kunagi esinenud psühhiaatria või geriaatria asjatundjana. Minu ülesanne on luua selle maja töötajatele korralikud tingimused. Algusaastail tuli sageli Tallinna keskuse direktoriga paarisrakendis käia tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi vahet, arutada ja täiendada meie tegevust korraldavate dokumentide projekte ja otsida kooskõlastusi eri ametkondadelt. Kogemusi polnud kellelgi ei siin ega pealinnas. Tihedalt tuleb suhelda psühiaatriakliiniku ja linnavalitsuse osakondadega. Isa käealune polnud ma kuigi pikalt. Vaatasin ära, mida see Zhiguli endast kujutab, ja sellest piisas. Autos oli sul alati mõni raamat kaasas, kas mitte sarjast “ Seiklusjutte maalt ja merelt ”? Kirjutavad töötajad rääkisid tagaselja, et sellel poisil läheb EPA lõpetamine väga raskeks, sest õpikut polnud su käes kunagi näha. Õpikuid ja konspekte ma tõesti suurt ei lugenud. Akadeemilise puhkuse võtsingi selle mõttega, et tegelda vahepeal muuga ja proovida elu oma käe peal. Pärast Edasis töötamist siiski rohkem vahet ei pidanud, mehhaniseerimisteaduskonna lõpetasin 1976. aastal kiitusega. Töökohta olnuks võimalik valida, olin selleks maadki kuulanud, kuid paari kuu pärast oli juba kroonu munder seljas ja lennuk viis avarustesse sõna otseses mõttes - üle Siberi Habarovskisse. Kõrgharidusega sõdurid said tavaliselt tärni pagunitele. Sina aastase teenistusega nii kaugele ei jõudnud. Minusuguseid ajateenijaid oli väga vähe ja õppeüksusse ei värvatud, selleks jäi aeg lühikeseks. Ometi võiksin öelda, et olen vähemalt pool semestrit õppinud tankivägede kõrgemas koolis. Tegelikult oli selle kooli kaugõppes minu komandör, kes võttis asja väga kergelt: kontrolltöid ega jooniseid ei suvatsenud ta ise teha, kõik jäi minu ülesandeks. Ülemus tasus linnalubadega ja võttis kaasa kalaretkedele. Sealmail pakkus õnge-, täpsemalt öeldes võrgumeestele huvi peamiselt kalamari. Kuigi keta on maitsev kala, loobiti suur osa saagist, peaaegu meetripikkused kalad, kraavidesse ja põõsastesse. Seda oli paha vaadata. Kui oli võimalik, praadisin ja suitsutasin. Koju sõites oli mul korralik noos kalamarja kaasas, nii et üle nädala kestnud rongisõidul sain ehk poolest jagu, jätkus kodustelegi. Tulevastele spetsialistidele õpetati EPAs arvatavasti ka suhtlemiskunsti ja alluvate juhtimist. Kas aga kümne aasta eest uuele ametikohale asudes ei tekkinud kõhklust, et see töö eeldab teistsuguseid teadmisi ja kogemusi? Juhtimisteooria algtõdesid käsitleti tõesti, kuid psühholoogia aspekt jäi kõrvaliseks. Haigla ravitootlasse tööle asudes polnud õieti mahti sellele mõeldagi, kuidas ma siin suhtlemisega toime tulen. Esialgu huvitas mind ainult ettevõte, selle majanduslik külg. Siis, 1990. aastal, tahtsin näha, kuidas uutes oludes - kui plaanimajandus lagunes ja hakkas juurduma isemajandus - on võimalik midagi toota. Aga tuli ju arvestada, et ravitootla ei ole tavaline kombinaat? Teadsin, et sellised töökojad on olemas ja järelikult ka vajalikud. Igasuguses ettevõttes tuleb silmas pidada töötajate võimeid ja oskusi. Puudega inimesega tuleb suhelda niisamuti nagu iga teisega. Aga teisalt: ei ole lihtne taastada tõrjutu seisundisse langenud inimese eneseusku. Meie hooldustöötajad on ametit õppinud mitmesugustel kursustel ja seminaridel. Ise olen läbi teinud nädalatepikkusi koolitustsükleid Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal. Möödunud aastal käisin rahvusvahelisel konverentsil Torontos, Krakovis ja Riias. Kogumikes on trükitud ka minu ettekandeid. Siin töötatud aastate jooksul olen saanud paremini kurssi nende raskustega, mis varitsevad meie hoolealuseid väljaspool hooldeskeskust. Ühiskond peaks tegema senisest hoopis rohkem, et kaitsta ja toetada neid, kes ei tule iseseisvalt toime. Arvatavasti saab teiste riikide kogemustest mõndagi üle võtta, kui just rahapuudus häid plaane ei nurja? Kolleegid teistest maadest teavad meie võimalusi ja ei eeldagi siin midagi toretsevat näha, kuid hoolduse ja päevaste tegevuste kohta öeldakse tunnustussõnu. Meie töötajad on saanud kasulikke kogemusi Hämeenlinna kolleegidelt. Tamperes on vanurite erihoolduse korraldamiseks loodud ühistu Sopimusvuori. Sealt saime mõtte asutada meilgi vaegurite rehabiliteerimiseks sihtasutusi. Mina olen sihtasutuse Merimetsa Tugikeskus juhatuse esimees ja Iseseisva Elu juhatuse liige. Mullu algatasime koduse teenindamise. Kui tuge vajavat inimest ei ole võimalik iga päev meie juurde saata või tuua, pakume töötajat, kes külastab teda näiteks kolm korda nädalas, õpetab ja julgustab ning aitab mõningates toimingutes. Omaette probleem on, et paljud sellised inimesed, kes peaksid meie majas käima, ei tule siia. Samal ajal on nad aga tüliks kodustele või naabritele ning tõrjutus süveneb. Mehaanikainseneri diplomiga mees kutsuti juhtivtööle arvatavasti eesmärgiga vana lagunema kippuv haiglahoone korda teha. Üks majatiib paistab aga ikka veel tondilossina. Miks remont ei edene? Katused olid siin lausa auklikud, vihmavesi valgus sisse. Nüüdseks on peaaegu kolmveerand maja korras. Ülejäänud osas pole kütet ega veetorustikku. Remont katkes ülemöödunud aastal. Endisi haiglapalateid oleks vaja kohandada suuremateks töö- ja puhketubadeks. Remondi jätkamiseks on ettevalmistused tehtud, linnal pole aga praegu raha. Kas sari on tänaseks põhjalikult läbi võetud? Kümmekond aastat olen lugenud rohkem teistsugust kirjandust. Ka ulmelisi raamatuid. Endalgi imelik, et mõningaid lõike kirjutan vihikusse. Ükspäev hakkas silma katke Terry Pratchett' sünge nimetusega (Morth) raamatust. Võlurilt küsitakse, mis eesmärgil ta tegutseb. Võlur vastab, et see on kerge töö ja muuseas tahab ta teada saada, kuidas maailm toimib. Küsimusele, kas on ta vastuse leidnud, kostab võlur: ei. Seega - tuleb jätkata. Eesmärk võib olla ka palju väiksem, kuid tõdemus, et selleni jõudmine kipub nihkuma järjest kaugemale, ei sunni tegusat inimest veel käsi rüppe laskma. Meenutusi autojuhipäevilt Mõnikord jäi aega üle ja nokitsesin midagi auto juures. Sõiduriistaks oli taksopargis maha kantud Volga. See sai kõvasti vatti ja eks ta nägi sellele vastav välja ka. Ükskord ma küürisin ja poleerisin teise üle, puhastasin põrkerauad läikima ja kinnitasin külge udutuled. Sain just valimis, kui öeldi, et tuleb sõit. Mina ootan, sõidule soovijad aga autosse ei tule, käratsevad tänavanurgal. Kuulen, keegi hädaldab: “ Meie autot ju pole! Juhtigi pole enam - ometi just tuli meie ees majast välja. ” Ükskord oli Vellavere ilmatarga Vadim Zhelnini juurde sõites peale Edasi inimese autos ka keegi Tallinna ajakirjanik. Elurõõmus daam istus esiistmel. Ühes kurvis vajutasin gaasi ilmselt liiga uljalt - äkki käis vali naksatus ja Tallinna daam prantsatas mulle sülle. Vasaku käega õnnestus auto siiski teel hoida. Autoiste oli nii äkki lahti nõksatunud, et istuja ei jõudnud kusagilt kinni haarata. Paar nädalat lehitsesin iga päev ajalehekaustu, et vaadata, kas on midagi lugeda ka sõiduviperusest, aga ei olnud sellest sõnagi. Ju ei jätnud minu sülle sattumine talle erilist muljet. Veel Jaani kiriku ajaloolistest vitraazhidest Kõik uus on hästiunustatud vana. Viimaste päevade poleemika Tartu Postimehe veergudel on toonud meie huviorbiiti ühe seni vähe käsitletud etapi Jaani kiriku ehitusloos, mis seondub kiriku restaureerimisega 100 aastat tagasi, aastail 1899-1904. Mingil põhjusel ei ole see märkimist leidnud Eesti Ekspressi 26. jaanuari artiklile lisatud rubriigis “ Seitse olulist tõsiasja Tartu Jaani kirikust ”, kuigi refereeritud algallikas (K. Alttoa broshüür “ Tartu Jaani kirik ”, 1994) seda ülevaatlikult käsitleb. Vitraazhide saamislugu vaatleb pikemalt magister J. Frey 1904. aasta novembris Nordlivländische zeitungis ilmunud artiklis. Peamiselt viimasele toetub ka järgnev artikkel. Nimelt oli aastail 1899-1904 kiriku esimene tõsisem restaureerimine Riia arhitekti ja arhitektuuriajaloolase Wilhelm Bockslaffi juhtimisel. Tööde käigus eemaldati kiriku seintelt hilisemad krohvikihid ning päevavalgele tulid meile tänapäeval hästi tuttavad terrakotafiguurid. Restaureerimisel taastati kiriku varasem puhasvuukviimistlus ning asendati koopiatega ka osa hävinud detaile ja skulptuure (teiste hulgas ka troonivat Kristust kujutav figuur kiriku lääneportaalil). Samuti avati uuesti kiriku kooriosa osaliselt kinni müüritud aknaavad, millega seoses tõusis päevakorda ka uute akende küsimus. Pärast vanade akende avamist täitus kooriruum ereda valgusega, mis mõjus silmadele pimestavalt. Nii oldi valiku ees, kas aknad uuesti sulgeda või valgust uute akende abil kunstlikult hajutada. Kogudus ja selle tolleaegne eestseisus pidas seetõttu otstarbekaks kaunistada kiriku kooriosa klaasimaalidega (vitraazhidega) ning algatas korjanduskampaania, mis leidis toetust mitmetelt linna organisatsioonidelt ja eraisikutelt. Konkurss otsustas 1902. aastaks oli annetusi kogunenud sellisel määral, et otsustati korraldada konkurss, osalema paluti mitmeid firmasid välismaalt ja Ernst Tode kunstiettevõte Riiast. Ehkki E. Tode kavanditele lisatud eelarve (umbes 500 rubla akna kohta) ületas märkimisväärselt planeeritud kulutusi, otsustati ikkagi nende kasuks. Kavand nägi ette kooriruumi üheksast aknast kaheksa kaunistamist vitraazhidega ning üheksanda (altaritaguse) akna dekoratiivraamistust. Neist nelja akna valmistamise kulud võttis enda kanda Tartu Suurgild ja Püha Antoniuse gild, ühe akna valmistamise kulud kaeti proua N. Schönrocki ja proua E. Asmussi annetusest, kahe akna valmistamise kulud tuli katta kogudusele laekunud korjandusrahast, kahe koguduse teeneka pastori W. Schwartzi ja G. Oehrni mälestusakna valmistamiseks annetasid pastor W. Schwartz ja kirikunõukogu ning ühe akna jaoks kirikunõukogu esimees H. von Broecker. Süzheelises programmis otsustati selguse mõttes loobuda pühakirjal rajanevatest keerukatest kompositsioonidest. Algul mõeldi neljale aknale paigutada nelja Vana Testamendi tähtsama prohveti ja ülejäänutele nelja evangelisti figuurid. Viimastest aga loobuti hiljem kunstilistel kaalutlustel ja nende asemele astusid neli Uue Testamendi väljapaistvamat apostlit. Siseneja suhtes vasakule jäid Vana Testamendi prohvetid Jesaja, Jeremia, Hesekiel ja Daniel ning paremale Uue Testamendi apostlid Jakobus, Peetrus, Paulus ja Johannes. Tegelaskujude esitamine eeldas keskaegse kunsti eeskujudest lähtuva, kuid evangeelsele kogudusele arusaadava sümboolika kujundamist. Läbimõeldud lahendus Figuurid olid paigutatud rikkalikust stiliseeritud gooti ja romaani arhitektoonikast ümbritsetud nishshidesse. Nishid olid kahesugused ning paigutatud vaheldumisi: üks liitkaare-, teine viilukujuline. Nishshe kroonis ehisviil, kaunistatud ristlilliku ja saledate fiaalidega, mis tumedalt taustamustrilt plastilisena esile tõusid. Figuuride all moodustas ornament neliku, mille keskel paiknes annetaja vapp või vastava tekstiga kirjavöönd. Tänu klaasi patineerimisele raudoksiidiga, mis värvilise klaasi osaliselt läbipaistmatuks jättis, saavutati ruumiline efekt, nagu astuks nishi sein tahapoole. Töö teostamisel jäädi algselt ette nähtud klaasimisviisi juurde (nii terasraamid kui tinaklaasimistööd telliti kohalikelt firmadelt Faure ja Tatarker). Välisküljele kaitsevõrgu paigaldamisest loobuti, et valgustingimusi ja vitraazhide kunstilist mõju mitte vähendada. Iga maalitud klaasi välisküljel oli teine, valge klaasosa, mis esimest kaitses. Iga aken koosnes kuuest tahvlist, millest igaüks oli eraldi eemaldatav. Iga tahvel omakorda koosnes arvukatest üksikosadest. Terve aken koosnes ligikaudu 1600 kokku tinutatud klaaselemendist. Jesaja (esimesel pildil) figuur oli sinisel foonil valges rõivas ja punase mantliga - kuningas prohvetite seas -, hoides käes ettekuulutusele viitavat roosivõsu koos juurega. All neliku keskel oli Antoniuse gildi vapp, mis kujutas Noa laeva tuviga, ja tekstiväljas kirje: Gestiftet von der St. Antoni-Gilde als Conpatronin der St. Johannis-Gemeinde 1904. Teiste figuuride värvilahenduse kohta andmed puuduvad. Antoniuse gildi annetusena oli valminud ka apostel Peetruse figuur võtme ja piibliga käes. Prohvet Jeremia oli pühendatud koguduse kauaaegse pastori Wilhelm Schwartzi (1855-1892) ja apostel Paulus vastavalt pastor Gustav Oehrni (1992-1902) mälestusele, nemad olid ka kiriku restaureerimise mõtte algatajad. Prohvet Essekiel ja apostel Johannes olid valminud Suurgildi annetusena ja kandsid alaosas vastavat atribuutikat. Keskmine aken oli kaunistatud ainult altarist kõrgemale ulatuvas osas. J. Frey sõnul kaitsesid uute akende mahedad toonid silma eredate päikesekiirte eest ja hajutasid mõjuvalt sissetungivat valgust, andes seda siiski just niipalju, et igal pool mureta lauluraamatut võis lugeda. Säilinud vitraazkillud Frey lõpetab vitraazhe tutvustava artikli tõdemusega, et alles uute akende valguses on näha, kui vähe sobib gooti kirikuruumiga kokku selle senine ühetooniline krohvviimistlus. Ta lisab, et seinapinnad vajavad hädasti uut värvilahendust ja ornamentaalset liigendust, et uued aknad selles tervikus harmooniliselt mõjuksid, ning aknad nõuavad ka neile sobiva gootipärase raamistuse taastamist. Peale kooriruumi kaunistati vitraazhidega ka käärkamber kiriku põhjaküljel. Selle väikesed aknad kujutasid sammastele toetuvat ornamenteeritud romaani võlvi tekstiga. Käärkambri seinad ja võlvid olid maalitud soojades toonides ja kaunistatud keskajast inspireeritud lihtsate ornamentaalsete kaunistustega, kujutades endast omamoodi kiriku interjööride restaureerimise peaproovi. Kiriku põhjaküljel asuv käärkambri uks oli kavas asendada uue tammepuust ja sepisega kaunistatud uksega stiliseeritud gooti vormides. Interjööride restaureerimise ettevalmistused katkestas Esimene maailmasõda. Järgnenud 1920.