| s-101
| Sedasi punase toa sügavuses istudes mõjus ta kui üksik lumivalge hammas kellegi hiiglasuures, pärani aetud suus. |
| s-102
| Aga ta tõusis kohe püsti, lükkas teki eemale ning hakkas Tõnule vastu komberdama, hüüdes ise: |
| s-103
| 'Lõpuks ometi! |
| s-104
| Leemet, mu poeg! |
| s-105
| Sa oled tagasi! |
| s-106
| Ram, kas sa näed, Leemet on tagasi! |
| s-107
| Tule minu juurde, mu poeg!' |
| s-108
| 'Vabandage ...' alustas kohmetu Tõnu, aga kääbus oli temast kiirem ning hüüdis: |
| s-109
| 'See pole Leemet! |
| s-110
| See on üks noor dirigent! |
| s-111
| Ta tuli konservatoorimist! |
| s-112
| Palverändur!' |
| s-113
| Ernesaks jäi seisma. |
| s-114
| Kui Tõnu oli esimesel hetkel, kuuldes seda arusaamatut kisa Leemetist, kartnud, et laulutaat pole täie mõistuse juures, siis nüüd reageeris Ernesaks igati arukalt ja normaalse inimese kombel. |
| s-115
| Ta pani prillid ette, vaatas väga tähelepanelikult Tõnut ning läks vaikselt omaette pomisedes tugitooli tagasi. |
| s-116
| Jälle ennast istuma sättinud, laiutas ta käsi ja ütles Tõnule sõbralikult: |
| s-117
| 'Vabandage vana meest! |
| s-118
| Silmad pole enam need. |
| s-119
| Omal ajal ma võisin kõik lauljad laulukaare all kokku lugeda, ka kõige tagumisse ritta roninud ei jäänud minu pilgu eest varjule! |
| s-120
| Aga eks aastad teevad oma töö.' |
| s-121
| Kääbus pakkis samal ajal Ernesaksa jalad taas valge teki sisse. |
| s-122
| Tõnu söandas lähemale astuda. |
| s-123
| Ernesaks noogutas talle lahkelt. |
| s-124
| 'Et siis noor dirigent! |
| s-125
| Aga mina, vana tola, mõtlesin, et Leemet! |
| s-126
| Nojah, kus sa sellega! |
| s-127
| Ega Leemetil pole aega mind vaatamas käia, temal on jumala ükskõik, kas ma elan või olen surnud. |
| s-128
| Näe, võhivõõrad tulevad mind vaatama, aga oma lapsed peavad seda vaeva paljuks.' |
| s-129
| 'maestro, maestro!' ütles Ram millegipärast krigiseva häälega, nagu üritaks ta tuvi moodi kudrutada. |
| s-130
| 'Ärge niimoodi rääkige! |
| s-131
| Petrov on ju kogu aeg siin!' |
| s-132
| 'Ära lorise!' käratas Ernesaks kääbusele. |
| s-133
| 'Petrov ... |
| s-134
| Petrov pole õige laps! |
| s-135
| Mina poleks teda 'Tormide randa' pannudki, aga Moskva nõudis, et oleks üks venelane kah, ja positiivne tegelane pealegi! |
| s-136
| Mina tahtsin kirjutada ooperit Ungru krahvist, Ungern-Sternbergist, aga mitte Petrovist! |
| s-137
| Ära tuleta seda värdjat meeldegi!' |
| s-138
| 'Ülekohtune olete, papake, oi, kui ülekohtune!' soigus kääbus ja vahtis Ernesaksa nii orjalikult lömitava pilguga, et Tõnul hakkas imelik. |
| s-139
| Ernesaks võttis tugitooli kõrvalt kepi ja koputas sellega Ramile pähe, nagu raputaks sigareti otsast tuhka. |
| s-140
| 'Sinu asi pole minu üle kohut mõista!' ütles ta manitsevalt. |
| s-141
| 'Mina ju tean, kes on minu lapsed ja kes on bastardid. |
| s-142
| Vaat Leemet, Mall, Saare Juhan, Kõrtsmik, Ungru krahv ... |
| s-143
| Nemad olen ma loonud oma südameverega! |
| s-144
| Aga see Petrov - susi teda söögu! |
| s-145
| See on liigliha, teda pole ooperissse sugugi tarvis! |
| s-146
| Umbrohi, Moskva poolt külvatud ohakas!' |
| s-147
| Kääbus inises vaevaliselt, nagu teeks peremehe jutt talle haiget. |
| s-148
| Ta istus otse tugitooli kõrval, laulutaadi jalgade kõrval ning kõigutas end tasakesi. |
| s-149
| Tõnu ei osanud kujunenud olukorras kuidagi käituda, tundus, et Ernesaks on tema kohalolu sootuks unustanud. |
| s-150
| Aga ta tahtis laulutaadile siiski oma lugupidamist avaldada ning konservatooriumi professorite tervitused üle anda. |
| s-151
| Tõnu köhatas. |
| s-152
| Kohe vaatas Ernesaks tema poole ja naeratas rõõmsalt. |
| s-153
| 'Leemet!' ütles ta. |
| s-154
| 'Viimaks ometi!' |
| s-155
| Aga kohe tundis ta, kuidas kääbus teda jalast tirib. |
| s-156
| Laulutaadi pilk muutus pahuraks ning ta käratas: |
