Muischnek, Kadri; Müürisep, Kaili; Puolakainen, Tiina; Rääbis, Andriela; Torga, Liisi CC BY-NC-SA 4.0 EDT Estonian 'Meil oleks tarvis, et sa tuleksid manukaks. Manukaks, saad aru, noh, tunnistajaks! Urmo ei taha töölepingu lõpetamisele alla kirjutada, ' ütles Õhtutähe peatoimetaja resoluutselt. Ta oli mu koridori peal kätte saanud. Ma teadsin väga hästi, et minulgi tuleb sellest firmast minek, koondamine jõuab minuni õige pea. Koondamiste laine oli suurkontserni-ajalehes alanud juba paar nädalat tagasi. Kuid jutud olid hakanud veelgi varem käima, et uus välismaine suuromanik tõmbab personali koosseisu ühe kolmandiku peale. Alguses räägiti fantastilistest arvudest. Siis hakkas personalijuht inimesi letti võtma. Ta läks ühes koondatavaga klaasseintega koosolekuteruumi ja alustas paratamatule alistumisele üles kutsuva häälega: ' Tea, et minulgi tuleb see ükskord läbi teha, ega mina siia enam kauaks jää. Uuel luual, mis nüüd pühkima hakkab, ei ole personalidirektorit vaja. Meieni jõudis nüüd ka sinu koondamisotsus. Ma arvan, et me jõuame kokkuleppele: nii töötaja kui tööandja panevad käe alla, et leping on lõpetatud poolte kokkuleppel. See on sulle endale ka kasulik: kui tööleping lõpetatakse töötaja vääritu teo või siis usalduse kaotamise tõttu, siis sa mingit raha ei näe, kui aga lõpetame poolte kokkuleppel, siis saad ju hüvitist kolme kuupalga ulatuses. ' Fotograaf Urmo oli keeldunud 'klaaskabiini' tulemast. Ta oli üldse asjaajamisest keeldunud. Nüüd kutsuti manukad: Urmo ei taha alla kirjutada. Ma astusin resoluutse peatoimetaja saatel fotograafide tuppa. Keset tuba seisis näost kergelt õhetav Urmo. Ta seletas, et teda ei ole mingit põhjust lahti lasta, sest kellelgi ei ole kunagi olnud mingeid pretensioone tema töö kohta. 'Saa ometi aru, sa igavene oinas,' seletasid talle peatoimetaja ja majandusdirektor. ' Lehel ei ole nii palju raha, et nelja fotograafi üleval pidada! Kas sa oled kuu pealt kukkunud, et ei tunne majandusseadusi? Lahkuma peavad need, kelle töö ei ole olnud nii tulemuslik kui peaks. Kui sa siia alla ei kirjuta, siis võid koondamishüvitist näha nagu oma kõrvu. ' 'Mina alla ei kirjuta ja jutul lõpp,' ütles Urmo veelgi resoluutsemalt. Ta pilk oli tuline ja ma ei osanud seda millegagi võrrelda. 'Kui sina, tegelinski, keeldud alla kirjutamast, siis koostame protokolli, et kodanik alla ei kirjutanud ja manukad panevad lihtsalt käed alla,' ütles peatoimetaja kuivalt ja väga rangelt. Ta seisis jalad harkis nagu kits kahe heinakuhja vahel. Nüüd sekkusin mina vahele: ' Kui on töötüli, siis ei tohi ettevõtja sõimata oma töötajat oinaks ega igaveseks oinaks. Kohtus vastutate. ' Seepeale pöördusid ülemuste pilgud minu poole. Aga Urmo jõudis ikka enne vahele öelda: ' Ma ütlesin juba: kui töötaja teenistus on kestnud alla viie aasta, on tööandjal kohustus vähemalt kaks kuud ette teatada. Kas teile see seadus ei kehti? Kui kaua teie ette teatasite? Vaevalt mõne päeva. No kuhu see kõlbab? Nii vähe lihtsalt ei tohi ette teatada. Mina alla ei kirjuta ja kõik probleemid lahendame töövaidluskomisjonis. ' 'Ja peale selle,' sõnasin mina lisaks väga tähtsalt, 'peab tööandja esitama ametiühingule esildise, mida on ta teinud koondatava töövõtja edaspidiseks tööga kindlustamiseks. Ahhaa - sellist esildist teie ei ole teinud! Kodanik peab teadma oma õigusi, muidu astutakse talle lihtsalt pähe. ' Peatoimetaja suu kukkus lopsti lahti. Ta ei oodanud sellist ülbust minusuguselt mutrikeselt. Peadirektor naeris. Võltsilt ja hääletult. Ta oli noor, andekas ja arvas endast liiga palju. Üle ta lipsu jooksis risti ja põiki kullast kett. Ta kandis Hugo Bossi ülikonda ja lõhnas hästi. 