-1930. aastail kokku kuivanud saksa kogudusel selleks võimalused puudusid. 1944. aastal järgnes kiriku häving. 1950. aastail korjas kunstiajaloolane Olev Prints muuhulgas varemetest ka kolm kastitäit vitraazhikilde, mis praeguseni säilivad Tartu linnamuuseumis - erinevalt kiriku ajaloo hilisematest uurijatest pidas tema neid säilitamisväärseks! Täna on peamise põhjusena vanade vitraazhide taastamise vastu toodud nende sobimatust restaureeritud keskaegse interjööriga. Kas aga saame seda väita enne säilinud vitraazhikildude põhjalikumat uurimist? Omamata täit ettekujutust kunagiste vitraazhide värvilahendusest (teada on vaid nende soe tonaalsus ja ühe figuuri põhitoonid) julgen siiski väita, et üldine lahendus oli kiriku keskaegse arhitektuuriga kooskõlas ja tervikuna õnnestunud. Tegemist oli ühe oma aja väljapaistvama kunstniku Jaani kiriku jaoks kavandatud unikaalse vitraazhisarjaga, mis viimase järjepideva ehitusperioodi tulemusena kuulub kiriku ehituslukku ja on pealegi üsna hästi dokumenteeritud. See etapp kiriku ehitusloos ei ole väheväärtuslik, pigem vastupidi - restaureerimistegevuse ühe varaseima algustähisena väärib see igati esiletoomist! Seetõttu ei näe ma põhjust, miks mitte lähtuda uute vitraazhide kavandamisel nende ajaloolistest eeskujudest. Kui me ka ei võta eesmärgiks kunagiste vitraazhide taastamist nende originaalkujul (mis tänapäeval võib tõepoolest osutuda üsna komplitseeritud ülesandeks), siis ometi on meil käepärast 100 aasta vanune pretsedent, mida uurides, millest õppides ja mida eeskujuks võttes tunnistame end oma kultuuripärandi vääriliseks. Milleks importida eeskujusid Prantsusmaalt, kui kiriku enda ehituslugu, mis peegeldab ühtlasi kohaliku kultuuri- ja käsitöötraditsiooni arengut, pakub otseseid eeskujusid. Mis puudutab Urmo Rausi kavandeid, siis sobiks selline lahendus suurepäraselt kaunistama mõnda 21. sajandi moodsat sakraalehitist. Ajaloolise kirikuhoone puhul tuleks minu arvates siiski jääda hoone iseloomust lähtuva traditsioonilise käsitluslaadi juurde. Ka Ernst Tode ei kasutanud oma vitraazhidel ju moodsat juugendornamenti. Autorüüstaja tegi suurt kahju Üleeile varahommikul kell 4.15 teatati politseisse, et Põhja puiesteel on sisse murtud Mercedesesse. Ukseklaasi lõhkunud varas viis ära Philipsi autoraadio ja Halda taksomeetri. Kannatanu hindab kahju 6000 kroonile. Hooldekodust varastati rahakott Üleeile pärastlõunal kutsuti politsei Staadioni tänava hooldekodusse, kus 33-aastane pensionärist naine oli jäänud ilma rahakotist. Nagu Tartu politsei pressiesindaja vahendab, olid hooldekodu elanikud aga ise varguse ka avastanud. Varas, 21-aastane teise grupi invaliidist noormees, oli rahakotist võetud enam kui viissada krooni suures osas ära kulutanud, kuid lubas raha kenasti tagasi maksta. Naaber avastas lõhutud ukse Üleeile kell 18.25 teatas politseisse Tähe tänavas elav pensionär, et koridoris on lõhutud naaberkorteri uks. Politsei samal päeval omanikku ei leidnud ja pitseeris ukse. Ida tänavas põles barakk Eile pisut pärast südaööd teatati häirekeskusele tulekahjust Ida tänavas. Põles vana elaniketa barakk, ilmselt oli see süüdatud. Päästeteenistus laskis leekides vana uberiku maha põleda, hoolitsedes, et tuli edasi ei leviks. Laps luusis öösel autode ümber Eile öösel kell 3.18 teatas politseisse tähelepanelik kodanik, et Kaunase puiestee majade ette pargitud autode vahel luusib helerohelises jopis ja tumedas suusamütsis poiss. Politsei pidas poisi, 13-aastase Konstantini, kinni. Poisi taskus oli muude asjade hulgas võõras pass. Muukimisjälgi avastas politsei kuuel autol. Trepikojast varastati rattad Eile varahommikul kell 6.58 teatati politseisse rattavargusest. Lunini tänava teise korruse trepikojast oli varastatud pärlmutterhall Blue Fox ja roheline Yoko. Teateid varastatud rataste asukohast ootab politsei telefonil 110. Staadioni tänavas murti kohvikusse Eile hommikul avastati sissemurdmine Staadioni tänava kohvikusse. Varguse asjaolud ja kahju on selgitamisel. Meie tulevikuparadiis, Euroopa Liit, esitas Eestile järjekordse nõudmise: tõsta bensiini aktsiisimaksu selliselt, et autokütuse hind tõuseks ELi liikmesriikide oma tasemele. See tähendaks bensiini liitrihinnaks umbes 15 krooni. Kummaline, kuidas on selliseid nõudmisi võimalik esitada riigile, kus vaesema rahva, sh paljulapseliste perede ja pensionäride sissetulek vaesuspiirile jääb? Et neid nõudmisi Eestis täita on võimalik, selles pole põhjust kahelda. Elu on näidanud, et ELi tormamise nimel ollakse kõigeks valmis ja riigi esmane ülesanne, mis peaks olema rahvale inimväärsete elutingimuste loomine, jääb sootuks tagaplaanile. Kui paljulapselistest peredest võib veel kõigi raskuste kiuste asja saada, siis pensionärid on üks tüütu ja kasutu inimgrupp. Seda näitab ilmekalt ka fakt, et siiani ei ole suudetud ega tahetudki õiglast pensioniseadust vastu võtta. Toompea seadusetegijaid ei huvita, et pärast sellist hinnatõusu maal elav pensionär või pereisa oma autoloksu jaoks bensiini enam osta ei jõua, isegi hädapäraste toimetuste, näiteks poes või arsti juures käimise tarbeks. Ometi on auto paljudele maaelanikele ainus liiklemisvahend. Äraarvamismängud ja viktoriinid on televiisoris mõnusaks meelelahutuseks ka vaatajale. Mulle meeldib jälgida Soome MTV 3st “ Võida 10 000 ” ja “ Õnneratast ”, meie kanalitelt “ Kuldvillakut ”, Kümnest kümmet ” ehk “ Pime kana leiab tera ”. Kui võrrelda TV 3 “ Õnne-ratast ” MTV 3 omaga, lähevad kõrvad teinekord häbist kuumaks. Soomlastel on mängureeglid selged, räägitakse vaid asjast ja peetakse tempot. Meie “ ratta ” ümber valitseb anarhia. Ei tõusnud sellestki tulu, et TV 3 saatejuhid välja vahetas. Ivo Linna ei saanud ratast käima, hoolimata poetatud vaimukusteradest. Mängijad olid nagu venivillemid, aeg kulus põhiliselt saatejuhi mõtteavaldusteks. Nüüd on Emil Rutiku oma sõiduvees. Lärmi on nii palju, et viisakas inimene ei julgegi sinna võistlema minna. Kui mõni mängija teeb nõrga katse öelda “ p ” nagu Peeter või “ t ” nagu Tõnu, haarab mängujuht kohe sõnasabast kinni ja kordab üle: põhh, tõhh, kõhh. Ei ta saa vaiki olla. Igav on. Pinget ei ole. Saatel puudub ka soliidsus. Uskumatu, aga tõsi, et mina, kes ma 1995. ja 1999. aastal hääletasin valimistel Isamaaliidu poolt ning kutsusin ka teisi selleks üles, olen nüüd meelt muutnud. Järgmistel valimistel hääletan igal juhul Keskerakonna poolt. Olen suur Postimehe austaja ja soovin, et te Isamaaliidu poistele aru pähe paneksite. Lugesin 15. veebruari Postimehest, et Tallinna linnapea ja Isamaaliidu üks juhtpoliitikutest Jüri Mõis on võtnud seisukoha, et Tõnismäel olev pronkssõdur peab jääma oma kohale. Kui kaua kestab selline rahva lollitamine? Mäletan, kuidas Mart Laar ja Jüri Mõis enne valimisi rusikaid vastu rinda tagusid ja nõudsid pronkssõduri kõrvaldamist. Meie uskusime neid siis ja hääletasime nende poolt. Nüüd enam ei usu. Mu süda aimas halba juba siis, kui Isamaaliit Koganiga lepingu sõlmis. Lennart Meri ajas ühes välismaal antud intervjuus pada, et eestlased hakkavad partisanisõda pidama. Kes hakkab sõdima valitsuse eest, kes on liidus Koganiga? Elan Viljandi maantee ääres. Et olen ise maja ehitanud, siis olen ka autor. Kavatsen paluda Harju maakohtul kaitsta oma autoriõigusi ja mõista kõigile minu majast möödujatele trahv. Kõik möödujad vaatavad minu maja ja rikuvad seega jämedalt minu autoriõigusi. Olen aus autor ja tahan oma loomingu eest ausat tasu. Eile, kui ma poes käisin, panin vatitropid kõrva, jäin nii ilusast muusikast ilma ja Rattus ilma kopsakast rahasummast. Lugesin ajalehest, et 1999. aastal teenis ta 2,2 miljonit krooni autoritasudena. Pean üles tunnistama ränga seaduserikkumise ja tunnen end süüdlasena, et ta nii vähe teenis. Nimelt möödunud suvel aiatöid tehes panin raadio mängima ja kuulasin muusikat. Seda kuulasid ka kõik naabrid ja möödakäijad. Miks ka mitte tasuta meeldivat muusikat kuulata! Küllap on ka Postimehe ajakirjanikud minu majast mööda käinud ja mu loomingut vaadanud. Aga ma olen kauaaegne Postimehe lugeja ja sellepärast ma nende käest raha ei nõua. Võitlus narkootikumidega vajab süsteemset koostööd Viisteist aastat tagasi, sügaval nõukogude ajal oli uimastite tarvitamine ja narkokuritegevus Eestis peaaegu tundmatu asi. Tõsi küll, oli aastast aastasse kasvav alkoholi tarbimine, alkoholismiravile kulutati järjest rohkem riigi raha. Samas polnud alkohol noortele kuigi kergesti kättesaadav, narkootikumidest rääkimata. See-eest oli noortel rohkem organiseeritud tegevust. Praktiliselt polnud ka tööpuudust. Taasiseseisvumine tõi peale vabaduse ja areneva turumajanduse kaasa mõndagi negatiivset, sealhulgas majandusliku ebavõrdsuse ja kuritegevuse kasvu, tööpuuduse ja narkoprobleemi. Viimasele aitas kindlasti kaasa ka piiride avanemine läände ja perepoliitika lõdvenemine, poolikute perede arvu kasv. Veel kuus-seitse aastat tagasi tundus narkoprobleem meie jaoks olevat kauge tulevikuprobleem. Nüüd seisame silmitsi olukorraga, kus sellega võitlemiseks on vaja kogu ühiskonna tõsiseid jõupingutusi. Kui 1994. aastal oli Eestis ühe narkomaani kohta ravil 40 alkohoolikut, siis 1998. aastal oli see suhe juba 1: 8. 1999. aasta uuring näitas, et 83% narkomaaniaravile pöördunutest on mehed, 75% venelased ja et iga aastaga kasvab noorte narkomaanide hulk. Ravi saamiseks pöördunute hulgast 71% olid 15-24-aastased noored. See on jäämäe veepealne osa. Eestist on kujunemas narkootikumide transiitmaa ja see soodustab omakorda uimastite tarvitamist ka siin. Kahjuks pole narkoprobleemi lahendamine lihtne ja sellega pole ükski riik väga hästi toime tulnud. Kolm aspekti Narkoprobleemide juures tuleb eristada kolme aspekti: sotsiaalset, meditsiinilist ja juriidilist. Esimese probleemi lahendamine on kõige keerulisem ja kulukam, sest narkomaania levikut soodustab olulisel määral sotsiaalne olukord - töötus ja vaesus. Narkootikume tarbitakse noortekampades sageli just seetõttu, et nende noorte vanematel ei ole soovi või tahtmist oma lastega tegelda. Ka tänased koolid on noorteliikumist tagasihoidlikult korraldanud. Hingeline tühjus otsib asendust ja nii jõutakse narkootikumideni. Narkootikumide suur levik, eriti vene noorte hulgas, viitab sellele, et narkoprobleem muutub nende hulgas järjest tõsisemaks. Juurtetus ja vene noorukite kambavaim aitavad sellele omalt poolt kaasa. Kuidagi ei saa ma nõus olla sellega, et mõnes ajalehes nimetatakse narkootikume hellitavalt mõnuaineteks - tegemist on ikkagi kohutava meelemürgiga. Ka meditsiiniline probleem on oluline, sest narkomaanid alluvad ravile raskesti ning ravi ja rehabilitatsiooni eest ei jõua narkomaanid enamasti ise tasuda. Nii tuleb riigil seda üha enam doteerida. Praegu on krooniline puudus ka vastavatest raviasutustest. Juriidiline külg hõlmab endas seadusandlust ja korrakaitseorganite tööd. Ühelt poolt on meie karistused liiga leebed. Nii ei saa pidada õigeks, et narkootikumide salakaubaveo eest on karistuseks ette nähtud ainult kuni kaheksa aastat vanglakaristust. Paljudes teistes riikides on karistuse ülemmäär märksa kõrgem. Teiselt poolt on meil isegi väikese koguse narkootikumi omamine kriminaalkuritegu ja toob kaasa pika kohtuprotsessi või suure rahatrahvi. Kohtud ummistuvad, trahvi maksmiseks peavad narkomaanid veelgi rohkem varastama. On ju üldteada fakt, et heroiinitarvitaja vajab kuus vajaliku koguse ostmiseks ligi 30 000 krooni. Õigem oleks seadusi muuta nii, et väikse kogusega vahelejäänu saaks karistuseks paarinädalase aresti, kus toimuks võõrutamine ja ravi. Tai või Holland? Me peame otsustama, milline saab olema Eesti narkoalane karistuspoliitika, kas me läheme mööda karmi Tai teed või valime mõõdukama Hollandi variandi. Mõlemal võimalusel on oma head ja halvad küljed, kuid valitsus ja Riigikogu peavad lõpuks otsuse langetama. Korrakaitseorganite narko-alane töö on viimastel aastatel tõhustunud, Eestis on moodustatud narkogrupid, kuhu kuulub 45 politseinikku. Tänu 1994. aastal moodustatud uimastipoliitikakomisjoni ja 1996. aastal asutatud ministrite komisjoni tegevusele on Eesti ühinenud ÜRO narkootiliste ainete konventsiooniga ning on vastu võetud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadus. Riigikokku on jõudmas 1988. aasta Viini narkokonventsiooniga ühinemise seadus. Oleme teinud Soome politseiga narkovõitluses tõsist ja head koostööd ning ma loodan, et see jätkub ka tulevikus. Aga paraku on nii, et kus on nõudmine, seal on ka pakkumine. Nii nagu Eesti, peab ka Soome oma narko-probleemid eelkõige ise lahendama. Uimastitevastane võitlus peab olema pidev ning nõuab head koostööd ja korralikke plaane. Eestil on küll olemas vastav narkoprogramm aastateks 1997-2007, kuid see puudutab eelkõige sotsiaalseid ja meditsiinialaseid tegevuskavasid. Aastal 2000 on selles programmis nähtud ette tegutseda energiliselt kolmes suunas: noortele suunatud ennetustegevus ja selle koordineerimine, kohalike omavalitsuste ennetustegevuse toetamine ning sõltuvushaiguste ravi ja rehabilitatsiooni arendamine. Selleks kõigeks on ette nähtud ligi viis miljonit krooni. Eesti on avatud riik ja kõrvuti positiivsega kanduvad siia ka