| s-102
| Tema punaseruudulise flanellsärgi värvid hõõgusid pimeduses. |
| s-103
| ' Ära pane tähele. |
| s-104
| Sa võid minu voodis magada. |
| s-105
| Ma ise magan praegu mujal. |
| s-106
| Ma ei sega sind. |
| s-107
| Soovitan lihtsalt sul siit ära minna, kui kosunud oled. |
| s-108
| Joogat tuleb võtta kui paratamatust. |
| s-109
| Minul ei ole talle mingisugust mõju. ' |
| s-110
| Palavik tõusis ööseks kolmekümne üheksani. |
| s-111
| Pea valutas. |
| s-112
| Jooga ei tulnud seda ravima. |
| s-113
| Unes kõndisin mööda treppe, valge marmor ja igihaljad põõsad varjamas seda, mis jäi käänaku taha. |
| s-114
| See meenutas pilti, mille joonistas onupoeg, et mind rõõmustada, kui mu isa oli surnud ja keegi ei rääkinud minuga. |
| s-115
| Olin kaheteist aastane - onupoeg juba täiskasvanu, kes kandis triibulist pintsakut ja pikki juukseid. |
| s-116
| Selliseid riideid kandsid kõik, kes õppisid kunstiinstituudis. |
| s-117
| Ja nagu kõik, nii õmbles ka onupoeg riided ise. |
| s-118
| Tema kõrge kontsaga kingi vaadati meie väikeses linnas itsitades. |
| s-119
| Onupoeg joonistas vesivärvidega tumerohelise aasa, mille serval asus loss. |
| s-120
| Lossi piiras liikumatu sügise-eelne park. |
| s-121
| Niisket muru oli äsja niidetud. |
| s-122
| Hekid ja roosipõõsad. |
| s-123
| Ühtegi hinge polnud näha. |
| s-124
| Lossi ümbritses kõrge aed. |
| s-125
| Keset muruplatsi oli kiik, millel kiikus lehvivate punaste juustega tüdruk. |
| s-126
| Unes ma tüdrukut enam ei kohanud ja ka kiik oli maha võetud, ainult kaks posti seisid rohus; aga sinna ma poleks pääsenud, sest väravad olid kinni. |
| s-127
| Tumedalehelised tammed poetasid tõrusid. |
| s-128
| Need olid punakad ja veeresid kõrinal sillutisel. |
| s-129
| Oleksin tahtnud suurte kääridega lõigata peenardelt roose, et tunda, kui jäigad ja okkalised need on. |
| s-130
| Siis istusin juba väikeses kohvikus Pirital. |
| s-131
| Ükskõik millisest aknast ka välja ei vaadanud, igal pool oli liiv ja ei ühtegi inimest. |
| s-132
| Arooniamahl klaasis tegi suu paksuks, oli külm, kange ja sogane. |
| s-133
| Müürileht bussipeatuses oli kuude kaupa reklaaminud Onu Bellat ja mingeid undergroundbände. |
| s-134
| Sellele kontserdile polnud enam mingit võimalust minna. |
| s-135
| Suvi oli tühjalt ja mõttetult mööda jooksnud. |
| s-136
| Olin ennast töölt lahti võtnud. |
| s-137
| See oli kummaline aeg, nagu pärast isa surma ja matuseid, kui aeg otsekui peatus ja mingid tunded ei olnud mõeldavad. |
| s-138
| Oli aimus, et midagi peaks tegema, aga teha ei osanud ja keegi ei andnud nõu. |
| s-139
| Kogu lapsepõlve olin kuulnud räägitavat oma tulevikust kui millestki kindlast - see oli seotud ülikooli ja Tartuga, kuigi protesteerisin selle vastu ägedalt. |
| s-140
| Aga isa oli surnud ja oli arvata, et midagi on muutunud. |
| s-141
| ' Praegu on lein. |
| s-142
| Punaseid pükse ei tohi kanda! ' ütles ema, kui õuest kelgutamast tulin. |
| s-143
| Võib-olla ei tohtinud ka pilte joonistada; naerda küll ei tohtinud mitu aastat. |
| s-144
| Olin läinud ülikooli kaugõppesse. |
| s-145
| Varjasin ema eest, et tegin eksameid, et mind päevasesse üle viidaks. |
| s-146
| Tuli kirjutada avaldus, et saada ühiselamukoht ja stipendium. |
| s-147
| Mul ei olnud kolmesid. |
| s-148
| Ema sai teada alles päeval enne esimest septembrit. |
| s-149
| Oli juba hilja midagi muuta: töökoht oli läinud, antud teisele. |
| s-150
| Lõpuarvest oli järel viiskümmend rubla, kui Tartusse hääletasin. |
| s-151
| Isast järele jäänud hoiuraamatuid ei olnud ma isegi näinud. |
| s-152
| Polnud enam aega neid otsida. |
| s-153
| Tartus selgus, et ma ei saa ühiselamukohta ega stippi, kuigi olin ülikooli tulnud ainult selleks. |
| s-154
| Ühel pimedal ööl sattusin ühiselamusse. |