'Mida ??' karjus peatoimetaja juhmilt ja hõivas mu vaatevälja. Ta oli minust palju pikem. ' Sa vaata, kes tuleb ütlema! Timbu-Limbu tuleb ka veel ütlema! Terve teie osakond ei ilmu tundide kaupa kohale! Tööd ei tehtagi! Kui neljapäevast lehte tehakse, siis ei ole sind ja sinu kamraade kuskil! Missugune sooda sa oled - sa ajad segamini veinide nimed hispaania veinieksperti intervjueerides! Sinu inglise keel on lihtsalt õudne. Kui sa siin suvel päeva lauset tegid, siis me hoidsime kõik hinge kinni, et kas nüüd keerab meile totaalse käki või ei keera. Sa oled siin lehes kõige viletsam, sinu lugusid ei loe keegi! Juhtkonna koosolekul arvas nii mõnigi, et just sinust tuleb koondamisi alustada - täna õnne, et sinu nimi on tähestiku järgi nimekirja lõpus. ' ' Temal, ' osutas nüüd ka majandusdirektor põlglikult minule, ' ei ole siin tõesti midagi ütelda. Tal on õpitud abituse sündroom: ta teab juba mitu aastat, et ta on vilets, aga tal on lihtsam, kui temaga suheldakse kui jobuga. Lihtsam, kui midagi muutma hakata. Ta lihtsalt on jobu.' Urmo alla ei kirjutanud. Mina sellele sündmusele manukaks ei hakanud. Jäin enda koondamisotsust ootama, sest mulle öeldi, et see tuleb tunni jooksul. Mõtlesin sisustada aega vanade e-kirjade disketile kopeerimisega. Kuid ajalehe intranetist ma oma teateid kätte ei saanud - see oli blokeeritud. Läksin IT-juhi juurde ja küsisin: ' Miks ma intranetti kasutada ei saa? Mul oli seal üks tähtis teade. ' 'Vallandatavad võivad kättemaksuks masinaid rikkuda,' vastas see mees tähtsalt. ' sellepärast ei saagi. Mis teade see oli, kus ta on siin? ' Arvutisse kiigates nägin aga, et IT-juht loeb parasjagu minu kirjakasti. Tal on ligipääs minu ilusatele armastuskirjadele, mis algavad nii: 'tere, kallis tibuke', 'armas kiisu', 'päikest sulle, maailma parim suudleja', 'meie randevuude rajad on rammetult rohtunud' jms. 'Pane see otsemaid kinni, raisk,' käratasin mina ja pisarad purskasid mu mõlemast silmast. Minu neiu oli tõesti paremast ja ilusamast maailmast ja ma ei tahtnud, et see irreaalne maailm läheks kokku madala ja lamedaga. IT-mees pani mu meilboksi tõesti kinni, kuid juhtunu oli isegi liig. Mõtlesin - endiselt koondamisotsust oodates - et lähen alla baari ja teen seal närvide rahustuseks ühe pisikese tripitski. Mõeldud-tehtud. Tellisin värisevate kätega kaheksakümmend grammi pipraviina. Ilma sakusmendita, sest mul ei olnud palju raha. Tuline juga vajus pikemalt ootamata kõhtu. Maol hakkas kuum ja paha. Need olid kõrvetise-taolised valud. Arvasin kohe, et järgmised kaheksakümmend grammi tuleks võtta koos mingi salatiga. Jälle oli mõeldud ja tehtud. Mul loksus nüüd sada kuuskümmend grammi kõhus. 'Mis joomine see siis olgu, töö ajal,' torises nooruke müüjatar. 'Mul ei ole enam mingit tööd,' ägisesin mina. Ta jäi uskuma. Müüjatar oli väga ilus. Ta oli oma soengu blondeerinud ja sealt kentsakad tutid välja ajanud. Mul oli temaga ühiseid mälestusi. Kord oli ta tunnistajaks, kuidas ma baaris suhtlesin purjus Mättaga. Mätas (Ülari Ollik) oli 'Vennaskonna' akordionist. Sellel suurel mehel oli mõneti süüdimatu hoiak, lai beebilik naeratus. Alkoholiga oli tema sinasõber. Ta kohe ei suutnud ilma selleta elada. Alguses oli ta 'Vennaskonna' turneedel kaasas kui turvamees, siis aga ei olnud temale akordionimängus enam üldse võrdset. Suure looga 'Insener Garini hüperboloid' võideti 1996. aastal paljuski just tema meisterlikule akordionisoolole Radio France Internationale eks-idabloki rock-bändide võistluse peapreemia. Sama aasta porikuul kakerdas Mätas mööda pimedat maanteed ja temale sõitis 90-kilomeetrise tunnikiirusega otsa üks auto, mis ta silmapilkselt tappis. Kui aga mina Mätast nägin, siis istus ta juba ei-tea-mitmenda klaasi taga. 