Lääne negatiivsed mõjud. Kui seal on maad võtmas moraalne madalseis, siis mõjutab see meidki. Huvitav on, et sellest läänemaailmas levinud kriisist on suures osas jäänud puutumata mitmed Aasia tööstusmaad, nagu Jaapan ja Korea. Nendes maades mängib kultuur endiselt tugevalt rolli perekonnaelus ja avalikus käitumises. Francis Fukuyama arvates on lääneriikides moraali allakäigu põhjuste hulgas äärmuseni arenenud individualism ning perekondade ja ühiskondlike sidemete nõrgenemine. Suur osa lapsi kasvab üles ühe vanemaga kodus, mis sageli eksisteerivad vaesuse piiril. Vähenenud on vastutustunne ja teistest inimestest hoolimine: igaüks muretseb ainult iseenda eest. Selle üle tasuks meilgi mõelda. Kui peame lugu traditsioonilistest väärtustest, siis pole meil tulevikus vaja kulutada üha rohkem maksumaksja raha narkosõjale. Kõrghariduse rahastamisest ja kvaliteedist Riigi koolitustellimus ja hariduse rahastamine laiemalt on kergitanud diskussiooni, milles osalejad toovad esile omavahel sageli raskesti võrreldavaid aspekte ja argumente. Üks lähenemisviise kõrghariduse rahastamisele on see, et otsuse langetaja valdab täielikult informatsiooni ning teab kõrgharidusega spetsialistide struktuuri viie või kümne aasta peale ette. Selline planeeriv jumal (ainuke kujuteldav agent selles rollis) annab oma otsuse teada ning meil jääb üle ainult seda järgida. Kui meil sellist agenti käepärast ei ole või kui ta on seotud tähtsamate toimetustega, peame leppime sellega, et võimalik otsus sisaldab viga. Järgmine küsimus on, kes võtab vastutuse võimaliku vea eest enda kanda? Veidi lühinägelik oleks see ainult riigi õlgadele jätta. Mõistlik on, et riik ja üksikisik jagaksid riski. Teiselt poolt, kas me saame jätta seda koormat ainult üksikisiku kanda, mis tähendab põhimõtteliselt ainult turgu? Võime öelda, et tehniliselt on hariduse puhul tegemist tugevate turutõrgetega, millest oluline on informatsiooni ebasümmeetria. See tähendab näiteks seda, et kuigi haridusteenuse ostmisel peaks olema tarbijal võimalik valida, toetatakse seda valikut. Teenuse ostja ei saa olla lõpuni pädev hindaja selles osas, milline on ühe või teise kooli või õppekava pakutava hariduse kvaliteet. Riik peaks toetama tarbija valikut, andes talle informatsiooni tarbitava hariduse kvaliteedi kohta, aga ei peaks võtma rolli, milleks tal ettevalmistus puudub. Kui leitakse näiteks, et mingil loodusteaduste valdkonda kuuluval alal on vaja koolitada spetsialiste riigi kulul, kas tähendab see siis seda, et õigus on riigipoolsest toetusest ilma jätta inimesi, kellel on eeldusi sotsiaalteaduste õppimiseks, või vastupidi? Kas õnnestub sotsiaalteaduste poole kalduvaid andekaid inimesi panna õppima midagi muud või tähendab see nende loobumist kõrgharidusest üldse? Kuigi näib keeruline võrrelda omavahel näiteks mehhaanika eriala ja ajakirjandust, on selleks objektiivsed tulemused olemas kõrghariduse õppekavade akrediteerimistulemuste näol. Kuigi ka akrediteerimistulemused sisaldavad teatud viga, mis paratamatult inimtegevusega kaasneb, on need hinnangud siiski objektiivsemad kui täiesti suvalised arvamused. Autoril oli juhus osaleda kolme aasta jooksul Läti haridusministeeriumi korraldatud umbes kümne ärikooli õppekava akrediteerimisel. Kõige markantsem näide oli kool, kuhu kaks nädalat enne akrediteerimise algust oli palgatud inglasest rektor, kelle eriala oli keskaja ajalugu (magistrikraad tuntud Londoni ülikoolist). Tegemist oli väga erudeeritud ja huvitava mehega, kes oli tulnud just Kolumbiast spordifilmi tegemiselt. Filmi eesmärk oli näidata, kuidas jalgrattatuur ühendab inimesi. Kooli üliõpilaste ja õppejõudude hulgas valitses suur entusiasm. Kui aga akrediteerimise protsessis kohustuslike lõpetajatega tehtavate intervjuude lõikes üritasime määrata kooli positsiooni tööturul, siis selgus, et näiteks kaks kolmandikku õigusteaduskonna meessoost bakalaureusekraadiga lõpetajatest töötas vangivalvuritena, neidude hulgas oli levinud töökohaks naistevangla sotsiaaltöötaja. Kahtlemata on need vajalikud erialad, aga neid peaks õpetama rakendushariduse raames ja õppuritele seda ka ausalt tunnistama. Kuigi hariduse ja oma võimete reklaamimisel kehtivad osaliselt samad seaduspärasused, mis sepiku ja pesupulbri puhul, on siiski ka mõningaid erinevusi. Kõrgkoolide lõpetajate või õppejõudude positsioon ühiskonnas on tegelikult mõjuvõimas reklaam, millele ka haridusteenuse tarbijad orienteeruvad. Tartu Ülikoolist on need majanduse erialal näiteks Riigikogu liikmed Olev Raju ja Janno Reiljan, Tallinna Tehnikaülikoolist professorid Uno Mereste ja Vello Vensel, Kõrgemast Kommertskoolist Tiit Made ja nüüd ka Olav Aarna. Nende inimeste maine kandub üle ka haridusteenusele, mida kõrgkool pakub. Kui püüda reastada nn spetsiifilisi probleeme, mis domineerivad meie venekeelses ajakirjanduses, siis esimese kolme sekka kuulub kindlasti ka säärane märgusõna nagu integratsioon. Nüüd räägitakse sellest varem vaid irooniliselt serveeritud probleemist enamasti asjalikult ja sisuliselt. Molodjozh Estoniis on koguni püsirubriik “ Integratsioon ”. Selles ilmus viimati toimetuse lugu “ Reaalsus ja hirmud ” - vene lastest eesti keele- ja olmekeskkonnas, aga ka eesti koolis. Kogukonna kadu ME on segalasteaedade poolt, kuna tuleviku Eesti ei jagune enam kaheks kogukonnaks niikuinii. (Olen osutanud varemgi, osutan ka nüüd: rääkimine Eestis elavast eesti kogukonnast on pehmelt öeldes eksitav, aga selle otsa pole komistanud mitte ainult vene ajakirjanikud, vaid koguni eesti teadlased!) ME teine tees on oma ettevaatlikus pragmatismis samuti suhteliselt uudne: pole õige vene lapsi eesti koolist eemale tõrjuda, aga pole õige ka neid sinna vägisi tõugata. Vene kooli on vanematel oma last mõtet saata vaid siis, kui nad on kindlad, et ta saab seal eesti keele selgeks. Pimeda keelejonni ajad hakkavad tõesti otsa saama. Saladuslik daam Toompeal Estonija ajakirjanik Aleksandr Shegedin võttis vaevaks välja uurida, kes on siiski see “ salapärane figuur Riigikogu vene fraktsioonis ” ehk 64 häälega parlamendikoha saanud Valentina Võssotskaja (Ühinenud Rahvapartei). Ega temast ole tõesti kusagil suurt juttu olnud. Intervjuulindistus pani ajakirjaniku ohkama: uba ta sellest ei leidnudki, rahuldavat vastust ühelegi küsimusele ei saanud. Ka pole V. V. jätnud oma seisukohtadest ja ettepanekutest mingit märki ei saalis ega ka komisjonis. Ise nimetas see keskealine daam ennast tagasihoidlikult “ nooreks poliitikuks ”, kes õpib alles ametit. Kas parlament on siiski selleks õige koht? Et sääraseid ujedaid õppureid satub Toompeale teistestki nimekirjadest, pole mitte ainult selle või teise erakonna siseasi või õnnetus. Meie valimisseadus lausa provotseerib seda. Kalev Mõtus Tallinna politseiprefektuuri narkotalituse komissar Kui mingi süsteem üle võtta, siis tuleks üle võtta selline, mis annab narkoprobleemile mingi lahenduse. Minu teada pole kogu maailmas suudetud käivitada sellist süsteemi, mis oleks andnud silmatorkavaid tulemusi. Seega on meil lausa ainulaadne võimalus välja töötada oma süsteem, mis annaks tulemust. Tuleb lähtuda Eesti ajaloolisest eripärast, meie riigi suurusest, rahvaarvust, kultuuritraditsioonidestja materiaalsetest ressurssidest. Anti Liiv Riigikogu liige, psühhiaater Ei see, teine ega kolmas! Valida tuleb hoopis Eesti tee, mis erineb nii Taist, Hollandist kui ka USAst. Meie tee peab põhinema meie kultuuripärandil. Kuivõrd Eesti ajaloolise kultuuri kogemuses pole siiani narkootikumidel kohta olnud, siis tuleb seda asjaolu viimse võimaluseni ära kasutada, orienteerides ennetustöös inimesi narkootikumivaenulikult. Me peame lastele-noorukitele midagi vastu pakkuma, huvitavat elu klubidest kardisõiduni jne. Et nad ei peaks põgenema virtuaalmaailma. Justiitsministeeriumi on laekunud ühelt rootslaselt taotlus saada tagasi Põhjasõja-aegne omand Hiiumaal Toompeal puuduvad poliitiliste leeride kokkuleppe märgid, mis kruviks maha pinged 1941. aastal Saksamaale läinutele vara tagastamise suhtes. Vastasseis ähvardab tõkestada Eestile euroliidu võidujooksuks vajalike seaduste vastuvõtmise kevadhooajal. “ See on Riigikogu töö kiuslik takistamine, ” taunisid valitsusliidu kolme saadikurühma juhid Tiit Sinissaar (Isamaaliit), Marju Lauristin (Mõõdukad) ja Jürgen Ligi (Reformierakond) eile opositsiooni uuenenud võtteid parlamendi töö nurjamisel. Venitamise tõttu ei suutnud Riigikogu ka eile vara tagastamise eelnõu kinnitada ega päevakorrajärgset tööd käivitada, mis loob pinna vastasseisu lahvatamiseks järgmisel nädalal uue hooga. “ Koalitsioonipoliitikute õiguslik nihilism ja süüdimatuse tunne on ületanud igasugused piirid, ” teatasid kaheksa opositsionääri eile õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväljale saadetud arupärimises, millega nad kompavad võimalust saata Riigikogu esimees Toomas Savi parlamendi kodukorra väidetavalt eksliku tõlgendamise eest halduskohtu ette. Vaidlus hääletuse üle Nimelt esitas Rahvaliidu fraktsioon ümberasujate-eelnõu kolmandaks lugemiseks 100 üksteist välistavat täiendusettepanekut, pakkudes seadusemuutusele jõustumisaegu 2039.-2139. aastal. Saja kuupäevalise paranduse konkureeriv hääletamine, kus igas voorus langenuks välja üks kõige vähem hääli kogunud variant, võinuks kesta teadmata kaua. Istungit juhatanud Savi aga vältis võistlevat hääletamist, sest kutsus kokku Riigikogu juhatuse, mis saatis 2: 1 enamusega selle hääletusmaratoni toimumise otsuse valitsusliidu kontrollitud parlamendisaali kätte. Ööl vastu eilset korraldas Riigikogu opositsioon ümberasujate vara tagastamise vastu protestimisel järjekordse vastupidavuse proovikivi valitsusliidule, nõudes järjest kõigi paranduste läbihääletamist ning kümneminutilisi vaheaegu. Venitamistaktika kestis kolmapäevase istungi lõpuni eile hommikul kell 9.59. Üks minut hiljem alanud neljapäevasel istungil võttis vastasrind kasutusele senitundmatu abinõu - asus järjest taotlema valitsusliidu seaduseelnõude parlamendi menetlusest väljahääletamist. Riigikogus valitseva jõuvahekorra tõttu jäi opositsioon hääletustel ettearvatult küll vähemusse, kuid saavutas selle, et tegelikule tööle Riigikogu ööistungist väsinud saadikud ei jõudnudki eile asuda. Kompensatsiooni küsimus Tüliõunaks saanud seaduseelnõu annaks 1941. aastal Eestist Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa kokkuleppe järgi ümber asunud baltisakslastele võimaluse oma siia jäänud vara tagasi taotleda, varem oli neid erandlikult grupina tagasisaajate seast välja arvatud. Ümberasujate varade tagasinõudmine saaks siiski toimuda üksnes juhul, kui nõudjad olid NSV Liidu okupatsiooni algushetkel Eesti kodanikud ja suudavad tõendada, et pole varem sama vara eest juba Saksamaalt kompensatsiooni saanud. Tagajärjed selgusetud Justiitsminister Märt Raski kinnitusel lisanduks eelnõu heakskiitmisel Eestis umbkaudu 100-200 õigustatud subjekti ehk inimest, kel on seaduslik alus oma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasiandmist või kompensatsiooni nõuda. Võrdluseks teatas Rask parlamendis, et varasemast on subjekte teada umbes 175 000. Opositsiooniliidrite sõnul pole 200 tõestatud arv, vaid vara võib hakata kas või kohtu abil tagasi nõudma märksa rohkem omaaegseid ümberasujaid. Samuti pole justiitsministeerium suutnud esitada arve, kui paljude praeguste Eesti elanike huve seaduseparandus riivab ning kui suur on täiendavalt tagastatava või kompenseeritava vara väärtus. Eesti võimud on saanud juba ka ühe taotluse rootslaselt, kes nõuab tagasi oma Põhjasõja aegsete esivanemate maatükki Hiiumaal. Eelmisse valitsusse kuulunud opositsiooniesindajad kordavad järjekindlalt ka seda, et baltisakslaste huve on tagastamisküsimuses esindanud president Lennart Meri, kui too saatis probleemi käsitleva kirja toonasele peaministrile Mart Siimannile. Vastasseis “ Millal te hakkate tegelema Põhjasõja-aegsete nõuetega, aga võibolla oleks õige kohe ristirüütlitega tegelema hakata? ” Tiit Tammsaar, Riigikogu liige (Rahvaliit) Riigikogu ööistungil valitsuse plaanist tagastada baltisakslastele vara “ Selline avaldus on justiitsministeeriumisse tõesti laekunud. Ja täiesti tõsise avaldusega on tegemist. ” Märt Rask, justiitsminister (Reformierakond), nõudest tagastada maad Hiiumaal Põhjasõja-aegse omandi põhjal, mida seadus aga ei luba Loe ka juhtkirja samal teemal Vene kindralstaabi teatel on internetis enam kui sada võrgulehekülge, mis teenivad otseselt tshetsheeni terroristide huve, nende hulgas on ka ajalehe Postimees võrguversioon. Kindralstaabi ülema asetäitja Valeri Manilovi büroo edastas Vene infokeskusele Russkii Deadline ühe osa nimekirjast, milles toodud 14 võrguaadressist tegutseb enamik USAs ja kajastab Tshetsheenia sõda vähemal või rohkemal määral Vene-vaenulikult. Nimekirja lõpetab võrgulehekülg www.postimees.ee/utiliidid Manilovi alluvad on aga teinud aadressi üles märkides vea, kirjutades sõna “ utiliidid ” ühe i-ga, ning Russkii Deadline ei suutnud seetõttu sellist aadressi leida. See andis infokeskusele põhjuse Manilovi ametkonna tööd kritiseerida: “ Eesti keelt me küll ei oska, kuid vaadates 3. veebruaril avaldatud pilti, on raske uskuda, et Tshetsheenia mägedes suusatavad kenad neiud kirevates kostüümides ja suurte rinnanumbritega. ” Tol päeval oli Postimehe esiküljel suusataja Kristina Shmiguni pilt. Täna arutab Riigikogu koalitsioon võimalikku kütuseaktsiisi tõusu ärajätmist. Viimaste kuude bensiini