| s-157
| 'Jah, jah, ma tean küll, et ta on noor dirigent, mitte Leemet! |
| s-158
| Sa ära tiri mind midagi!' |
| s-159
| Ning kopsas taas Ramile kepiga pähe. |
| s-160
| Tõnu otsustas rääkima hakata. |
| s-161
| Ta jutustas, kuidas teda oli hea õppeedukuse eest premeeritud õigusega minna palverännakule Ernesaksa juurde, kui uhke ta selle usalduse ning võimaluse üle oli, ning kui hea meel on tal näha kuulsat maestrot, elavat legendi, kes on kogu eesti koorilaulu isa. |
| s-162
| Ernesaks kuulas hajameelselt, alles siis, kui teda koorilaulu isaks nimetati, viibutas näppu ja ütles: |
| s-163
| 'Koorilaul koorilauluks, aga ma olen ka oopereid kirjutanud! |
| s-164
| Leemet, Mall, Saare Juhan, Kõrtsmik, Ungru krahv - vaat nende isa olen ma ka! |
| s-165
| Aga nad on mu hüljanud, mitte ükski ei käi vaatamas! |
| s-166
| Ainult see Petrov, tema küll, tema tolgendab mul kogu aeg jalus, muukui nuusib siin! |
| s-167
| Nii nagu ta Moskva poolt mulle 'Tormide randa' sisse topiti, nii on ta mulle sestsaadik kaela peale jäänud! |
| s-168
| Kuidagi ei saa tast lahti! |
| s-169
| Noormees, te olete tugev ja julge, tapke ta ära! |
| s-170
| Siin pole pealtnägijaid, uputame tema laiba homme varavalges merre, ehk laseme Ramil randa haua kaevata ja suured kivid peale veeretada, siis ehk ei saa kurivaim enam kalmust välja. |
| s-171
| Mis? |
| s-172
| Kas aitate vana meest?' |
| s-173
| Tõnu oli ootamatust ettepanekust hirmsasti kohkunud, seda enam, et Ernesaks oli selle esitanud nagu möödaminnes, ilma mingi hullumeelsuse sädemeta silmis, kõnelenud lihtsalt ja soravalt, justkui mõnest kõige tavalisemast asjast. |
| s-174
| Ta üritas leida sobivat vastust, aga jälle jõudis temast ette kääbus, kes hakkas halisema ning silitas peremehe jalgu. |
| s-175
| 'Ärge rääkige nii, maestro!' palus ta. |
| s-176
| 'Sina ole vait!' riidles Ernesaks. |
| s-177
| 'Ära sega ennast vahele! |
| s-178
| Sinust pole ju mul mingit kasu! |
| s-179
| Mis ihukaitsja sa selline oled, et lubad kurjavaimu Petrovil takistamatult mööda minu maja ringi luusida! |
| s-180
| Sa pead mind tema eest kaitsma! |
| s-181
| Kas sa oled oma vandetõotuse unustanud - kaitsen Ernesaksa maa ja vee, tule ja õhu, inimese ja looma eest - või mida sa tookord seal altari ees kobisesid. |
| s-182
| Miks sa siis ei kaitse? |
| s-183
| Kas sa ei näe, kuidas metsloom mööda maja ringi traavib ja kihvu minu poole lõksutab!' |
| s-184
| 'Petrov on teie ustav poeg!' ohkis Ram. |
| s-185
| 'Ta ei teeks teile iialgi häda! |
| s-186
| Ta armastab teid!' |
| s-187
| 'Ah kohe armastab!' pilkas Ernesaks ja vaatas kääbusele otsa, suu viltu. |
| s-188
| 'Kiusaja on ta, muud midagi! |
| s-189
| Laseb öösiti mulle tuppa koledaid aure, et mind higistama panna ja haigeks teha! |
| s-190
| Segab mulle toidu hulka kihvti! |
| s-191
| Alati, kui ma olen söönud, hakkab mul kõht valutama!' |
| s-192
| 'Patujuttu ajate, isake!' ütles kääbus nüüd sootuks naise häälega, justkui mingi eit. |
| s-193
| Tema hääl muutus üldse pidevalt, ulatudes kohatisest falsetist teisel hetkel kõige jämedama bassini. |
| s-194
| Tõnu tundis, et ta on jälle ära unustatud, mis tegi isegi rõõmu - vähemalt ei kihutatud teda enam tapatööle. |
| s-195
| Huvitav, kes on see salapärane ja koledal kombel vihatud Petrov? |
| s-196
| Tõnu teadis küll sellenimelist vene kaptenit 'Tormide rannast', aga kuidas peaks ooperi tegelane majas ringi luusima, nagu Ernesaks ütles, see ei mahtunud talle pähe. |
| s-197
| Samas aga käis uks ja keegi tuli tuppa. |
| s-198
| Tõnu silmitses uustulnukat hämmastunult. |
| s-199
| See oli turske ja pikk, paksude vuntsidega meesterahvas, näo poolest ehtne hüljes, käed ankruid ja näkineitsisid täis tätoveeritud. |
| s-200
| Täiesti ilmselt oli tegemist meremehega, seda tõendas ka kaptenimüts mehe peas. |