'Mina olen mitte keski ... ma ei ole mingi mees,' ütles ta harjumatult vaikselt üles 'Vennaskonna' hümni sõnu. Suhtlesin temaga õige pikalt. Aga ta oli väga-väga purjus. Nii purjus inimestega oli meie 'viisaka' firma töötajatel keelatud suhelda. 'Firma' finantshaide ja establishmendi-meeste arvates ei olnud Mätas mitte keegi, olgugi et üldsuse silmis võis ta olla suur kunstnik. Ja kui ma Mättaga suhtlemiselt tagasi jõudsin, siis seisis uksel risti ees peatoimetaja asetäitja. 'Kas sa pead ilmtingimata vajalikuks selle kalkariga rääkida?' küsis tema. ' Siin ta kondab väga tihti ringi, ei leia endale vist õiget paika. Räägitakse, et pidi vist suur kunstnik olema või ei tea mis asi veel. ' 'Kes see mees oli, kellega sa rääkisid?' küsis nüüd ka enesest väga lugu pidav majandustoimetajanna. Ons siis temalgi vaja minu ellu kindlasti sekkuda? Mu silme ette kerkis üks teine pildike, seekord loetud kirjandusest. Kihinat-kahinat täis klassituba. Uksel seisab Tom Sawyer. 'Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama,' ütleb ta hilinemise põhjusena. 'Mi-i-i-is?' teeb õpetaja-härra suured silmad. 'Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama,' kordab poiss, arvates, et õpetaja ei saanud esimesest korrast aru. Või ei kuulnud. Või mõlema arusaamatuse kombinatsioon. Erinevalt Tom Sawyerist ei olnud mina kunagi hilinenud. Töökoht oli minu kohtumispaik ülemustega; siia tulin ma täpselt. Läksin pärast 'krepkasid' napse tagasi oma firmasse. Ukse peal võttis mind vastu majandusdirektor, hõlmad laiali nagu liputajal. 'Nii,' ütles ta ja tema 'nii' kõlas lühikese klõnksuna, nagu oleks ta keele alla neelanud. ' Nii. Kust tullakse siis niimoodi laia joonega? Tuikudes? Õhka mulle!' 'Mis õhka,' kostsin mina vastu. 'Persse, raisk, oma õhkamisega võid sa ...' 'Ahhh-hhhhaaaaaa!' tegi majandusdirektor võidurõõmsat häält. ' Või lõhnadega tööle! Või mis lõhnadega?!? See mees on ju täis nagu siga! Te tulge ja vaadake - ja selline tahab olla ajakirjanik! ' Rahvast jooksis igalt poolt kokku. Nad olid kõik minu vaenlased. Ainult Urmo oli minu sõber. Aga Urmo oli juba lahkunud. Ma seisin üsna viisakalt jalgadel. Isegi liiga viisakalt Aga sekretär küsis: 'Noh, Timbu-Limbu, kuda klaasipõhi läikis kah?' Ma istusin suurele nahksele toolile ja ütlesin seltskonnale, kes oli sinna jäänud ja veel viitsis kuulata: 'Jätke juba see timbulimbutamine. Kogu selle aja jooksul, kui ma olen siin töötanud, olete te mind aina Timbu-Limbuks kutsunud. Nüüd tuntsin, et aitab. Mis õigusega? ' Ütlesin, jah, 'tuntsin', sest mu keel ei kuulanud enam hästi sõna. Siis ütles kirjade osakonna toimetaja: 'Mina sulle midagi halba ei soovi, aga mine ja vaata, mis naljakat infi on sinu kohta intranetti pandud.' Tahtsingi, nagu tavaliselt, Õhtutähe sisevõrku minna, kuid siis tuli meelde, et IT-mees oli minult sisenemise õigused ära võtnud. Nii ma ei saanudki teada, mida rõvedat on minu kohta sinna üles riputatud. Ja teiste kontodelt kaema minna kah ei viitsinud. 