hinna järsud tõusud on vähendanud nii kütusefirmade kasumimarginaale kui ka tarbimist. Valitsus loodab tarbimise vähenemist pisut pehmendada, jättes aktsiisi aasta lõpus muutmata. Tänavu detsembris pidi aktsiis vastavalt 1996. aastal kütusefirmade esindajatega kokku lepitud graafikule taas tõusma 50 sendi võrra, nelja kroonini. Praegu moodustab aktsiis kütuse hinnast 3,5 krooni ja koos käibemaksuga 4,1 krooni. Rahandusministeeriumi nõuniku Daniel Vaariku sõnul on aktsiisi tõstmata jätmise efekt siiski väike. “ Aktsiisitõus andis viimase aasta bensiini kallinemisest vaid 10-15 protsenti ning seega oluliselt tarbimist ei mõjuta, ” märkis Vaarik. Eesti Õliühingu andmetel pole tarbimine viimastel kuudel oluliselt vähenenud, küll aga on suurematel firmadel tublisti suurenenud turunduskulud klientide säilitamiseks. Siiani pole aktsiisitõusud tarbimist oluliselt piiranud. Loe lähemalt Ligi 4000 õppurit ummistas eile Tallinnas Eesti Näituste messikeskuse, kus algas kolm päeva vältav noorte infomess. Eesti noored peavad õppimisvõimalusi tutvustava messi külastamist lausa kohustuslikuks, seda ka siis, kui õppeasutuse valik juba tehtud. Mari-Liis Sibul (vaskul) ja Kristina Tubli (keskel) tegid oma tulevikuplaane, sirvides Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonda ja õigusteaduskonda puudutavaid materjale. Lisaks koolide tutvustamisele on messi kultuuriprogrammis ka kohtumised ministritega, eile rääkis haridusminister Tõnis Lukas noortele õppemaksu ja õppelaenuga seonduvatest küsimustest. Loe messist lähemalt Leppimatus ja nõrk kodukorraseadus teevad Riigikogust tsirkuseareeni Selleks et vältida öö läbi kestvaid tsirkuseetendusi Riigikogu saalis, on põhimõtteliselt kaks võimalust - muuta parlamendi kodukorraseadust või püüelda suurema konsensuse poole koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Mõeldav ja ehk kõige parem lahendus oleks ka nende kahe võimaluse koos rakendamine. On ilmne, et parlamendi töökorraldust reguleeriv Riigikogu kodukorra seadus vajab parandamist, sest praegusel kujul jätab see liiga avarad võimalused pahatahtlikuks obstruktsionismiks, nagu taas kinnitas öö vastu neljapäeva. On loomulik, et öö mõttetult istungitesaalis veetnud koalitsioonisaadikud varjamatu lollimängimisega tegelnud opositsiooni pihta tuld ja tõrva sülgavad, kuid kätt südamele pannes tuleb neil tunnistada, et kodukorraseaduse lünki ja lüngakesi ärakasutav obstruktsioon pole tundmatu võitlusmeetod neilegi. Meenutatagu kas või tollitariifide arutelu, mille käigus toonane opositsioon - suures osas praegune koalitsioon - demonstreeris kodukorraseaduses pakutavate võimaluste suurepärast tundmist. Samas tuleb silmas pidada, et avalikku ja leppimatut obstruktsionismi ei saa rakendada mitte iga eelnõu arutamisel. Valija saab ju teada, kes parlamendisaalis lolli mängib ning see ei tule artistide poliitilisele renomeele kasuks. Teine asi on siis, kui obstruktsiooniga takistatakse sellise seaduse vastuvõtmist, millele on ühiskonnas piisavalt laialdane vastuseis. Siis saab öelda: “ Jah, me kasutasime obstruktsiooni, kuid teist võimalust teie huvide kaitsmiseks koalitsiooni diktaadi tingimustes ei olnud. ” Nii on võimalik küllalt suure osa valijate silmis välja teenida märtrioreool ning tõmmata tähelepanu oma õiglasele, kuid ebavõrdsele võitlusele. Opositsioon poleks söandanud tulla ööl vastu eilset välja nii avaliku obstruktsiooniga, kui sõja eel Saksamaale väljarännanute vara tagastamine või kompenseerimine ei oleks väga suure osa elanikkonna jaoks äärmiselt ebapopulaarne samm. Niisiis oleks lisaks kodukorra täiustamisele mõttekas, kui koalitsioon üritaks ähvardavat obstruktsiooni ette näha ning selle aluseks olevat eriti teravat vastasseisu siledamaks lihvida. Kui mingi seisukohtade lähenemine ei ole aga mõeldav, peab koalitsioonil olema võimalus oma tahe läbi suruda. Selleks on ta saanud valijailt mandaadi ja selle võimaluse peab talle tagama ka kodukorraseadus. Et ametlik Moskva käsitab terroristidena tegelikult kõiki tshetsheene - nii palju kui neid veel ellu on jäänud -, see isegi ei üllata enam. Et ametlik Moskva on ülimalt tundeline kriitilistele reaktsioonidele, on samuti teada. Solvunud tänitamist jätkub ka virtuaalreaalsusse. Vene kindralstaabi aseülem Valeri Manuilov tuvastas jaanuari lõpul enam kui sada vaenulikult häälestatud võrgulehekülge, mis ei kiida Vene vägede vägitegusid, vaid tunnevad kaasa tshetsheenidele. Seega: toetavad terroriste! Vene infokeskuse Russki Deadline palvel täpsustas kindral “ terrorismisõprade ” arvu. Sajast sai 17. Enamik neist paiknevad USAs. Aga sellesse seltskonda mahub ka Postimees. Russki Deadline ei suutnud vigaselt edastatud aadressi tõttu Postimehe süüd tuvastada. Küll kommenteeris RD, et eesti keelt oskamatagi on raske uskuda, et kirevates kostüümides suusaneiud (tegelikult Kristina Shmigun ja ta konkurendid) liuglevad Tshetsheenia mägedes. Aga ka õige aadressi ja eesti keele hea valdamise puhul oleks Postimehe patt jäänud tõestamata. Meie leht on alati hukka mõistnud kõik terrorismiilmingud. Aga ka suurriikliku militaarterrori väikerahva kallal. Veerandsada aastat kestis Helmut Kohli ajastu Saksamaa Kristlik-Demokraatlikus Liidus (CDU), neist kuusteist valitses Kohl absoluutse parteijuhi ja liidukantslerina. Vaevalt kuusteist kuud aga jagus aega tema järglasele Wolfgang Schäublele, kes nüüd, kui avalikuks on tulnud Kohli-aegsed räpased mängud parteikassasse laekuva raha ümber, pidi teatama, et ei kandideeri enam parteijuhi kohale. Kaos, masendus, mure ja viha valitses teisipäeval CDUs ja julgelt võib öelda, et pöörde, jah, isegi riigipöörde CDU ridades saatis seekord toime kindral Paanika. Sest kõik said aru, et nii edasi minna ei saa, et Kohli mantlipärija Schäuble ei sobi enam partei etteotsa. Kuid Schäuble jonn viis CDU ja tema endagi aina sügavamale põhja, kust lõpuks polnud enam muud väljapääsu kui häbistav lahkumine. FINANCIAL TIMES Wolfgang Schäuble lahkumine on kogu Saksa poliitikale suur kaotus, arvab mõjukas majandusleht. Targa ja kõneosava paremtsentristide juhina oli just Schäublel suur osa ühinenud Saksamaa uue rolli selgitamisel nii Euroopas kui maailmas. Kuid liiga kaua püsis Schäuble oma mentori Helmut Kohli kiiluvees ja oli nüüd sunnitud selle eest kõrget hinda maksma. Sest tegelikult oli tema langemine selge juba siis, kui tuli avalikuks, et CDU on saanud Kohli ja tema lähedaste abide kaudu salajasi ja seega ebaseaduslikke annetusi. Schäuble oli Kohlile liiga lähedane, et mitte niisugustest mahhinatsioonidest teada. Nüüd aga peab CDU täie otsustavusega asuma uuenduste teele. Muud võimalust parteil, mis Euroopas on üks mõjukamaid, kodumaal aga skandaali tõttu kaotanud suurema osa senisest tugevast jalgealusest, lihtsalt pole. Kogu CDU kurva loo ainus hea külg on see, et Schäuble lahkumine tähistab Saksa demokraatia võitu. Kogu CDU kurva loo ainus hea külg on see, et Schäuble lahkumine tähistab Saksa demokraatia võitu. Lõpuks ometi jätkus “ taasühinemise kantsleri ” (Helmut Kohli) kroonprintsil julgust valijatele silma vaadata ja mõista anda, et tema varasemad kinnitused, nagu poleks ta midagi teadnud Kohli-aegsest partei mustast kassast, ei ole päris õiged. Ketina toimiva ringmuuseumi idee tuleneb soovist näha Eestit atraktiivse kunstimaana MARK SOOSAAR filmirezhissöör Kui Tallinna linnapea Jüri Mõis poleks hiljuti esinenud saatusliku üleskutsega kõigile eestlastele Tallinna kolida, oleks võibolla ka täna esitatav Eesti Ringmuuseumi idee hoopis hiljem sündinud. Maailm on kord juba selline, et paljude nähtavate seoste taga on hoopis rohkem nähtamatuid sidemeid. Ja küsimusi. Kas tuleviku Eestis on tõesti nii, et inimesed riigi ainukesest linnast sõidavad maale vaid augustis - mahajäetud taluaedadest allakukkunud õunu korjama? Ja viimaseid väljapoole pealinna unustatud kunstiteoseid Tallinna müüride vahele tassima? Tundub, et Eesti kunstipoliitika just sinna suunda kisub. Dubleerivate erialade likvideerimise sildi all püütakse lõpetada kunstialane kõrgharidus väljaspool Tallinna. Eesti Kunstimuuseumi hiigelhoone ehitamisega aga ära lõigata igasugused väljavaated kunsti viimiseks rahva sekka. Eestlastele oma Ermitaaž Kas seoses viimasega pole tegemist jänese katsega elevanti sünnitada? Üle 400 miljoni krooni maksev Eesti Kunstimuuuseumi projekt oma 18 000 ruutmeetriga on mahult sarnane Ermitaazhiga. Kas Eestis on niipalju huvitavat kunsti, et kogu see ruum täita? Täna väljapakutav Eesti Ringmuuseumi idee kätkeb endas soovi näha kogu Eestit atraktiivse kunsti- ja kultuurimaana. Sellal kui Saaremaa kadakad on lumes ja Pärnu rand jääs, meelitab Maarjamaale turiste vaid odav Viru Valge. Kas seda pole liiga vähe? Tõsi, Tallinn kutsub oma külalisi vanalinna tornidega. Pluss Eesti Kunstimuuseumi kaheksa õdusat maja (Rüütelkonna hoone, tarbekunstimuuseum, Rotermanni soolaladu, Mikkeli muuseum, Adamson-Ericu muuseum, Kirstjan Raua muuseum, Niguliste kirik ja Kadrioru loss) koos arvukate galeriide ning kunstihoonega. Kas see pole piisav täisvereliseks kunstieluks ning küllaldaseks silmarõõmuks pealinna külastavatele turistidele? Seisavad tuimas tardumuses Ei tohiks unustada, et väljaspool Tallinna seisavad aga tuimas tardumuses mõnusa puitarhitektuuriga väikelinnad, kus leiame kultuurile ehitatud ja koos nõukogude võimuga pooleli jäänud hoonekarpe. Või maju veel kaugemast minevikust, mille taastamine kunsti- ja turismiobjektideks annaks võimaluse luua unikaalne muuseumiring, millist pole teistes Euroopa riikides ning mille loomisel saaksime naabritelegi tuletorniks olla. Pärnu Uue Kunsti Muuseumile Eestimaal arenguruumi otsides leidsin ideaalsed perspektiivid näiteks Elvas, kus 4000 ruutmeetri suurusest poolelijäänud teatrihoonest saaks uhke kunstimuuseumi, mis koos raekoja ja lauluväljakuga moodustaksid maagilise kolmnurga Arbi järve kallastel. Heimtali mõisa ringtallid Viljandi külje all, kui need taastada 3000 ruutmeetri suuruseks rahvusliku kallakuga kunstigaleriiks (seoses Anu Raua tegevusega lähikonnas), annaksid tugeva impulsi Pärsti valla ja ka Viljandi enda kultuurielule. Totalitarismiajastu kunstikollektsiooni paigutamine Paldiski kunagisse kultuurihoonesse (umbes 3000 ruutmeetrit) tooks kindlasti sellesse vägistatud linna värskendavat elujõudu. Kunstimuuseumide kett, mis algakski näiteks Paldiskist ja jätkuks üle Haapsalu, Lihula, Pärnu, Viljandi, Elva, Jõgeva ja Rakvere, peaks olema kultuurituristile läbitav kahe-kolme päevaga (nädalalõputurism). Siin pakutud linnad on vaid mõned paljudest võimalustest, kõne alla võiksid tulla ka Narva, Kuressaare, Võru jt keskused. Väga tähtis on kohalike omavalitsuste huvi, ilma selleta pole mõtet kuskil muuseume asutada. Kui kunstipuudutus tekitab vaid ärritust, pole mõtet ei -suudlust ega enamat üritada. Oluline on ka muuseumiketiga liituvate kunstisõbralike öömajade kaasamine. Ekspositsioonid võiksid alata juba kunstihotellide fuajeedest. Ringmuuseumi ühine nõukogu otsustaks näituste plaani pikema aja peale ette, samuti eesti kunstiklassika liigutamise muuseumist muuseumisse. Et ketti reastatud muuseumid ei kujuneks tolmu koguvateks panipaikadeks, tasuks mõelda neis toimuvale aktiivsele kultuurielule: kontserdid, loomenädalad, filmiõhtud ja -festivalid, kunstikauplused, raamatukogud jne. Eesti Ringmuuseumi kollektsiooni koostamise aluseks võiks olla põhimõte, et teosed on loodud kolmandal aastatuhandel. Ja koguda ning osta tuleks muidugi mitte ainult eesti kunstnike taieseid. Kuigi rõhuasetus peaks siiski olema teatud teemadel, regioonidel. Kindlasti huvitab turiste Baltimaade ja nüüdisaegse Venemaa kunst, võibolla ka Skandinaavias elava ja suhteliselt vähetuntud internatsionaalse kunstnikkonna looming. Maailmanimedelgi olgu oma koht kogudes, kuid kes tunneb ära 21. sajandi noore Picasso? Ringmuuseum annaks tööd ja leiba meie kunstiteadlaste armeele, kelle teadmised ning “ hea nina ” vajavad juba ammu jõukohast rakendust. Mis Eesti Ringmuuseum maksma läheb? Oluliselt vähem kui Eesti Kunstimuuseumi mammutprojekt. Kui kaheksas linnas investeerida juba olemasolevatesse hoonekarpidesse igal pool keskmiselt 20 miljonit krooni, siis ehituslik üldmaksumus on 160 miljonit krooni. See summa võib jaotuda viie-kuue aasta peale ning nii ei tohiks pakutav idee ka riigieelarvet tasakaalust välja lüüa. Aastas 10 miljonit krooni Iga muuseumiüksuse halduskuludeks peaks arvestama aastas umbes miljon krooni, mis tuleks kristlikult jagada riigi ja omavalitsuse vahel, sõltuvalt konkreetse linna eelarve suurusest. Kui arvestada, et muuseumi keskhoidla, teoste restaureerimine, transport, näituste vormistamine ning rahvusvaheline suhtlemine maksavad ka midagi, siis Eesti Ringmuuseumi halduskulude suurusjärk ei ületa aastas ikkagi kümmet miljonit krooni. Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti Kunstimuuseumi halduskulud on käesoleval aastal riigieelarves 12 miljonit krooni. Kokkuhoid tekib paljudes lõikudes. Näiteks üks kolmeliikmeline brigaad ja spetsiaalselt kunstiteoste veoks varustatud auto suudab vabalt teenindada kõiki kaheksat objekti (tulevikus kuni tosinat) rändnäituste ja püsiekspositsioonide liigutamisel muuseumist muuseumisse. Külm ja lummav kuu Väikeses ja demokraatlikus riigis ei tohiks liialt suurt panust teha esindusfunktsioonidele, pigem peaksime hoolitsema oma rahvuslike vaimulätete eest, mis saavad toitu väljastpoolt kosmopoliitset pealinna. Kadriorgu projekteeritud hoonekolossi ihaluses on kahe silma vahele jäänud rahvusliku kunstikollektsiooni süstemaatiline täiendamine. On see normaalne, et lõppenud sajandi viimasel kümnendil loodud eesti kunstiteoste laenutamiseks peame juba täna pöörduma välismaiste kunstikogujate poole? Ma ei ole Kadriorgu rahvusliku kunstimuuseumi püstitamise vastu, kuid võrreldes laias maailmas kiiresti areneva ja teiseneva kunstieluga, peaksid meie rõhuasetused muutuma. Arvan, et on aeg tunnistada: eesti kunst mõjub üldise kunstiajaloo kontekstis paljuski sekundaarse nähtusena. Kaks sajandit eesti professionaalset kunsti on suurel määral nagu külm ja lummav kuu, mis peegeldab peamiselt Lääne-Euroopa kunstipäikese valgust. Arvan, et peaksime rohkem muretsema kogu rahva loomingulise mõttelaadi ergutamise pärast. Väikerahva ressursid on piiratud. Paraadhoonete rajamisega tasuks ehk veidi oodata ning selle asemel kasvatada tugevam juurestik, et eesti kunstipuu kannaks omanäolisemaid vilju. Käesolev arvamus pole Pärnu Uue Kunsti Muuseumi nõukogu ametlik seisukoht, tegemist on esialgu artikli autori visiooniga. tantsupedagoog India päritolu tantsijatar Sonia Sabri esitab esmaspäeval Estonia kontserdisaalis kathak-stiilis idamaiseid tantse. “ Sonia tantsu jälgides tundub, justkui elustuksid vanad india maalid, ” kirjutati pärast tantsijatari esinemisest Helsingis. Tuhandeaastase ajalooga klassikaline tantsustiil kathak pärineb Põhja-Indiast. Tõlkes tähendab kathak jutustajat, kes esitas templites värsse ja lugusid india mütoloogiast. India tants ja teater on teineteisest lahutamatud, nii treenivadki tantsijad ka näitlemist, arendades näolihaseid selleni, et ollakse võimelised väljendama ühe näopoolega kurbust ja teisega rõõmu. India tantsu tuntuim viljeleja Eestis Pille Roosi väidab, et kathak'i tantsu on üpris kerge vastu võtta, sest neis tantsudes väljendatavad süzheed ja tunded on lihtsad ning arusaadavad. Ainest ammutatakse muinashindu mütoloogiast ja pühadest legendidest. Oma loomult on kathak uhke ja vaoshoitud stiil. Kui kõhutantsule on iseloomulik keha, puusade ja rindade virtuooslik väristamine, siis kathak'is tulevad esile kiired jalarütmid koos voolavate käejoonistega, mistõttu on seda võrreldud koguni hispaanlaste flamenkoga. Säravavärviliste kostüümide juurde kuuluv oluline element on jalakuljused, mida võib tantsijal olla isegi 200. Enne kontserti Estonia kontserdisaalis annab Sonia Sabri kõigile tantsuhuvilistele kaks tutvustavat work-shop'i ning pühapäeva õhtul toimub Von Krahli teatris kohalike india tantsu viljelejate ülevaatlik tantsuprogramm “ Nektarijoojad ”. Eestis on idamaiseid tantse harrastatud ligi 15 aastat, praegu tegutseb neli erineva tasemega india tantsu rühma. Neljas festivalikiri Euroopa praegusest filmipealinnast Berliinist See pole mingi Ameerika-avastamine, et Ameerika on praegu kinematograafia vedurriik. Räägitagu Euroopa filmikunsti õilsatest ambitsioonidest ja kunstilistest saavutustest kui palju keni sõnu tahes. 50. Berlinale programmis pakuvad mitu ameerika filmi parematele saksa ja prantsuse rezhissööride kinopiltidele kõva konkurentsi. Eile linastus Norman Jewisoni Oscari-kandidaat, tõe ja õiguse draama “ Orkaan ”. See 1960. aastate keskel valesüüdistuse alusel vangi mõistetud poksija Rubin Carteri vabadusse pääsemise tõsilugu peaks varsti jõudma ka Tallinna kinno Sõprus. Forman ja Stone Vana kooli mehe Jewisoni traditsiooniline lavastus on liigutava “ inimliku puudutusega ” ja publitsistlikult terav, kuid mitte ka palju rohkemat. Festivali kontekstis ei pruugi edu saavutamiseks sellest piisata. Paar paljulubavat ameerika filmi jäävad päris festivali lõpupäevadele. Täna linastub “ Inimene Kuul ”, Milos Formani portreteering meelelahutustööstuse omaaegsest tähest, 1970. aastate menukoomikust Andy Kaufmanist. Ja homme õhtul toob “ sajandilõpu Ameerika kroonik ” Oliver Stone viimase võistlusfilmina zhürii ja rahva ette oma järjekordse american dream'i analüüsi. “ Iga jumala pühapäev ” jälgib inimloomust ameerika jalgpallimeeskonna mudeli näitel. Stone on jõulise käega hoogne lavastaja, kuid tema seekordne teemaring võib peamiselt eurooplastest koosnevale zhüriile pisut kaugeks jääda. Üks huvitavaima lahendusega filme Berlinale tänavuses kavas on olnud Kuningliku Shakespeare'i Kompanii õuerezhissööri Kenneth Branagh' teisipäeval konkursiväliselt näidatud “ Asjatu armuvaev ”. Shakespeare'i 1598. aastal trükitud samanimelisest komöödiast on Branagh teinud klassikalise Hollywoodi muusikali, mille sündmustik algab 1939. aastal Ameerikas. Navarra kuninga (tegelaste nimed ja päritolu on muutmata, üht peaosa - Berowne'i - teeb, nagu ikka, Branagh ise) ning tema sõprade seiklused naistega saavad hoo sisse niisiis Teise maailmasõja eelõhtul. Seikluste eelmänguks on see, et kuningas (Alessandro Nivola) kutsub oma sõpru pühenduma üksnes vaimu harimisele, soovitades paastuda päev nädalas, magada mitte rohkem kui kolm tundi, ja, mis peamine, hoida eemale õrnema soo esindajatest. Ja just siis ilmub silmapiirile Prantsusmaa printsess oma sõbrataridega. Shakespeare'i tekstist on Branagh stsenaariumi kirjutades säilitanud umbes kolmandiku. Kütkestavaks ei tee “ Asjatu armuvaeva ” mitte uus tekst ega näitlejatööd (mis on korrektsed ja täpsed, kuid igavalt professionaalsed - nagu teisteski Branagh' Shakespea-re'i-ekraniseeringuis), aga just suurepärane idee panna tubli rahvusvaheline trupp (lisaks nimetatuile Alicia Silverstone, Natascha McElhone, Adrian Lester jt) laulma ja tantsima “ kuldsete kolmekümnendate ” kerge muusika klassikat. Shakespeare'i tegelaste esituses kõlavad Gershwini, Porteri, Berlini jpt igihaljad lood. “ Magnolia ” kirju seltskond Noor ameerika rezhissöör Paul Thomas Anderson (Eesti kinodest ja videolevist on tuttav ta eelmine, hästi tehtud töö “ Boogie Nights ”) pani oma filmile “ Magnolia ” nime pika bulvari järgi San Fernando orus Los Angeleses. “ Magnolia ” kirju tegelaskond elutseb ja tegutseb selle uulitsa ääres ja ümbruses. Neid tegelasi on palju. Surivoodil lamav meediamagnaat ja tema poeg, kellel on oma macho-ideoloogiast kantud kosimisõpetus-show; surija naine, kes elas temaga koos ainult raha pärast; haige põetaja ja surevale mogulile kuuluva telejaama lasteviktoriini kauaaegne juht, kes on saanud teada, et sureb kahe kuu pärast vähki. Näeme otse-eetris viktoriini, kus lapsgeeniustest mälumängurite võistkond pistab rinda täiskasvanutega. Siis on seal veel usklik politseinik, kes esimesest pilgust armub kokaiinisõltlasest kaunitari (kes omakorda on vähihaige telesaatejuhi hüljatud tütar), ning uuriv telereporter, kes koomas lamava meediamoguli “ kadunud poja ” (temperamentselt ja uhkelt mängiv Tom Cruise) hinge proovib tungida. “ Magnolia ” on omavahel põimuvate saatuste kirev kangas, see on “ väikeste ameeriklaste ” (“ suured ameeriklased ” on filmis esitatud väga abitus seisus) ühe ööpäeva elujuhtumuste kanvaa. Selliseid filme on ennegi tehtud, Anderson, kes ütleb endal olevat kinematograafia DNAs, ei varjagi, et pidas “ Magnoliat ” tehes hästi meeles Robert Altmani kuulsat LA-päevakroonikat “ Short Cuts ”. “ Magnolia ” ei ole siiski lihtsalt “ Short Cuts 2 ”. Kõigepealt, Anderson ei ole sarkastiline nagu Altman. Noor lavastaja (ja siin ka stsenarist) on leebe ja sõbralik, ehkki paiguti ka varjamatult irooniline. “ Magnolia ” on köitva emotsionaalsusega ja huvitavate pööretega jutustatud siiruse, poolehoiu ja mõnes episoodis ka armastuse otsimise lugu. Totratest, nukratest ja lüürilistest vahepaladest moodustuv eepilises mõõtmes (üle kolme tunni linti) panoraam, milles eristuvad paljude inimeste portreed. Schlöndorff pettis lootusi on neljapäevase seisuga saksa filmikriitikute lemmik, nende meelest Kuldkaru peafavoriit. Saksa kinoklassiku Volker Schlöndorffi (kes ei mäletaks tema surematut “ Plekktrummi ”) uus film “ Vaikus pärast lasku ”, mis linastus kesknädalal, ei täitnud seevastu paljude ootusi. See on äärmiselt põnev ja valus film, sest tegelasteks on Lääne-Saksa RFA rühmituse terroristid, kellele antakse varjupaik DDRis. Nad saavad uue nime ja uue elulegendi, kui aga langeb müür, kistakse nad taas avalikkuse ette ja antakse kohtu alla. Schlöndorffi filmi peategelane Rita, kes on uues elus just õnne leidmas, valib vabasurma DDRi piirivalvurite kuulide läbi. Ükski saksa rezhissöör ei ole söandanud Ida-Saksamaa realiteete nii veenvalt ja tõetruult kujutada, kuid tervikuna ei osutu Schlöndorffi teos võistlejaks näiteks Wim Wendersi “ Miljoni dollari hotellile ”. Muide, mida päev edasi, seda rohkem paistavad Wendersi aktsiad Berlinalel tõusvat - tema film oli nii visuaalselt, lavastuslikult, ideearenduselt kui ka näitlejatöödelt küllap parim tervik. Schlöndorffi filmi peaosatäitja Bibiana Beglau tegi küll festivali seni parima naispeaosa. Kuldkarude jagamiseks läheb pühapäeval õhtul. Festivali lõpufilm “ Bossanova ” on brasiilia rezhissöörilt Bruno Barrettolt. muusikakriitik Prantsuse saksofonimängu üks esikujusid Claude Delangle on nõutud muusik. 1986. aastal kutsus Pierre Boulez ta ansambli InterContemporain solistiks; 1992. aastast on ta Berliini Filharmoonikute koosseisuline solist; ta on teinud koostööd Luciano Berioga, Edison Denissovi ja Karlheinz Stockhauseniga, mitmete nimekate orkestritega. See töörida räägib interpreedi kuuluvusest pigem akadeemilis-elitaarsesse muusikakeskkonda kui kommertsstaaride perre (kuigi joon nende kahe vahel ei ole alati väga range). Kuulamismulje ütles ka, et Delangle ei olegi niivõrd ja eriti individualistlik muusikutüüp. Pigem on tema tugevaimad küljed ratsionaalsus ja keskendumisvõime, mis peaksid eriti hästi sobima kollektiivsesse muusikategemisse. Kontsert oligi üks tugev ansamblikoostöö, milles pianist Odile Delangle oli võrdväärselt kõrge tasemega partner. Nii sundimatult “ õhust haaravat ”, sünkroonmõtlemist kahe inimese muusikategemises ei kohta sageli. Näitan, mida oskan Ansambel Delangle jalutas üsna lahedalt läbi Savari seatud romantiliste ooperiviiside töötluse, Luciano Berio avangardsete keerukuste ja Piazzolla tangode maguskõlade. Põhimõte oli justkui “ näitan, mida oskan ”. Puhkpill saksofon, teadagi, töötab peale sõrmetehnika ka solisti hingamise kaasabil. De-langle'i mängust paistis suurepärane hingamistehnika välja. Muusika voolavus ja mõtteloogika, tarvilik kõlajõud ja pikemad fraasid ei jäänud “ õhuaukudesse ” kinni. Luciano Berio nurgelise meloodikaga ja hüpliku mõttega teose “ Sequenza IXb ” (1980) mängis Delangle'i soolosaksofon eriti tihedaks. 20. sajandi alguse teosed (Debussy “ Rapsoodia ”, Raveli “ Sonatiin ”) tõid kavva tolle aja firmastiili - tonaalsuse kütkest välja pürgiva, melanhoolselt “ hulkuva ” meloodika, mis saksofonitämbrile justkui loodud. Solisti tehnika panid proovile kiired tantsurütmid ja neoklassitsistlik motoorika. Lavale kahel viisil Piazzolla “ Tango ajalugu ” - tolle kiretantsu ajaloolisi olemisviise vaatlev teos - lasi lõpuks kuulaja peale paista saksofoni sentimentaalset “hinge”. Klaveripartii erksal osalusel sooritas saksofon stiilitestid osavalt ja väärikalt. Nalja ja liialdusega pooleks võib öelda, et pillimängijad jõuavad lavale kahel viisil: ühed tagasihoidliku nimetuse “ kam-mermuusika ” all, teine variant on aga “ instru-mentaalprimadonna ”, kelle sarmi ja andekust on mitmeti virtuaalselt tagant aidatud ja kes väidetavalt pakub üksnes ekstaasi ning jahmatavaid kõrghetki. Tegelikkuses saab primadonnaks disainitud muusik hakkama nii ja naa. Aga süstemaatiline ekstaasi müümine iseenesest rikub väga pahasti kuulaja maitset. Kujundab narkomaaniat. Nii tundsin nüüd juba minagi, häbenev allakirjutanu, end nagu polkovniku lesk: et prantsuse duo on väga hea, et test on sooritatud, aga ikkagi tahaks veel midagi, midagi hingele. Midagi soolast või nii. Pangajuht tudeerib Rootsis Wallenbergi instituudis Me korrastasime läinud aastal panga vundamendini välja ja tänavu lööme infotehnoloogia ja e-kaubandusega, kinnitab praegu Rootsis Wallenbergi instituudis tudeeriv Ühispanga president Ain Hanschmidt. Miks pidi Ühispanga juht Wallenbergi instituuti õppima minema? Esiteks pole aega olnud kaheksa aastat tõsist koolitust teha. Teiseks on oluline ka see, et koolitusel osaleb mitu olulist SEBi keskastme juhti, kellega otsekontaktid on igapäevatöös väga vajalik. Seitsme nädala jooksul tutvustatakse meile muu hulgas lähemalt ka maailma ühe juhtiva panga UBS ärimudelit ja tegevuspõhimõtteid, aga ka marketingipõhimõtteid, Euroopa Liitu ja eurot. Kas võib öelda, et mullu oli Hansapanga aasta - jäi ju Ühispanga 100 miljoni kroonine kasum viis korda Hansapanga mullusele kasumile alla? Kaugeltki mitte, ise olen eelmise aastaga väga rahul. Me oleme täitnud kõige tähtsama ülesande - hoidnud alles aktsionäride ja klientide raha. Rõhutan taas: kunagi oli Eestis 46 panka, nüüd vaid kaks suurt. Paljud ei uskunud siis, et üksikute allesjääjate hulgas on ka Ühispank. Tunnistan - 1999. aasta oli meile raske aasta. Ühte perioodi sattusid 1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Vene kriis ning ühinemine Tallinna Pangaga. Me ei osanud ennustada, et nende koosmõju pangas nii palju sisemisi struktuure lõhub. Võtsime läinud aastal eesmärgiks, et see on uue vundamendi loomise aasta. Ja võetud kolm põhieesmärki me täitsime. Millised need olid? Esiteks korrastasime kõik tähtsamad süsteemid: vahetasime välja pangas kogu infotehnoloogia, mis