| s-207
| Ta pooleldi istus, pooleldi põlvitas saapanina juures, juuksed üle parema õla, tegi viimase sõlme ja liigutas end nii järsult, et tema kõrgele laubale kukkus õhuke tukk. |
| s-208
| Vaatasin seda, nii et silmad tahtsid peast välja pungitada. |
| s-209
| See siin oli tõesti parem maailm, kuhu sa alati oled tahtnud jõuda. |
| s-210
| Inimesed surevad, aga ilu jääb alles; nii on mulle alati räägitud. |
| s-211
| 'Nüüd ma ei taha enam kuhugi minna,' ütlesin mina. |
| s-212
| ' Kardan kuhugi minna, mind on igal pool nii palju mõnitatud. |
| s-213
| Ma lausa kadestan neid mehi, kes võtsid kunagi ette suure maailmarännu, nad viibisid Argentiina pampades ja sülitasid napist lauatükist kinni hoides soolast vett Atlandi massiivsetes lainevallides. |
| s-214
| Siis aga tulid pärast aastaid kestnud eemal viibimist koju ja mõtlesid: 'Siin, Hamburgis, oli ju see blond Maia, kellega ma tutvusin Merede Ballil, ei tea, kas ta kodumaja on veel alles või on meri ta neelanud, nii nagu Maia enda kord minu silme all neelas ball ...' |
| s-215
| 'Kõik lähevad ja tulevad kuhugi,' vastas tema. |
| s-216
| ' Ainult sina pead olema siin naise seeliku taga. |
| s-217
| Mingis mõttes oled sa argpüks. |
| s-218
| Aga sina oled see-eest jälle läbinud katsumuste raja. |
| s-219
| Sa ei suutnud ette näha kõiki neid sündmusi, mis sinuga juhtuvad. ' |
| s-220
| Ja tõepoolest, enne nende raskete katsumuste läbimist olin ma mingis alguspunktis ega teadnud alguses, kuhu on täpselt viimas minu eest minevad rajad. |
| s-221
| Alles sündmuste käik tutvustas mind kohutava reaalsusega. |
| s-222
| Päeval Õhtutähe toimetuses oli olnud lausa helevalge, kõik lambid olid toimetuse laes säranud täie pingega. |
| s-223
| Ometi jalutasid selles sünges kohas ringi tõelised monstrumid. |
| s-224
| Aga siin oli hämar, see lamp siin ei valgustanud palju. |
| s-225
| Tüdruku helesinine pilk oli fokuseeritud siidisele mustale saapapaelale. |
| s-226
| Tulevased beebid olid justkui peegeldusena pilgu beebisinas ja veel mingi ähmane lubadus. |
| s-227
| Selline pehme ja kerge lubadus. |
| s-228
| Neid sõlmis paela nii, et saapa pealispinnale jäi seitse musta risti. |
| s-229
| Saapapael oli siidine ja tüdruku nahk oli sama sile. |
| s-230
| Ei, siin oli kõik ilusam ja parem. |
| s-231
| Siin, neiu esikus valitses küll pimedus, kuid ühtegi monstrumit siin ringi ei kakerdanud. |
| s-232
| Need olid kõik jäänud selja taha – sinna, kuhu mul enam kunagi ei tulnud minna. |
| s-233
| 'Vaata,' ütlesin mina temale. |
| s-234
| 'Lumi on sulle lokid teinud. |
| s-235
| Seda on sadanud nii palju, et sirged juuksed on muutunud teatud kohtadest kõverateks. |
| s-236
| Kas sul on varemgi lokke olnud? ' |
| s-237
| 'Tavalisi küll veidi, aga mitte keemilisi,' vastas ta asjatundlikult. |
| s-238
| Mulle aga jäi asjatundlikkus neis valdkondades täiesti võõraks. |
| s-239
| Ma kuulsin isegi 'tavalisi, aga mitte keerulisi'. |
| s-240
| Vaatasin läbi akna talveöösse. |
| s-241
| Nägin täpselt: aknast paistab sinakalt helendav null. |
| s-242
| Miks see siin oli? |
| s-243
| Mida see siin tegi? |
| s-244
| Läks aga veel mõni aeg ja siis ma taipasin. |
| s-245
| See oli suure seitsme skulptuuri ots, mis meie korruseni ulatus. |
| s-246
| Ja see helendas ikka nii nagu seitse isegi oli helendanud sel ajal, mil ma tulin. |
| s-247
| Kuidagi ulmelisena tundus see kõik. |
| s-248
| Mida võis see kõik sümboliseerida? |
| s-249
| Seitsme ots paistab meile tõepoolest nullina, kui olla tema kõrgusel. |
| s-250
| See on nagu kraana nokk, mis ähvardavalt aknani ulatub. |
| s-251
| Ma imetlesin seda skulptuuritoru. |
| s-252
| Teatud kohast paistab seitse alati nullina ja suured ning tähtsad inimesed võivad – nagu näha – oma alluvaid koondades tunduda täielike lojustena. |
| s-253
| Kuid minuski ei olnud midagi suurt ja imetlusväärilist – minus, kes ma 'hoidsin naise seeliku taha' ega suutnud oma mõnitajatele isegi vastu seista. |