'Ih-ih-ih,' itsitasid mõned kavalalt ja vaatasid mulle jultunult näkku. Lõpuks sain ma kätte lõpparve ja tööraamatu. Ka lõpetatud töölepingu krabisev paber oli nüüd minu käes. Magu ja maks valutasid - ma olin liiga vähe söönud ja liiga palju joonud. Väljas valitses pimedus ja sadas tihedat lund. Minnes kadusin kui vati sisse. Minu saapapaelte vahed ummistusid tihedast lumest. Minu piltliku ütlemisega ema nimetab niisuguseid saabaste vahele jäävaid lumetükke 'lumepompariteks' ja teda ei häiri mitte, et seda sõna ei sisalda ei ÕS ega murdesõnastik. Ma ise nimetaksin neid pigem jäisteks lumeklompideks. Rühkisin vapralt edasi. Tahtsin minna oma kalli neiu juurde, kuhu mul oli igal ajal vaba sissepääs. Ja vaata, kui ma astusin ühissõidukist maha, siis nägin juba eemalt hiiglaslikku valgustatud külgedega klaas-seitset, mis alati on olnud minu armsa neiu maja ees ja mitte kusagil mujal. See seitse on täiesti elektrisinine ja selle valgus särab kaugele öösse. Ta katus sirutub üles taeva poole. Selle külgedel on kujutatud mitmesuguseid vaalapüügiepisoode: suured kalad ujuvad sabade vongeldes, mõni satub ka ranniku ja paatide juurde, kus neid ootavad tublid ja tugevad vaalakütid, ahingud õieli ja pinge lihastes. Mida see hiigeltaies sümboliseerib, ma ei teagi, kuid selle 'katuse' alla oli varju saanud bensiinijaam. Niisiis: funktsionaalne kunst – taies pluss bensiinijaam. Oli juba hiline õhtu, kui ma preili juurde jõudsin. Läksin trepist üles ja mõtlesin: miks just seitse, maagiline- ja õnnearv? Seitse näeb välja nagu kirves, pealegi on erinevad rahvad teda kummardanud ajast aega. Seitse kordub kohutava järjekindlusega mu sünnikuupäevas. Järelikult olen just mina ära valitud suurteks tegudeks: sünnikuupäeva maagiline sümmeetria on täiesti ilmne. Kallikene oli ise vastas. Ta oli oma olemuselt alles tüdruk ja tema pikad siidised juuksed paistsid heledaina ka esiku pimedas interjööris. 'Mulle tehti üks-null ära,' ütlesin ma otsekohe. Mul oli võimalus näha end peeglist, millest end harilikult vaatab tüdruk, kui ta käed kas kellegi meeldimiseks või lihtsalt hea enesetunde jaoks kavalalt juukseid seavad. Mu palged olid auku langenud ja silmad hiilgasid. Ma jätkasin tema ees seistes: ' 1: 0. Sealsed inimesed pole üldse mitte inimesed, vaid mingisugused kurjad tulnukad. Sa ei suuda seda uskuda, millist jama nad mulle korraldasid. Koondada saab ka inimlikult, aga mind inimlikult ei koondatud. ' Tüdruk lõhnas turvaliselt ja tema piht oli kenasti käe järgi. Temagi oli äsja kuskil väljas käinud ja tema juustel oli lumist värskust. Märjad räitsakad olid tabanud tema pikkade juuste erinevaid osi, alates väikesest valgest kuklast ja lõpetades soengu lõpuga puusal. Nii et need juuksekarvad, mille ümber kammimisel oli olnud suurem nullfaasiline elektriväli, hakkasid märjaks saades teiste hulgast rohkem välja piiluma. Sel kombel sai tüdruk mõnesse kohta lokid. Tahtsin saapaid jalast võtta, aga nende paelad olid lüüme lumekooriku all. See oli juba sulama hakanud, sest koorikuga kattumata osa oli märg. Proovisin neid avada, kuni veendusin, et nood vettinud sorakad olid umbsõlme läinud. Nad olid väga vintsked. Võtsin jõu kokku ja tõmbasin nad kahe ropsuga puruks. Nüüd tuli mul natuke paljajalu köögis istuda. 'Minu nüüdseks juba endise firma töötajaid võiks võrrelda ülitigedate tulnukatega, kes on tulnud Maale ainult selleks, et lõhkuda,' ütlesin. ' Nad mitte ainult ei koonda inimesi, vaid sülitavad neile ka hinge. Ja niikaua, kuni selline asi kestab, ei saa eestlastest mingeid õigeid töötegijaid.' Tüdruk oli neid sõnu kuulates suure saapa juurde maha istunud. Hämarus oli tema ümber ja ka tema siidistel juustel. Niisugused rasked militaarset laadi saapad lömastasid saksa koonduslaagrites vangide nägusid või siis tallasid Iraagi tolmust sõjatandrit. Nüüd pani tüdruk saapale uue paela. Uus pael sai venivast materjalist, ta põimis selle algul ümber vasakpoolse ja siis ümber parempoolse haagi. Ta pooleldi istus, pooleldi põlvitas saapanina juures, juuksed üle parema õla, tegi viimase sõlme ja liigutas end nii järsult, et tema kõrgele laubale kukkus õhuke tukk. Vaatasin seda, nii et silmad tahtsid peast välja pungitada. See siin oli tõesti parem maailm, kuhu sa alati oled tahtnud jõuda. Inimesed surevad, aga ilu jääb alles; nii on mulle alati räägitud. 