on praegu Eestis üks tugevamaid. Teine miinus oli meil vanasti riskide juhtimine. Eelmisel suvel tuli Ühispanka tööle Johan Lindh, New Yorgis töötamise kogemusega rootslane. Nüüd on rahavoogude juhtimine palju efektiivsem ja paremini planeeritud. Teiseks avasime esimesena terves Ida-Euroopas Tallinnas uut tüüpi pangakontori, kus klassikalist pangaletti ei ole, vaid teenindaja astub panka tulnud inimesele vastu. Ka U-Panga projekt oli meile loodetust edukam, U-Pangad on üleval 20 Eesti kaubamajas. Kolmandaks fokuseerisime oma tegevuse väikestele ja keskmistele ettevõtetele ning eraisikutele. Aga tervikuna Ühispanga turuosa mullu ikkagi langes? Jah, sest riiklike vahendite osakaal kukkus kõvasti, kuna riigikassa otsustas poole riigi rahast Hansapanka viia. Aga panga stabiilsuse osas me tänu sellele võitsime. Varem oli meil märk küljes, et oleme riigi pank. Nüüd on meil kliendibaas nii tugev, et valitsuse vahendid meid enam varasemal määral ei mõjuta. Teised pankurid armastasid varem öelda, et kui Ühispangast riigi raha välja võetakse, kaome ära. Ei kadunud. Kokkuvõttes oleme kaotanud oma turuosa Eesti pangandusturul vaid ühe protsendi, 33-lt 32-le. Kas oma turuosa suurendamiseks ei plaani te ära osta Optiva Panka? Meil on Optiva Pangas küll 20-protsendine osalus, kuid Optivat me ära osta ei kavatse. Arvame, et turuosa tõstmine orgaanilisel teel on õigem. Eelmisel aastal otsustasime kogu panga tegevuse fokuseerida Eestile - Saules Banka Lätis müüsime Ernesto Preatonile, teiste tütarfirmade müük on käsil nii Lätis kui Leedus. Sankt-Peterburgis on meil liisingufirma, sealset osalust kavatseme säilitada. Millised eesmärgid on Ühispank seadnud aastaks 2000? Põhieesmärgiks internetipank ja e-kommerts. Praegu on meil üle 35 000 internetipanga kliendi. Ühispanga internetipank on nüüdsest otselingiga ühendatud ka Delfi internetipoes. Kõik tooted, mida praegu pangakontorites pakume ja hakkame pakkuma, viime samuti internetti. Teine valdkond on e-kaubanduse valdkond. Ehkki see ei ole otseselt pangaäri, peame seda ajaga kaasas käimiseks arendama. Alustasime U3 projektiga (Ühispank, arvutifirma ja Eesti Telefon pakkusid klientidele internetiühendusega arvuti liisimise võimalust). Käivitunud on mobiilipank, mobiiltelefonil saab näha oma kaarditehinguid ja viimast viit pangatehingut - seega väike Ühispank on sul nüüd alati taskus. Mida Ühispank oma pangakontoritega ette võtab? Ühispangal on praegu 80 kontorit, samas tehakse juba 80% kannetest elektrooniliselt. Seega käib vaid 20% kannetest kontorite kaudu, mistõttu me oleme sulgenud juba 20 kontorit ning vähendame nende arvu veel. Tulevikus jääb järele vaid 55-60 kontorit põhilistes keskustes, mille ülesandeks jääb suures osas klientide nõustamine. Tänu internetile on võimalik peatselt kõiki pangateenuseid ise teha, aga neid teenuseid on nii palju, et aeg-ajalt on ju vaja kelleltki nõu küsida. Kontorite sulgemine tähendab, et Ühispank hülgab maapiirkondades oma kliendid? Meie pank on ikkagi maapiirkondades alguse saanud ning me ei taha oma põliseid kliente ära unustada. Maapiirkondade elanikele kavatseb Ühispank avada Eestis kokku 60 postipanka, pilootprojektid Sakus ja Kosel näitasid, et projektil on tulevikku. Mida postipank endast kujutab? Ühispanga klient läheb lihtsalt postkontorisse, ja seal on suur silt U-Post. Postkontori teenindaja juures on väike aparaat, kuhu panete oma kaardi, sisestate PIN-koodi ja seejärel saate teha pangatehinguid - näiteks maksta telefoniarveid või oma kontolt sularaha välja võtta. 700 miljoni kroonine investeering SAS Radissoni hotelli rajamiseks Tallinna kesklinna saab kaalukeeleks uute investeeringute Eestisse meelitamisel, kinnitavad hiigelsumma Eestisse paigutanud välisinvestorid. Eilsel nurgakivipanekul 25-korruselisele SAS Radissoni lukshotellile keevitati kapslisse käibelolevad mündid ja ajaleht Postimees. Finantsasutuste esindajad tunnistasid, et õnneks jõudis ehituse eestvedaja SRV alustada rahaotsingutega enne hiljutist finantskriisi, vastasel juhul poleks Tallinna Kaubamaja tagusel nn Astlanda krundil uue hotelli ehitus praegu käinud. Arhitekt Vilen Künnapuu väitel Tallinna senise kõrgusrekordi purustava hoone ehitus on jõudnud tänaseks 11. korruseni. Ehitajad lõpetavad töö tuleva aasta jaanuaris, uksed avab hotell tuleva aasta mais. Eesti kõigi aegade suurimat kinnisvarainvesteeringut rahastavad kogu Euroopas tuntud finantsasutused, nagu Landesbank Kiel, Põhjamaade Investeerimispank, Finnfund jt. SAS Radissoni hotellihoone üheks põhiomanikuks on Soome juhtiv projektijuhtimis- ja kinnisvaraarendusfirma SRV Viitoset Grupp. Viie pretendendi hulgast valis SRV hotellipidajaks välja SAS Radissoni, Skandinaavia ühe juhtiva hotellifirma. Uude kõrghotelli tuleb 277 numbrituba. Nagu kinnitas Kurt Ritter, SAS Radissoni president, peaks uue hotelli täituvus olema juba esimese aasta lõpuks 50-55 protsenti. SRVd Eestis esindavad Indrek Toome ja Aivar Ild on uue hotelli läbilöögivõimes veendunud. Tallinnas on praegu kaks litsentsiga neljatärnihotelli - Olümpia ja Palace, nelja tärni taotlevad ka hotellid Grand Mercure Tallinn ja Park (endine Kungla). Sellele võib lisanduda ka hotell St. Petersbourg. Eesti suurima täituvusega hotell oli mullu Hotellide ja Restoranide Liidu andmeil Scandicu hotelliketti kuuluv Santa Barbara Tallinnas (84 protsenti), Olümpia (69), Viru (67), Consul Schlössle Hotell (65). Palace'i hotelli täituvus oli ligi 60 protsenti. Reval Hotelligrupi juhatuse esimees Feliks Mägus tõdes, et SAS Radissoni tulekuga kannatavad kõige rohkem neljatärnihotellid. Tarbimise languse peatamiseks peavad kütusefirmad kasumit vähendama Kütuse maailmaturuhindade tõus sunnib valitsust bensiini tarbimise vähenemise piiramiseks detsembrisse planeeritud aktsiisitõusu ärajätmist kaaluma. Täna arutatakse Riigikogu koalitsioonis võimalikku kütuseaktsiisi tõusu ärajätmist. Tänavu detsembris pidi kütuseaktsiis vastavalt 1996. aastal kütusefirmade esindajatega kokku lepitud graafikule taas tõusma 50 sendi võrra, nelja kroonini. Praegu moodustab aktsiis kütuse hinnast 3,5 krooni ning koos käibemaksuga 4,1 krooni. Viimaste kuude järsud bensiini hinna tõusud on vähendanud nii kütusefirmade kasumimarginaale kui ka tarbimist. Valitsus loodab tarbimise vähenemist pisut pehmendada, jättes kütuseaktsiisi aasta lõpus muutmata. Rahandusministeeriumi nõuniku Daniel Vaariku sõnul on aktsiisi tõstmata jätmise efekt siiski väike. Vaariku hinnangul ei kompenseeri võimalik tarbimise kasv kindlasti aktsiisitõusu tõttu riigil saamata jäänud raha. Eesti Õliühingu andmetel pole tarbimine viimastel kuudel oluliselt vähenenud, küll aga on suurematel firmadel tublisti suurenenud turunduskulud klientide säilitamiseks. Siiani pole aktsiisitõusud tarbimist oluliselt piiranud. Eesti Statoili peadirektori Epp Kiviaia sõnul mõjub selle aasta aktsiisitõusu ärajätmine tarbimisele kindlasti soodsalt. “ Seniseid aktsiisitõusude mõjusid tarbimisele ei saa kahjuks musta turu suure osakaalu tõttu adekvaatselt hinnata, ” märkis Kiviaed. Tema hinnangul ei ole viimaste kuude järsud hinnatõusud mitte niivõrd vähendanud tarbimist, kuivõrd mõjutanud tarbijate käitumist. “ Otsitakse odavamaid tankimisvõimalusi, ” nentis Kiviaed. Tema hinnangul on bensiini hind jõudnud juba tasemeni, kus müüjad ei saa tõsta enam hinda vastavalt kütuste maailmaturuhindade tõusule, vaid peavad vähendama ka kasumimarginaale. Porri kukkunud mobiiltelefoni Ericsson R250s PRO võib pärast julgelt kraani all puhtaks pesta Ericsson loodab selle kuu lõpus lasta Eestis müüki mobiiltelefoni, millega saab rääkida nii paduvihmas kui paksus tolmus, telefon ei karda ka põrutusi. Kahesagedusala (900/1800 MHz) mobiiltelefon Ericsson R250s PRO on maailma esimene vee-, tolmu- ja põrutuskindel GSM-telefon. Samas võimaldab telefon võrgu toetusel kõiki GSMi standardi enamlevinud lisateenuseid, nagu helistaja numbrinäit, vahekõne jne. Lisaks tolmule, vihmale ja niiskusele peab telefon vastu ka voolava veega loputamisele. Näiteks kui telefon on kukkunud porri, võib selle julgelt kraani all puhtaks pesta. Kraani all puhtaks Vee suhtes pole telefon siiski nii vastupidav nagu veekindel käekell - Ericsson hoiatab, et kõnealuse telefoniga ei tohi minna ujuma või suisa sukelduma. Kuivõrd peaks telefon vastu veelompi potsatades või näiteks rannas kalda ääres korraks vee alla vajudes, Ericsson vastust ei anna. R250s PRO talub põrutusi ja väiksemaid lööke, kõva pinna vastu kukkumist soovitab firma siiski vältida. Vee-, põrutus- ja tolmutaluvaks teeb telefoni tugevdatud magneesiumsulamist korpus koos kummist tihendite ja polsterdustega. Ekstreemoludele vastupidavaks muutmine on teinud telefoni ka raskemaks, pikemaks ja paksemaks. R250s PRO kaalub 325 grammi, tavaline mobiiltelefon keskmiselt 150 grammi. Tänu suurusele on mahukam ka aku, mis tavaliselt jääb Ericssoni puhul Nokiale alla. Paremal küljel on R250s PRO-l üles-alla liikuv miniatuurse hoova sarnane nupp. Kui see üles lükata, lülitub tööle nn käed-vabad valjuhääldi-rezhiim. Antenni kõrval on eraldi häirenupp, mis oma põhimõttelt on tavatus kohas asetsev mälupesa kiirvalimisklahv. Erinevus on selles, et telefon valib salvestatud numbri kohe, kui seda hetk all hoida. PRO-funktsioon R250s PRO võimaldab esimese GSMi telefonina kasutada PRO-funktsiooni, mida Eestis aga praegu kasutada ei saa. Lühidalt öeldes on PRO-funktsioon GSM-mobiilside lisavõimalus, mis annab kasutaja käsutusse ka raadiosidevõimalusi. Esiteks saab kõnealuse telefoni omanik ühe nupulevajutusega ühendada konverentsisideks kuni 16 kõnelejat. Seega imiteeritakse justkui tavalist raadioside grupikutsungit, kuid kõik kõned toimuvad GSMi võrgu vahendusel. Kui ettevõte muretseb vajaliku dispetsherterminali, saab PRO-funktsiooni abil luua ja muuta ühtseid kõnegruppe, jälgida, kes kellega räägib jms. Eestis saab PRO-funktsiooni nuppu kasutada kiireks ligipääsuks telefoniraamatule. Ericsson R250s PRO Töösagedus: 900 ja 1800 MHz Kaal: 325 grammi Mõõtmed: 148 x 59 x 32 mm Aku: 1500 mAh NiMH Kõneaeg: kuni 5 tundi 10 minutit Ooteaeg: kuni 150 tundi Mälu: 99 kohta telefoniraamatus. Kõnemärguanne: 10 meloodiat, vibraalarm Ekraan: kolmerealine Hind: 8000 krooni OK Arvutid ja Hansa Liising tahavad hakata pakkuma järelmaksupaketti, mida kestvuskaupade ostul saab taotleda interneti kaudu. Järelmaksu võib taotleda otse internetist. Kliendil ei ole vaja esitada palgatõendit, tasuda lepingutasu ega teha esimest suurt sissemakset. Oluline on varasem korralik suhtlemine finantsasutusega. Nii on näiteks pärast 699-kroonise sissemakse tasumist võimalik saada endale internetivalmis arvuti, mis tuuakse koju ja ühendatakse internetti. Kuna kõikidel inimestel ei ole võimalik interneti teel tehingut sooritada, saab järelmaksu vormistada ka OK Arvutite salongides. Erinevalt traditsioonilisest liisingust saavad järelmaksuvõimaluse ka väiksema sissetulekuga ostjad, kelle kuusissetulek jääb 3000 krooni piirile. (PM) Häkker, kes nimetab end Mafiaboyks, arvatakse olevat vastutav vähemalt kahe rünnaku eest juhtivate internetifirmade veebikülgedele eelmisel nädalal. ABCNews.com andmetel küsis Mafiaboy interneti ühes jututoas istudes, et keda ta peaks järgmisena ründama. Talle soovitati CNN.com'i ning mõne aja pärast kadus CNN.com võrgust. FBI hinnangul on neil alust uskuda, et eelmisel nädalal toimunud rünnakud veebilehekülgede vastu olid erinevate inimeste korraldatud. Erinevate häkkerite seotust rünnakutega kahtlustatakse seetõttu, et Yahoo! ja eBay ründamine toimus teisiti kui CNN.com'i või E-Trade'i puhul. CNN.com'i ründajat Mafiaboyd on kirjeldatud kui 15-aastast Kanada elanikku, kes pärast esimesi rünnakuid Yahoo!-le ründas iseseisvalt CNN.com'i. (PM) Muretsemise unustanud pallur ootab mänguvõimalust San Antonio Spursiga NBA meistriks kroonitud Sean Elliott püüab neerusiirdamise kiuste taas tippkorvpallis kaasa lüüa. Kui San Antonio meeskonna peatreener Gregg Popovich viis kuud pärast operatsiooni Elliotti NBA meistritiitli kaitsjatega üks ühe vastu mängimas nägi, andis ta korralduse Elliott platsi äärde kutsuda. “ Teen talle mängu naasmisel kõikvõimalikke takistusi, ” ütles Popovich. “ Teine meistritiitel on mulle palju vähem tähtis kui tema tervis järgmise 50 aasta jooksul. Ma ei taha kanda vastutust, kui temaga platsil midagi juhtuma peaks. ” Arstid ei keela Hooaja algusest saadik koos Spursiga reisides on Elliott päeval treeninud individuaalplaani järgi ja õhtul teles koduklubi mängu kommenteerinud. Neerusiirdamise teinud doktor Francis Wright ütles, et vennalt Noelilt saadud organ toimib Seani kehas laitmatult ja arstid ei keela tal platsile naasta. “ Kui hakkan end mängides hoidma või kui muretsen kogu aja neeru pärast, siis ei tõmba ma enam Spursi võistlusvormi selga, ” ütles Elliott. “ Ent kui mulle antakse võimalus ja ma tunnen end kehaliselt hästi, tahan taas mängida. ” Võitlus kurnatusega Neeruhaigusest sai Elliott aimu seitse aastat tagasi kehva enesetunde tõttu meditsiinilist kontrolli läbides. 