| s-155
| Olin juba nädal aega ringi hulkunud ja ööbinud kõikvõimalikes urgastes. |
| s-156
| Ühiselamu ei olnud filoloogide oma, kus elasid teised meie kursuselt. |
| s-157
| Üheksakorruselises tornis teisel pool jõge elasid füüsikud, keemikud ja kehakultuurlased. |
| s-158
| Tegelikult ei olnud mul aimugi, kuidas sattusin elama tuppa numbriga 654. |
| s-159
| Olin haigena mitu korda tõusnud, et lahkuda. |
| s-160
| Aga ma ei teadnud, kuhu minna, ning Kala või Madis tõid mind alati 654 tagasi. |
| s-161
| Madis - sama, kes soovitas mul ära minna - hirmutas mind natuke, sest mäletasin Jooga sõnu kellestki Madisest, kes olevat vampiir. |
| s-162
| Kuigi ma ei saanud temast aru, näis olevat õigem Madisest eemale hoida. |
| s-163
| Madis tuli aga ise igal võimalusel juttu rääkima. |
| s-164
| Igaks juhuks ma ei vastanud talle. |
| s-165
| Enamasti magasin Madise voodis, aga kui Madis ise seal magas, kolisin kõrvalreformile, mis oli Kala oma. |
| s-166
| Kala ei teinud numbrit, kui mu sealt leidis, kuigi Madise jutu järgi oli see seni rangelt keelatud: Kala voodis magas ainult Kala ise. |
| s-167
| Voodeid oli kapi taga neli: kaks alumist ja kaks ülemist nari. |
| s-168
| Kahest küljest piirasid magamisnurka seinad, ülejäänud küljed moodustusid raamaturiiulitest, mida võis näha igas ühiselamutoas. |
| s-169
| Ainult siin oli neid tunduvalt rohkem. |
| s-170
| Magamistuppa pääses kahe riiuli vahele jäetud kitsast pilust. |
| s-171
| Toa valgemal poolel olid laud ja kolm tooli, ja nagu kõigis teisteski tubades, neli seinakappi. |
| s-172
| Ühest leidsin oma asjad. |
| s-173
| 'Vähemalt püsib see filoloog üsna sümpaatselt vait,' nentis kare hääl, mille omanik oli mind kunagi Jooga toas sõimanud. |
| s-174
| (' Igasugused naised olgu viie minuti pärast toast kadunud! |
| s-175
| Vähe sellest, et sa kasse pead, Jooga, nüüd oled sa hakanud ka filolooge pidama. |
| s-176
| Ole lahke, pea keda tahes, aga jumala pärast, tee seda mujal! |
| s-177
| Kas ta siis ei lähegi ära?! |
| s-178
| Kus on kirves? |
| s-179
| Jooga, sa tahad tappa saada; aga kõigepealt peksan ma need naised siit välja! ' |
| s-180
| Tamur kolistas rõdul tühja taaraga, kostis millegi purunemise klirin. ' |
| s-181
| Ma võin ka Tallinnast 20 sõpra siia kutsuda ja neile õlut pakkuda ning öelda, et nad võivad ära minna just siis, kui ise heaks arvavad. ') |
| s-182
| Madise sõbralik nägu ilmus kappidevahelisse prakku, vaatas minu voodi poole - panin silmad kinni - ja kadus. |
| s-183
| Hääled muutusid vaiksemaks. |
| s-184
| ' Seni, kuni ta suudab talle midagi pakkuda, huvitab ta Joogat. |
| s-185
| Tal on Jooga senistest naistest kõige ilusam keha, ' kuulsin Madise sosinat. |
| s-186
| Kedagi ega midagi ei olnud näha. |
| s-187
| Lamp eestoas kustus. |
| s-188
| Valitses hämarus. |
| s-189
| Mõnikord liikus läbi udu mõni kogu, et sekund hiljem varjuks muutuda, seejärel eimillekski. |
| s-190
| Kuid põrand oli puhas - kusagilt oli meelde jäänud tuhka ja poriseid jälgi täis põrand ning pudelikildude hunnik nurgas. |
| s-191
| Maas prahi hulgas helkis peenraha, väikesi naelu ja kirjaklambreid. |
| s-192
| ' Ma ei taha süüa. |
| s-193
| Isegi kotlettide lõhn ajab mul südame pahaks. |
| s-194
| Kõik kohad valutavad. |
| s-195
| Eile öösel olin ühikavalves, hommikuks olin omadega täiesti läbi, ' ohkas Kala ja pööras teise külje. |
| s-196
| ' 644-s jälle joovad. |
| s-197
| Nägin raamatukogus Joogat: ülikonnas, mantlis, kaabus. |
| s-198
| Tahtis raha laenata, aga ma ei andnud, ' vastas Madis. |
| s-199
| ' Tabagu teda katk nii lipsuga kui trussikute väel! ' siunas Kala. |
| s-200
| Mulle on ta ka viis rubla võlgu. |
| s-201
| Ta on siin kõigile kõvasti sitta keeranud, mitte ainult sulle - olid sa Gerda või mis su nimi oligi. ' |