'Nüüd ma ei taha enam kuhugi minna,' ütlesin mina. ' Kardan kuhugi minna, mind on igal pool nii palju mõnitatud. Ma lausa kadestan neid mehi, kes võtsid kunagi ette suure maailmarännu, nad viibisid Argentiina pampades ja sülitasid napist lauatükist kinni hoides soolast vett Atlandi massiivsetes lainevallides. Siis aga tulid pärast aastaid kestnud eemal viibimist koju ja mõtlesid: 'Siin, Hamburgis, oli ju see blond Maia, kellega ma tutvusin Merede Ballil, ei tea, kas ta kodumaja on veel alles või on meri ta neelanud, nii nagu Maia enda kord minu silme all neelas ball ...' 'Kõik lähevad ja tulevad kuhugi,' vastas tema. ' Ainult sina pead olema siin naise seeliku taga. Mingis mõttes oled sa argpüks. Aga sina oled see-eest jälle läbinud katsumuste raja. Sa ei suutnud ette näha kõiki neid sündmusi, mis sinuga juhtuvad. ' Ja tõepoolest, enne nende raskete katsumuste läbimist olin ma mingis alguspunktis ega teadnud alguses, kuhu on täpselt viimas minu eest minevad rajad. Alles sündmuste käik tutvustas mind kohutava reaalsusega. Päeval Õhtutähe toimetuses oli olnud lausa helevalge, kõik lambid olid toimetuse laes säranud täie pingega. Ometi jalutasid selles sünges kohas ringi tõelised monstrumid. Aga siin oli hämar, see lamp siin ei valgustanud palju. Tüdruku helesinine pilk oli fokuseeritud siidisele mustale saapapaelale. Tulevased beebid olid justkui peegeldusena pilgu beebisinas ja veel mingi ähmane lubadus. Selline pehme ja kerge lubadus. Neid sõlmis paela nii, et saapa pealispinnale jäi seitse musta risti. Saapapael oli siidine ja tüdruku nahk oli sama sile. Ei, siin oli kõik ilusam ja parem. Siin, neiu esikus valitses küll pimedus, kuid ühtegi monstrumit siin ringi ei kakerdanud. Need olid kõik jäänud selja taha – sinna, kuhu mul enam kunagi ei tulnud minna. 'Vaata,' ütlesin mina temale. 'Lumi on sulle lokid teinud. Seda on sadanud nii palju, et sirged juuksed on muutunud teatud kohtadest kõverateks. Kas sul on varemgi lokke olnud? ' 'Tavalisi küll veidi, aga mitte keemilisi,' vastas ta asjatundlikult. Mulle aga jäi asjatundlikkus neis valdkondades täiesti võõraks. Ma kuulsin isegi 'tavalisi, aga mitte keerulisi'. Vaatasin läbi akna talveöösse. Nägin täpselt: aknast paistab sinakalt helendav null. Miks see siin oli? Mida see siin tegi? Läks aga veel mõni aeg ja siis ma taipasin. See oli suure seitsme skulptuuri ots, mis meie korruseni ulatus. Ja see helendas ikka nii nagu seitse isegi oli helendanud sel ajal, mil ma tulin. Kuidagi ulmelisena tundus see kõik. Mida võis see kõik sümboliseerida? Seitsme ots paistab meile tõepoolest nullina, kui olla tema kõrgusel. See on nagu kraana nokk, mis ähvardavalt aknani ulatub. Ma imetlesin seda skulptuuritoru. Teatud kohast paistab seitse alati nullina ja suured ning tähtsad inimesed võivad – nagu näha – oma alluvaid koondades tunduda täielike lojustena. Kuid minuski ei olnud midagi suurt ja imetlusväärilist – minus, kes ma 'hoidsin naise seeliku taha' ega suutnud oma mõnitajatele isegi vastu seista.