1994. aasta talvel müüs Detroit Pistons Elliotti Houston Rocketsile, kuid haige mees ei läbinud kehalist testi. Spursi peamänedzheriks saanud Popovich värbas Seani San Antoniosse tagasi - seal oli 1989. aastal tema profikarjäär ka alanud. Neeruoperatsiooni vajadusest kuulis Elliott mullu märtsis, ometi otsustas hooaja lõpuni vastu pidada. Pideva kurnatusega võideldes tagas ta kolmepunktiviskega Läänekonverentsi finaalis seeriavõidu Portland Trail Blazersi üle. “ Ta oli pärast seda mängu nagu surnud, ” märkis Popovich. “ Mõtlesime juhtkonnaga: laseme tal lõpuni minna. ” Kaks operatsiooni 16. augustil tehtud operatsioon läks hästi, kuid mõni päev enne haiglast kojupääsemist tekkisid tal põiekrambid. “ Murdusin ja käitusin nagu laps, ” sõnas Elliott. “ Mõtlesin, kuidas eluga pääsen. ” Teine operatsioon õnnestus. Kaaslastest teadis üksnes Steve Kerr Elliotti haigusest. Teised kuulsid hädast kaks päeva pärast NBA meistriks tulekut. Nad eksisid, kui pidasid viimast finaalmängu New York Knicksi vastu Elliotti viimaseks. “ Keskkoolis vigastas Sean põlve ja arst soovitas korvpallile kriipsu tõmmata, ” rääkis Noel Elliott ajakirjale Sports Illustrated. “ Sean ravis, ja tegi põlvele taas valu. Doktor käskis korvpalli unustada. Sean selgitas, et ei suuda. ” Eesti laskesuusatajate koondise peatreener Kalju Ojaste ei söanda homme Norras Holmenkollenis algavatel MM-võistlustel hoolealustele suurtulemusi ennustada. “ Hooaeg on läinud üle kivide ja kändude, ” nentis Ojaste. “ Esimesel MK-sarja etapil polnud väga vigagi, kuid aasta alguses olid kõik koondislased haiged ja see võttis tuju päris nulli. Midagi head ei saa öelda ka viimase MK-sarja etapi kohta Östersundis, aga eks esimese distantsi järel ole näha, mis seisus oleme. ” MK-sarja punktikohale ehk 25 tugevama hulka pole tänavu ükski Eesti laskesuusataja jõudnud, teatesõidus on jäänud parimaks üheksas koht 13. jaanuaril Ruhpoldingis. Homseks sprindisõiduks on eestlastest üles antud Indrek Tobreluts, Dimitri Borovik, Janno Prants ja Roland Lessing, oma võimalust jääb esialgu ootama Margus Ader. Juunioride MMilt pronksmedali teeninud tallinlane Eivinas Guzas seekord veel meeste koondisse ei mahtunud. “ Medal oli kõigile üllatus - seda enam, et pidasime enne Norrasse sõitu Otepääl kontrollvõistluse, kus ta teistele selgelt alla jäi, ” ütles Ojaste. Mullusel MMil Kontiolahtis olid laskesuusatajad nädal aega külmavangis, Holmenkollenis seda ohtu karta pole. Eile valitses Norras kena suusailm. “ Lausa super - päike paistab, kolm-neli kraadi külma, tuulevaikne, ” teavitas koondislastega just pärastlõunase treeningu lõpetanud Ojaste. “ Õhus on tunda kevade hõngu. Aga kõik võib muutuda, sest MM kestab poolteist nädalat ja pikemat ilmaennustust praegu ei tea. ” Lumeolud pole aga ka Holmenkollenis kiita. “ Raja põhi on tehislumest ja siin-seal on väikesed kivid väljas. Veidi sadas uut lund peale, aga suusad hävitab selline rada küll ära, ” kartis peatreener. Pühapäeval on kavas 12,5 km pikkune tagaajamisvõistlus. 23. veebruaril sõidetakse 20 km, 26. veebruaril 15 km ühisstardist ning 27. veebruaril toimub teatevõistlus. Pariisis lõõtsutab ja uriseb higist libedal matil 800 judomaadlejat Pariisi MK-etapil pjedestaalile kerkinud judomaadlejad Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin pidasid järgnenud treeningulaagrit Prantsusmaa pealinnas turniirist olulisemaks. Pariisis harjutamine on judokadele sama tähtis nagu muhamedlastele koraani järgimine. Mullu ladus pühal üritusel hooajaks vundamenti 600 atleeti, tänavu kerkis töömesilaste arv 800ni. Pertelson nautis iga-aastast tõsist rassimist juba ette. “ Vaatepilt meenutab hiigelkatelt, käib hirmus andmine, ” kirjeldas ta toimuvat mõnuga. “ Saal täitub aurust, matt kattub nii paksu higikorraga, et sinna on ohtlik astuda. Vennad lõõtsutavad, urisevad ja porisevad. Üks kallab vedelikku sisse, teine teibib kätt või jalga. Kolmas on vigastada saanud ja jookseb verd, kuid trügib jonnakalt taas maadlema. ” Tugevama õigus Varem askeldasid mehed ja naised eraldi saalides - õrnema soo käsutuses oli 1000, tugevamal poolel 1500 m2 põrandapinda. Nüüd tuleb ruumipuudusel treenida vahetustega. “ Ja ikkagi pole nööpnõelal kukkumiseks kohta. Valitseb põhimõte: kes ees, see mees, ” tutvustas Pertelson hundiseadusi. “ Kui õigel ajal matile trügida ei suuda, mine eemale! Praegu maadlen mina! ” Judo võidumarss on olnud mõjus - Pariisi MK-etapil osalesid 61 riigi sportlased. Et võistluse korraldamine üle pea ei kasvaks, karmistasid prantslased mängureegleid ja lubasid väljastpoolt Euroopat tulnud riikidel kaasa lüüa vaid ühes kehakaalus. Traditsioonilisest treeningulaagrist võib seevastu osa saada igaüks, kes 100 dollarit päevas lauale laob. Kuuba ja Jaapani koondised tiirlevadki Euroopas kogu kevade. “ Enam ei maksa loota, et mõne eksootilise maa esindaja korrapealt selili paned, ” rääkis Pertelson judotandril toimuvast. “ Paljud siirduvad õpipoisiajaks tugevasse maadlusriiki ning tõusevad paari aastaga tegijaks. ” Prantslaste rahvuslik uhkus, neljakordne maailmameister ja Atlanta olümpiavõitja David Douillet vilksas Pariisi turniiri rahvaste paablis vaid korraks. Seljavigastuse küüsis vaevelnud atleet teatas hiljuti, et loobub Sydney olümpiamängudest. “ Ma pole löödud, tegelikult olen spordis juba kõik saavutanud, ” selgitas Douillet nüüd. “ Mõistagi olnuks ilus panna karjäärile Sydneys korralik punkt, kuid praeguses seisus võib kõik hoopis vastupidi välja kukkuda. Vigastuse tõttu jääb ettevalmistus konarlikuks, olümpiamängudele pole mõtet lolli mängima minna. ” Jaapanlane püsib varjus Vahepeal astus Douillet spordirajalt kõrvale, üritas äriellu sukelduda. Ebaõnn bisnises tõi ta judosse tagasi. Praegu maksab klubi Douillet'le 10 000 franki kuus ega nõua vastutasuks võite - prantslane peab täitma maskoti rolli ja jagama ajakirjandusele intervjuusid. “ Douillet' paremad päevad on möödas, ent kahju, et ta Sydneys ei võistle - mul pole teda seni alistada õnnestunud, ” ohkas Pertelson prantslase kõrvalejäämisest kuuldes. Pariisis maadlemisest loobus ka Pertelsoni eeldatav põhikonkurent, mullune kahekordne maailmameister Shinichi Shinohara. Jaapanlane ei ilmutanud matil toimuva vastu mingit huvi, tõusis vaid paaril korral sportlaste tribüünile. “ Ma pole otsustanud, millal tatamile astun, ” nentis 195 cm pikkune ja 140-kilone raskekaallane. “ Praegu on tähtis treeningulaagrites täie jõuga kaasa teha ning Sydney-etteasteks korralik vundament laduda. ” Reeglina eelistavad jaapanlased viimse hetkeni varjus püsida ja alles tiitlivõistlusel kõmatada. Pariisi judoturniir on prantslastele pidupäev, 400 franki maksnud pileti Bercy spordihalli ostis 10 000 inimest. Maadlusvõistlusele tullakse perekonniti, nagu ühendriiklased pesapallimatshile. Süüakse hot dog'e , lonksatakse pepsit ja karjutakse hääled kähedaks. Paralleelselt pühendub mitme tuhande pealine lastearmee autogrammide kogumisele. Võitjate ülistamisel ei olnud asjatundlik publik kitsi, samas jälgis teraselt kohtunike tegevust. Parasjagu lööb judos laineid altkäemaksuskandaal - Euroopa klubide karikavõistluste finaali eel sai üks arbiteridest 2000 dollarit pistist. 1994. aastal turniiri võitnud Indrek Pertelsoni suhtusid pealtvaatajad ilmse poolehoiuga, eriti siis, kui ta endast tunduvalt raskemaid vastaseid kangutas. Pariisis 113 kg kaalunud Eesti vägilasele andsid massiga silmad ette mitmed naisedki - Euroopa meister Svetlana Gundarenko on 140-kilone. Korpulentset Vene karuema kompleksid ei vaeva: hiljutisel ametivenna pulmapeol lükanud ta laua tühjaks ja kukkunud seal tantsu vihtuma. Naisraskekaallaste rekordit hoiab aga 160-kilone egiptlanna. Hambameeste sõnul on emanda puusad nii laiad, et sinna saab viinapitsi perfektselt seisma panna. Lester Brown kinnitab: majanduse ja keskkonna huvid on äärmiselt vastuolulised Worldwatch Institute'i asutaja ja direktor Lester Brown viibis eile Tallinnas eesti keeles välja antud maailma keskkonnaülevaate esitlusel. Peeter Sirge Worldwatchi instituudi direktor Lester Brown manitseb Eestit keskkonna säästmiseks hoolega kaaluma poliitilisi otsuseid, mis teevad siia tulevate Lääne investeeringute seast valiku. Miks sõna “ peaks ” kuulub Worldwatchi instituudis mittesoovitavate sõnade hulka? “ Peaks ” ei kuulu soovitavate sõnade hulka, kuna see tundub lugejale jutlustamisena. Meie idee on selline, et paneme faktid ritta ja laseme lugejatel teha oma järeldused. Katastroofide mõõtmetest saavad inimesed ise ka aru, seda ei pea neile näpuga näitama. Sellel nädalal Eesti raamatulettidele jõudnud keskkonnaraporteid “ Maailm aastal. “ olete te teinud USAs 17 aastat järjest. Kas lõpp paistab? Ei paista. Nende tõlkimine on lihtne, nad levivad laialt ja on väga populaarsed. Meil ei ole mingit vajadust või plaane asuda seda olukorda muutma. Eesti keskkonda mõjutab kõik see halb, mis jäi siia nõukogude süsteemist. Nüüd haarame kiiruga tihti kõige halvemat Läänest. Kuidas see lõppeb? Eestile on väljakutseks mõelda välja, kuidas Lääne kapitalismi kõige paremini ära kasutada. Te võite langetada poliitilise otsuse, milliseid investeeringuid te soovite. Samas pole aga poliitikute õigete otsuste tegemiseni juhtimine kerge. Rääkisin peaminister Mart Laariga näiteks tuulejõu võimalustest. Ta on tuulejõu arengust teadlik, aga ta ei hinda täielikult selle potentsiaali. Mõnel riigil on investeeringute valik väga hästi õnnestunud. Näiteks Hiina puhul on lausa imelik: sellel kommunistlikul riigil on õnnestunud investeeringuid meelitada rohkem kui lääneriikidel. Kui keskkonnateadlik Eesti peaminister teile paistis? On kaks eri asja, teadlikkus ja teadlikkuse muutmine poliitilisteks otsusteks. Ameerika Ühendriikide asepresident Al Gore on selline inimene, kes teab keskkonna kohta sama palju kui mis tahes spetsialist. Ta teab probleeme, aga ta ei ole valmis tõusma püsti ja võitlema nende sõnade eest. Võibolla on raske rakendada? Raske öelda. Peaminister Laar rääkis väikeste riikide eelistest ja võrdles suuri riike suurte laevadega, mida on raske pöörata, väites, et väikseid on lihtsam pöörata. Kas see nii on, seda näeme tulevikus. Eestis peetakse biotehnoloogiat tuleviku üheks keskseks arengumootoriks. Täna avaldas teie instituut uurimuse biotehnoloogiast. Millised on lühidalt biotehnoloogia ohud? Selles see viga ongi. Me ei tea nendest ohtudest veel midagi. Kas majanduse ja keskkonna huvid on põhimõtteliselt vastuolulised? Väga vastuolulised. Me näeme konflikte üha tihedamini. Majandusinimesed on väga selgelt domineerinud poliitiliste juhtide nõuandjate hulgas, aga see areng muutub. Poliitilised juhid peavad üha selgemalt arvesse võtma ka oma majandusotsuste mõju keskkonnale. Selles oli küsimus Seattle'i meeleavaldustes möödunud detsembri alguses. Need meeleavaldused, kus oli kümneid tuhandeid osalisi, tõstsid valitsused tagajalgadele. Nad ei oodanud nii selget ja suurt meeleavaldust: kuid see oli nii selge, et nad ei võinud seda lihtsalt vältida. Kui üldiseks sellised sündmused võivad tulevikus saada? See võib toimuda erinevates vormides. Internet, kus leidub informatsiooni, aga mis samas on ka kanaliks otsustajateni, mida aktivistid võivad aktiivselt kasutada. Mida keskkonna- ja majandushuvide vastuolulisuse vähendamiseks teha saab? Selgelt abistav faktor on haridus, inimesed vajavad tihti laiemat koolitust. Näiteks paljud majandusteadlased arvavad kindlalt, et ühiskonna arengut ei saa mõõta mingit muud moodi kui riikliku kogutoodangu kasvu järgi. Te reisite keskkonnasõnumiga riigist riiki. Milline pilt jäi teile Eestist? Kui teadlik on eestlane keskkonnaküsimustest? Ma rääkisin peamiselt inimestega, kes on keskkofnnaasjadest teadlikud, aga nende nägemuste sügavus üllatas mind positiivselt. Nii palju kui ma tean ajaloost ja keskkonna rollist Eesti iseseisvumises, arvan, et see on mingil määral sensitiivne küsimus. Peamine küsimus on ikkagi see, kuidas need teadmised vormuvad poliitilisteks otsusteks. Te soovitate globaliseerunud majanduses riikidele ökoloogilist maksureformi. Kuidas on võimalik ühes nurgas rasvasemat suppi keeta, kas investorid ei põgene kõrgema keskkonnamaksudega riikidest? Ei peaks, sest tulumaksu vähenemine jätab majanduses liikuva raha hulga samaks. See ei muuda maksude taset, aga muudab maksude jagunemist. Saksamaal seda igatahes proovitakse, neil on käimas nelja-aastane protsess maksusüsteemi muutmiseks, mille nad on ise vabatahtlikult algatanud. Infotehnoloogia kasv on tänapäeval ülikiire, kas arvutid päästavad maailma keskkonna? Vaevalt. Aga neil on selles oma roll. Näiteks puhastusseadmete reguleerijatena on nad vältimatud. Eesti on väga väike riik. Milline roll võib nii väiksel riigil maailmas olla? Väiksusel on nii hüvesid kui ka halbu külgi. Väiksed riigid on tavaliselt poliitiliselt mobiilsemad, nad võivad võtta vastu poliitilisi otsuseid lühema hoiatusajaga. Tihtilugu mõeldakse nii, et enne kui meil on võimalik hakata keskkonda kaitsma, peame saavutama mingi rikkustaseme. Kui kõrge kogutoodangu juures selline tase võiks olla? Küsimus ei ole selles, kui vaesed või rikkad me oleme, vaid hoopis selles, kui hea meil on selles riigis elada. KÜSITLUS: Kas peate õigeks tulumaksu vähendamist keskkonnamaksude suurendamise arvel? Einar Tammur Einar Tammur looduskaitseühingu Kotkas juhataja Igale mõtlemisvõimelisele inimesele on selge, et järgmisel sajandil seisavad inimkonna ees tõsised keskkonnaprobleemid: atmosfääri ja vete saastatus, ülerahvastumine, fossiilsete kütuste tarbimine. Nii väike rahvas, nagu me oleme, ei saa palju kaasa rääkida maailma tasandil, aga vähemalt Eestis peaksime suutma käituda niimoodi, et siin oleks 100 aasta pärast sama elamisväärne nagu praegu. Soovitan kõigil poliitikutel lugeda Eesti Looduse jaanuarinumbrist indiaanipealik Seattle'i kirja USA presidendile 1854. aastal. Kirja sõnum - majandus ja raha ei saa olla ebajumalad - on väga aktuaalne ka tänapäeval. Esimene küsimus kõigile, kes soovivad Eestisse investeerida, peab olema: kuidas mõjutab investeering siinset keskkonda. Heiki Kranich keskkonnaminister Ma arvan, et tulumaksu ja keskkonnakasutusest laekuvate maksude sidumine on vägivaldne. Nende sidumine tooks endaga kaasa keskkonnamaksude liigse politiseerumise. Mul oleks hea meel, kui keskkonnamaksud oleksid seotud nende kuludega või keskkonna kasutusega, mida ettevõtted teevad. Keskkonnaküsimuste puhul pole Riigikogus sisulisi konflikte olnud. Kui asjad lähevad normaalselt edasi, siis ei teki sellel teemal ka poliitilisi konflikte. Aadu Luukas Eesti suurettevõtjate assotsiatsiooni esimees Lester Brown otsib tasakaalu majandus- ja keskkonnahuvide vahel. See on eluterve nähtus ja seda tasakaalu tuleb otsida mõlemast suunast. Majandusringkondades tuntakse keskkonnaproblemaatikat paremini, kui keskkonnainimesed tunnevad majandusküsimusi. Arengut viiks edasi, kui nad õpiksid neid küsimusi paremini tundma. Ma ei usu, et maksusüsteemi uuendamine on lahendatav nii lihtsalt, et sama palju vähendatakse tulumaksu, kui tõstetakse keskkonnamaksusid. Worldwatchi instituut * asutatud 1974. aastal * algusest peale direktoriks Lester Brown ja asukohaks Washington * instituudi juhtiv väljaanne, iga-aastane keskkonnaraport “ State of the World ” on maailma enim tsiteeritud väljaanne ja poolametlikuks keskkonnaaruandeks kogu maailmas. * “ State of the Worldi ” antakse välja rohkem kui 30 keeles * sellel nädalal ilmus esmakordselt eesti keeles selle tõlge “ Maailm aastal 1999 ”. Eile esitleti eesti keelde tõlgitud maailma loetuimat keskkonnaülevaadet “ State of the World 1999 ” (“ Maailm aastal 1999 ”) - maailma mõjukaima keskkonnainstituudi Worldwatch Institute väljaannet. vaatab tagasi tervele 20. sajandile, kirjeldab ja analüüsib sajandi arengusuundi, mis on mõjutanud keskkonda, majandust ja ühiskonda kogu maailmas, ning pakub võimalikke lahendusi säästvama maailmamajanduse saavutamiseks 21. sajandil, teatas siinne väljaandja, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus. Raporti põhjal võib sajandi kokku võtta järgmiselt: inimene on lennanud Kuule, hakanud kloonima geene ning leiutanud üha võimsamaid arvuteid, kuid me ei ole suutnud tagada miljardile inimesele puhast joogivett, peatada looduslike liikide hävimistempot ega rahuldada oma energiavajadusi nii, et see ei põhjustaks kliimamuutusi. Viimaste kümnendite mureküsimuseks tõstab raport ületarbimise ning kontrastide lisandumise tööstus- ja arenguriikide vahel. Levides üle kogu maailma, õõnestab arenenud tööstusriikide majandusmudel aeglaselt iseennast. Raport rõhutab vajadust uue majandusmudeli ja ühiskonnakorralduse järele, mis oleks globaalselt vastutustundlik keskkonna ja ühiskonna suhtes. Kaheksa miljardi inimese elatamine praeguse majandusmudeli abil pole lihtsalt võimalik. Tänane fossiilkütustel põhinev autokeskne äraviskamismajandus peab muutuma päikese- ja vesinikuenergial põhinevaks, jalgratta- ja raudteetranspordikeskseks korduvkasutuse ja ümbertöötamise majanduseks, mis rahuldab inimese vajadused ja hoiab alles Maa ökosüsteemid. (ETA) Hulkuma lastud loomad murdsid 120 lindu ühe ööga Hulkuma lastud koerad murdsid Raplamaal ühe ööga maha Mahtra riikliku jahiala jäägri Raivo Riisi faasanikarja, keda mees oli juba kaks aastat kasvatanud, lootuses neist sel aastal ka tulu saama hakata. Oma ämma talukohta Juuru valda rajatud faasanifarmi üleeile vaatama läinud Raivo Riisil ei olnud sel hommikul enam kedagi toita, sest kõik põhikarja 120 lindu vedelesid surnuna lumel. Ligi poole meetri kõrguse võrkaia seest ja ümbert leitud jäljed näitasid, et tapjateks olid koerad. “ See on minu jaoks katastroof, kogu põhikari oli lihtsalt maha murtud ja vedeles seal lääbakil maas, ” rääkis Riis Postimehele. “ Koerad olid hüpanud üle traataia farmi katva kapronvõrgu peale ja alustasidki sealt läbi murdes oma tapatööd. ” Saab ainult trahvida Rapla politsei pressiesindaja Margus Mikomägi rääkis, et samal päeval jõudis Riis koos kohaliku konstaabli Meelis Kivinukiga koerte omaniku jälile, kes elab farmist umbes kilomeetri kaugusel Härgla külas Kaermaa talus, mis on kohalike seas tuntud oma alkoholilembese elanikkonna poolest. Lisaks lumel olnud jäljerajale juhatas neid sinna seik, et vaid mõned nädalad tagasi tapsid samast talust pärit kolm segaverelist koera kümme faasanit. Mõlemal korral ründasid koerad nii käratult, et kohe farmi taga talumajas üksinda elav Riisi ämm ei kuulnud midagi. Konstaabel Kivinukk rääkis, et kui eelmisel korral püüdis pensionärist taluperenaine kõike eitada, siis nüüd ta lõpuks ikka tunnistas, et lasi kaks koera ööseks lahti. “ Tema koerad on seal aastaid probleeme tekitanud, küll saakloomi murdes ja küla peal jõlkudes, ” rääkis ta. “ Ja ausalt öeldes ma ei usu tema juttu, nagu oleksid koerad end ise ketist lahti saanud, sest kogu küla teab vastupidist. ” Kivinukk ütles, et ta ei saa omaniku karistamiseks muud teha, kui teda koerte pidamise eeskirja rikkumise eest trahvida. Esimene kord karistas ta 1170-kroonisest pensionist elavat naist 460 krooni ja nüüd 1860 krooni suuruse trahviga. “ Naine tegi veel taotluse, et maksab iga kuu 50 krooni, muidu ei jaksa, ” märkis Kivinukk. “ Need kaks koera lubas ta aga lasta loomaarstil lähipäevil magama panna. ” Juuru vallavanem Tõnu Runno kuulis koerte rüüsteretkedest alles eile ajakirjaniku käest, kuid ta märkis, et vald poleks siin saanud rohkem teha kui politsei. “ Võime koos politseiga minna ja trahvida, mitte maha lasta, Seegi on raske, sest võibolla tõesti oli koer öösel lahti, kuid päeval on ketis ja mine sa siis tõesta. ” Peaaegu kogu farmist ilma jäänud Raivo Riis hindab talle tekitatud kahju suuruseks ligi 200 000 krooni, kuigi tapetud lindude väärtus on 20 000 krooni. “ Kahju on kümnekordne, sest mul jääb kogu selleks aastaks planeeritud tulu saamata, ” selgitas ta. “ Mul oli plaan, et tuleval aastal pean põhikarjana juba tuhandet lindu, ehitasin aiad valmis, ostsin teise inkubaatori, aga nüüd on kogu kahe aasta vaev maha visatud. ” Kahjutasu mõttetu nõuda Koeraomaniku käest kahjutasu nõudmist pidas Riis mõttetuks, sest seal talus pidevalt pidutseval rahval ei ole tema sõnul seda raha kunagi kuskilt võtta. “ Surm ei võta ka sealt, kust midagi võtta ei ole, ” ütles ta. “ Ma olen kogu sellest asjast nii nördinud, sest ometigi politsei hoiatas neid eelmine kord ja nüüd ütlevad nagu süütukesed, et oh sa jumal, vaata kui kole lugu. ” Sellest hoolimata ei kavatse Riis faasanifarmi pidamisele lõppu teha. “ Proovin ikka jalad alla saada, sest praegu oleks narr kahe aasta tööd nurka visata, ” sõnas ta. KOERTE VÄGIVALD * Politsei kahtlustab, et koertekari tappis jaanuari keskel Tartus öösel ringi jalutanud kaheksa-aastase koolipoisi. * Paar nädalat hiljem leidsid kohalikud külamehed Valgamaal metsa alt seitsme koera tulistamisjälgedega korjused ning hakkasid levima jutud tundmatutest ajujahipidajatest. Kuulujutte süvendas fakt, et keegi lasi samal ajal haavlipüssist maha omanikuga tõukoera ning samuti tulistati koera päise päeva ajal Tõrva linnas. * Ööl vastu selle nädala kolmapäeva tungisid kaks koera Raplamaal faasanifarmi ja murdsid maha 120 lindu. Omanik hindab kogu kahju 200 000 kroonile. Allikas: Postimees Eesti noored peavad õppimisvõimalusi tutvustava messi “ Teeviit ” külastamist kohustuslikuks ning sinna tuleb nende hinnangul info hankimiseks minna ka juhul, kui edasiõppimisplaan juba täpselt paika pandud. Tuhanded noored ummistasid eile Tallinnas Eesti Näituste Messikeskuse, kus algas kolm päeva kestev noortemess. Enim tunglesid noored lähestikku paigutatud Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ), Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ja Tartu Ülikooli (TÜ) bokside ees, et küsida sisseastumiseksamite ja konkursside kohta ning hankida ülikoolide kohta teabematerjali. Pärnu-Jaagupi keskkooli abituriendid Heli Künnapas (17) ja Liliana Vorobjova (17) rääkisid Postimehele, et neil on valik, kuhu edasi õppima minna, tehtud, kuid pidasid “ Teeviida ” külastamist sellest hoolimata enesestmõistetavaks. Tahame teavet juurde saada just meid huvitavate koolide kohta, laususid neiud. Neljandat aastat järjest messi külastav Heli märkis, et varasematel aastatel on ta iga kord hea portsu pabereid kaasa võtnud ning nendega hiljem kodus põhjalikult tutvunud. Heli loodab suvel endale välja võidelda tudengikoha TÜs või Õigusinstituudis ning Liliana TPÜs või Õigusinstituudis. Keila gümnaasiumi viimase klassi õpilane Kaspar Brandt (17) ütles, et soovib õppima tulla Tallinna, kas TPÜ või TTÜ informaatika või infotehnoloogia erialale. “ Tulin messile lisainfot saama, äkki leiab koole ja erialasid, mida ei tea, kuid mis on väga huvitavad, ” sõnas noormees. “ Samuti tahan teavet saada sisseastumiseksamite kohta. ” Ligi paarikümmet kõrgkooli tutvustavat voldikut käes hoidnud Tartu Miina Härma Gümnaasiumis õppiv Birgit Punison (16) rääkis, et korjab tänavu rohkesti erinevate koolide pabereid. “ Mul on neid ligi kakskümmend ja neid tuleb veel juurde, eks ma kodus tutvun nendega, ” lausus eelviimases keskkooliklassis õppiv neiu. Messil Tallinna Pedagoogikaülikooli tutvustanud haldusjuhtimise eriala esmakursuslane Joel Veidebaum (18) lausus, et ülikooli boksis on pidevalt uudistajaid, kes küsivad infot ja tühjendavad boksi infovoldikute varu. “ Enim tuntakse huvi sisseastumiseksamite ja konkursside vastu, ” lausus tudeng. “ Uskumatult palju inimesi on. ” Eile külastas messi mitteametlikel andmeil ligi 4000 inimest. Messil külastajate küsimustele vastanud haridusminister Tõnis Lukas rahustas noori üldise õppemaksu mittetulemisega ning pidas ebatõenäoliseks ka kinnisvaratagatise rakendamist õppelaenu saamisel. Mullu külastas noortemessi “ Teeviit 1999 ” kolme päeva jooksul 18 000 inimest. Keskkriminaalpolitsei tegi ajalugu, paljastades üleeile Eestis esmakordselt labori, kus vaid ühe ööga suudeti toota kolme miljoni krooni väärtuses metamfetamiini. Keskkriminaalpolitsei narko-grupi komissari Märt Palo andmetel on Raplamaa metsas ühes suvilana kasutusel olnud talumajas tegutsenud uimastilabor esimene arvestatavat toodangut andnud narkootikumi- tööstus, mille Eesti politsei on seni avastanud. Kuigi kuulujutud narkootikumide valmistamisest Eestis on liikunud juba alates 1996. aastast, on seni suudetud leida peamiselt vaid mitmeid punkreid, kus narkomaanid ise on moonipurust vedelikku seganud ja sealsamas end süstinud. “ See labor, mille nüüd leidsime, on labor selle sõna otseses tähenduses, ” ütles Palo eile õhtul Postimehele. “ Seal uimasteid tootnud isikud eriti keemiaprofessoritena küll välja ei paistnud, kuid nad olid metamfetamiini tootmisega kursis. ” Kolmapäeva varahommikul pärast mitmepäevast varitsust äkkrünnakuga maha võetud labori suurusest räägib Palo sõnul kas või see, et sama ööga jõuti seal valmistada seitse kilo metamfetamiini. Ainuüksi juhul, kui valmistajad oleksid müünud need seitse kilo ilma lahjendamata 400 krooniga gramm maha tänavakaubanduses, teeninuks nad kuni kolm miljonit krooni. “ Seda, kui kaua see narkolabor juba tegutsenud on, kui mitmeid kilosid narkootikume on selle kaudu tarbijateni jõudnud, hakkame alles selgitama, ” lausus Palo. Laboriks ehitatud suvemaja läbiotsimisel leidis keskkriminaalpolitsei veel kolm liitrit metamfetamiini valmistamise lähteainet, mis ootas pulbriks aurutamist, ja veel ligi sada liitrit erinevaid kemikaale. Spetsialistide sõnul erineb leitud metamfetamiin tavalisest amfetamiiinist selle poolest, et esimest neist saab toota täiesti kodustes tingimustes ja vahenditest, mida võib hankida suvalisest keemiapoest. Samas on metamfetamiin eelkäijast mürgisem. Kokku kaks ööpäeva kestnud operatsiooni tulemusel peeti kuriteos kahtlustatavana kinni mitu Tallinna ja Harjumaa elanikku, kellest osa on varem kohtulikult karistatud. Selleks et jõuda välja Rapla uimastilabori paljastamiseni, nägi Palo sõnul sel nädalal vaeva kuni kakskümmend inimest keskkriminaalpolitseist ning Tallinna politsei narkogrupist. Eeltööd labori leidmiseks tegi narkogrupp pool aastat. Teisipäeva varahommikul leidis tee Kookla küla Lille talu õuele vana emahunt, kes viis endaga pere väiksema koera Suli. “ Hommikul poole kuue paiku koerad ragistasid õues, aga me ei läinud kohe vaatama, ” rääkis Lille talu peremees Taivo Saksniit. “ Kui lõunaks koer tagasi ei tulnud, hakkasin küüni ümber jälgi vaatama. Hunt oli koera talu lähedale metsa lohistanud, vahepeal peatuse teinud ja teda rappinud. ” Koera jäänused leidis peremees koos väimehega majast 400 meetri kaugusel. “ Alles olid pea ja tagumised jalad sabaga, keskosa oli kui kalaluud puhtaks roogitud, ” kirjeldas Saksniit. Jälgede järgi oli emahundil kaasas kaks väikest kutsikat, kellele vana oli koera söödaks toonud. “ Kuulsime läheduses mingit viginat või niutsumist, aga ei pööranud sellele kohe tähelepanu, ” jutustas Saksniit. “ Kutsusime jahimehed, et võibolla neid hundijaht huvitab. Koerast olime nagunii ilma. ” Kohaletulnud jahimehed tegid kindlaks, et võimas vana emahunt oli kahe kutsikaga pärast einet sealsamas läheduses puhanud. Ilmselt peletasid jälgi mööda söömiskohani jõudnud mehed loomad liikvele. Pärsti jahimehe Heino Mängli sõnul olid väiksemad jäljed umbes kolmesentimeetrise läbimõõduga.